Teistmoodi

Lõpuks olen nüüd aru saanud, mis tähendab liituda vahetusüliõpilaste programmiga ebatraditsioonilisel ajal. Mul ei ole siiani õpilaspiletit, milleta aga ei saa ülikoolis wifisse ega ka raamatkogust raamatuid laenutada. Käin ringi kirjaga, mis tõestab, et olen üliõpilane. Raamatukogus aga passin peale, et keegi unustaks ennast arvutist välja logida, siis saan ka uurida, mis võimalusi raamatukogu pakub.
Ka seltskonda sulandumine on piisavalt raske. Enamus on juba mitmes loengus koos istunud ja sealt ka tutvused tekkinud. Siit tulevad välja ka eraldi korteris elamise head ja vead. Kui oled teistest üliõpilastest eraldi, siis praktiliselt ei näegi neid enne kui järgmises loengus. Pärast loengut on kõigil minekuga kiire ja nii ongi. Tutvusi aga on selleks vaja kui otsid taga raamatut, mis on hirmvajalik, et loengus hakkama saada. Või kui tekivad muud õpingutega seotud küsimused. Uskumatu, et ka nii suures ülikoolis on materjalide puudus. Osalen u 150-200 pealises loengus, kus õppejõud nõuab, et igaks loenguks peavad olema tekstid loetud ja raamatukogus on ainult üks raamat, mis ei ole ka kohapeal kasutamiseks. Väljalaenutatud eksemplaril on järjekord nagu nõuka ajal saiapoes. Kooli juures asuv õppekirjanduse pood on ka ennast tühjaks müünud. Niu niu. Tundub, et noorematel õppuritel pole nagu asjast midagi, küll jõuab. Mina olen aga tavaüliõpilase kohta liiga soliidses eas, et lihtsalt lasta asjadel minna. Ma tahan korralik olla ja tean ka seda, et ega hiljem siis korraga kogu kraamis uurida ja puurida lihtsam ei ole.
Samuti tuleb sul ise avastada, kus mis toimub ja kus on kõige odavamad pakkumised. Selles aga olen juba osav. Korjan endiselt kõikjalt igasugu reklaamlipikuid ja uurin netti.
Kui loengupäeval teiste internationalidega kohtusin, siis läks jutt rataste peale. Mina siis teatasin uhkusega, et minu ratas maksis vaid 90 eurot. 90? „Oi oi see on küll palju. Ma ostsin 19” ütles üks kena noormees Rootsist. No, jah siis. Olin kerges šokis. Võtsin nõuks siis uurida, kas mu kaup oli tõesti nii kehva? Üliõpilasorganisatsioonist öeldi, et normaalne hind kasutatud ratta kohta on 50-55 eurot, seda aga ühes kindlas poes, mis ongi nagu tudengitele mõeldud. Seda aga ma ei teadnud ju, sest minu international service koordinaator on saiapea (nüüd lipsas sisse veidi emotsionaalsem ääremärkus). Uurisin siis ka naabrinnalt. Jah, tõesti võid sa ratta saada ka 19 euroga, aga siis on see tõenäolislet varastatud ja kui politsei selle kuidagi peaks avastama, siis on trahv 1000 eurot. Ja kui ka ei avasta, siis oled sa lihtsalt toetanud kuritegelikke jõuke.
Üliõpilaspiletiga aga selline lugu, et naabrinna teatas, et tal ei ole seda siiamaani. Ehk siis ta on siin olnud üle aasta ja käib kirjakesega ringi. Seega tuleb rind kummi ajada ja oma õiguste eest seista.