Mida siis soovitan?
Kui tahad välismaale õppima minna, siis mine kindlasti aastaks. Esimesed kuud on rasked ja kui kolmandal, neljandal kuul oled süsteemid sisse sedanud ja tuttavaidki tekitanud, siis tuleb juba minna...Aastajagu peaks olema parajalt pikk aeg.
Kui saad Erasmuse stipendiumi, mille enamasti ikka kõik saavad, siis taotle kohe ka Kristjan Jaagu stipendiumi. Proovida ju alati võib.
Kui Kristjan Jaagu stipendiumile kandideerid, siis pane rõhku oma motivatsioonikirjale.
Ka sobiva ülikooli valikule kuluta piisavalt palju aega. Tegelikult on võimalik paljudes osakondades ka selliselt toimida, et kui neil ei ole sinu soovitud ülikooliga koostöölepingut, siis esitad soovi ja sinu osakonna toredad töötajad ajavad vastavad paberid korda, et just sellesse kooli võiksid minna. Sellepärast plaani oma välismaale minekut ikka pikalt ja võta esimesed sammud ette juba päris varakult.
Võta kindlasti ka kohaliku keele kursusi kui on võimalik, isegi siis kui sinu programm on ingliskeelne, siis on hea osata kohaliku rahva keelt, et siis hea asjades kaasa rääkida.
Friday, June 18, 2010
Monday, June 7, 2010
Viimane lugu Amsterdamist
No nii. Kott on peaaegu pakitud ja minu optimistlikud lootused on purunenud, mul on ilmselgelt liiga palju asju. Väike parandus, liiga palju kilosid. No nt juustu oli mul nii u 3-4 kg jagu kaasas jne.
Üks pakike on veel juba Eesti poole teele pandud. Sai ju sõpradele igasugu träni kaasa ostetud ja endalegi soetasin paar mõnnat asja (nt jube vinge rattakoti).
Päeval käisin veel turul head ja paremat ostmas (oliivid toorjuustuga, värsked mandariinid ja viinamarjad) ja muretsesin ka ilusa lillekese, mille plaanisin viia Nassirale tema külalislahkuse eest. Käisin ma ju ta pool ikka teetamas ja koogitams ja suurest lahkusest kinkis ta mulle marokolaste uhke kleidikese.
Käisin veel La Plazas viimast korda söömas, võtsin traditsiooniliselt õunakoogi ja rohelise tee. Läksin ka viimast korda jazztantantsu trenni. Hüppan ja kargan seal trennis ja tunnen, et ilgelt kehva on olla. Kõhus keerab ja iiveldama ajab. Ei ole hullu keskit, võtan vett ja kõik saab korda.
Koduteel trammis tuli paberilipik lehvikuks teha, sest ikka jube kehva oli olla. Ja eksole nii kui kodumaja nurgal maha läksin tuli ka kogu õunakook välja. Koju jõudes tühjendasin ennast veel ka köögi kraanikaussi. Kas oli see reisiärevus, õunakook või minu lemmik aasia toitude poest ostetud kuivatatud kirsid, aga pea käis ringi ja midagi sees ei püsinud. U. 5 tundi tõusmiseni, aga kotti tuli veel veidi pakkida ja lill ära viia jne. Hoidsin majade lähedale, et raskel hetkel toetuspinda oleks võtta ja jalutasin mõned kvartalid edasi sõbranna poole. Ta muidugi magas ja pidin lille oma naabrinnale jätma. Samuti jäid minu maitsev õhtusöök naabrinaisele ja tema mehele. Eks ma jätsin neile hea mulje.
No nii. Tõustes oli juba enam vähem olla. Kõik alles magasid, unest oli keha kange ja kartis hirmsasti külma. Tassisin oma 5 kotti välja ja suutsin need ka kuidagi rongijaama tarida. Vahepeal trammipeatuses avastasin, et olin väikese vale arvestuse teinud ja vist ikka 2 tundi varem ma sinna lennujaama ei jõua. Rongijaamas oli ka üllatus. Kuna Amsterdamis oli lund sadama hakanud ja nende jaoks on 1 cm paksune lumi juba suhteliselt karm ilmastikutingimus, siis liiklus seisis. Õnneks oli mul oma enesetundega nii palju tegemist, et ei suutnud isegi mitte närvi minna.
Lõpuks jõudsin kohale, küll mitte 2 h enne, kuid siiski piisavalt vara, et ei pidanud tormama. Ups mul on 15 kg ülekaalu. No tuleb osad asjad siis pakiga ära saata. Kus aga on vastav keskus, vastav firma või midagi? Nii ma siis 3x suuremas kui Tallinna Lennart Meri lennujaamas ringi sibasin ja seda õiget kohta otsisin. Samal ajal olin ka ühenduses Markusega, kes siis internetis seda õiget asja taga ajas ja telefoni otsas vastavate asutustega aru pidas.
Lugu lõppes sellega, et jooksin oma suure ja väga raske käruga ühest maja otsast teise, raisates sellega vaid aega. Kuskil ei olnud infot selle kohta kui palju maksab paki saatmine lennujaamast jne. Lõpuks selgus, et see on ikkagi liiga kallis ja tuli toppida nii palju riideid selga kui mahtus. Jalga sai 5 paari pükse, selga kampsun kampsuni peale, mantlitaskusse potsatasid žongleerimise pallid ja nii ma 6 kilo kokkuhoidsingi. Piletikontrolli tädi itsitas, kuid siiski aitas igati minu edule kaasa. Jooksis veel meenutama, et mul on nii ja naa palju aega, oleks ka kohvrite paigutamise putkasse kaasa jooksunud, kuid ei saanud oma tööpostilt lahkuda. Lõpuks jooksin kontrollväravasse, kus tädid ja onud naersid, sest riideid oli mul seljas tõesti palju. Tädi käskis mul mantli ära võtta, siis veel kampsuni ära võtta ja kui ta nägi, et viimase all veel nii oma 3 asja on, siis loobus ja lasi mul minna. Lennukile jõudsin 10 minutilise täpsusega ehk siis leidsin oma koha ja siis kohe lendasime.
Kuramuse palav oli ainult.
Ja nii jäigi 5 kuud seiklusi selja taha ja ees ootas pakasega kodumaa.
Üks pakike on veel juba Eesti poole teele pandud. Sai ju sõpradele igasugu träni kaasa ostetud ja endalegi soetasin paar mõnnat asja (nt jube vinge rattakoti).
Päeval käisin veel turul head ja paremat ostmas (oliivid toorjuustuga, värsked mandariinid ja viinamarjad) ja muretsesin ka ilusa lillekese, mille plaanisin viia Nassirale tema külalislahkuse eest. Käisin ma ju ta pool ikka teetamas ja koogitams ja suurest lahkusest kinkis ta mulle marokolaste uhke kleidikese.
Käisin veel La Plazas viimast korda söömas, võtsin traditsiooniliselt õunakoogi ja rohelise tee. Läksin ka viimast korda jazztantantsu trenni. Hüppan ja kargan seal trennis ja tunnen, et ilgelt kehva on olla. Kõhus keerab ja iiveldama ajab. Ei ole hullu keskit, võtan vett ja kõik saab korda.
Koduteel trammis tuli paberilipik lehvikuks teha, sest ikka jube kehva oli olla. Ja eksole nii kui kodumaja nurgal maha läksin tuli ka kogu õunakook välja. Koju jõudes tühjendasin ennast veel ka köögi kraanikaussi. Kas oli see reisiärevus, õunakook või minu lemmik aasia toitude poest ostetud kuivatatud kirsid, aga pea käis ringi ja midagi sees ei püsinud. U. 5 tundi tõusmiseni, aga kotti tuli veel veidi pakkida ja lill ära viia jne. Hoidsin majade lähedale, et raskel hetkel toetuspinda oleks võtta ja jalutasin mõned kvartalid edasi sõbranna poole. Ta muidugi magas ja pidin lille oma naabrinnale jätma. Samuti jäid minu maitsev õhtusöök naabrinaisele ja tema mehele. Eks ma jätsin neile hea mulje.
No nii. Tõustes oli juba enam vähem olla. Kõik alles magasid, unest oli keha kange ja kartis hirmsasti külma. Tassisin oma 5 kotti välja ja suutsin need ka kuidagi rongijaama tarida. Vahepeal trammipeatuses avastasin, et olin väikese vale arvestuse teinud ja vist ikka 2 tundi varem ma sinna lennujaama ei jõua. Rongijaamas oli ka üllatus. Kuna Amsterdamis oli lund sadama hakanud ja nende jaoks on 1 cm paksune lumi juba suhteliselt karm ilmastikutingimus, siis liiklus seisis. Õnneks oli mul oma enesetundega nii palju tegemist, et ei suutnud isegi mitte närvi minna.
Lõpuks jõudsin kohale, küll mitte 2 h enne, kuid siiski piisavalt vara, et ei pidanud tormama. Ups mul on 15 kg ülekaalu. No tuleb osad asjad siis pakiga ära saata. Kus aga on vastav keskus, vastav firma või midagi? Nii ma siis 3x suuremas kui Tallinna Lennart Meri lennujaamas ringi sibasin ja seda õiget kohta otsisin. Samal ajal olin ka ühenduses Markusega, kes siis internetis seda õiget asja taga ajas ja telefoni otsas vastavate asutustega aru pidas.
Lugu lõppes sellega, et jooksin oma suure ja väga raske käruga ühest maja otsast teise, raisates sellega vaid aega. Kuskil ei olnud infot selle kohta kui palju maksab paki saatmine lennujaamast jne. Lõpuks selgus, et see on ikkagi liiga kallis ja tuli toppida nii palju riideid selga kui mahtus. Jalga sai 5 paari pükse, selga kampsun kampsuni peale, mantlitaskusse potsatasid žongleerimise pallid ja nii ma 6 kilo kokkuhoidsingi. Piletikontrolli tädi itsitas, kuid siiski aitas igati minu edule kaasa. Jooksis veel meenutama, et mul on nii ja naa palju aega, oleks ka kohvrite paigutamise putkasse kaasa jooksunud, kuid ei saanud oma tööpostilt lahkuda. Lõpuks jooksin kontrollväravasse, kus tädid ja onud naersid, sest riideid oli mul seljas tõesti palju. Tädi käskis mul mantli ära võtta, siis veel kampsuni ära võtta ja kui ta nägi, et viimase all veel nii oma 3 asja on, siis loobus ja lasi mul minna. Lennukile jõudsin 10 minutilise täpsusega ehk siis leidsin oma koha ja siis kohe lendasime.
Kuramuse palav oli ainult.
Ja nii jäigi 5 kuud seiklusi selja taha ja ees ootas pakasega kodumaa.
Subscribe to:
Posts (Atom)