Rippuvad tantsijad

Teisipäeval jälle teatris, sellel korral siis Stadsschouwburg Amsterdam (sellise nimega tetrid on siin pea igas linnas, ainult lõpp on siis vastavalt linna nimele teine). Tantsuetendus. 4 imeilusat tantsijannat rippusid puusadel olevate nööridega väikese kraana taolise asjanduse otsas, mis tantsijaid liigutas. Must kast, kraana ja valgustus, mis tekitas rippuvatest kehadest varje kuubiku vastas seinas. Varjudel olevad figuurid meenutasid "Luikede järve" esteetilisi ja väljapeetud poose. Ilus, puhas, stiilne. Siiski ootasin veidi rohkem? Ehk oleks saanud mõnusa varjuga tekitada rohkem loovaid inimskulptuure. Samas oli tegijate mõte pigem näidata, kuidas inimse tahe liikuda allub masinale. Kuidas tekib rütm ja kuidas pilt muutub kui ühele lisandub kaks ja siis kolm ja lõpuks ka neli. Uskumatu kui ilus, lihtne ja puhas see oli.

Selle nädala loosung

Ja ka siis kui
näpud külmast kanged,
silmad lörtsist hanges,
ahter teest panges
ja ratas liust kringlis.

I ametlik tuttav

Peale rohkem kui kahte kuud on mul esimene päris ametlik tuttav. Käisin külas marokolasest tuttaval Nassiral. Soe ja armas inimene.
Räägitud sai kõigest. Hollandis elamisest, siinsetest süsteemidest, odavatest rongipiletitest, odavatest poodidest, parimatest kohvikutest, palkadest, eripedagoogikast, islamismist, Allahist, moslemitest, 30-päevasest paastust, terroristidest, koraanist, baltiketist, kõhutantsust, djembest ja muudest trummidest, tantsu- ja laulupidudest, eestlastest... Vaatasime tanstupeo lõigukesi, ka Tõnis Mägi "Koit" sai vaadatud, Allahi imedest oli päris põnev lõiguke... Plaan paigas - 2013 tuleb ta meie tantsupeole. :)

Nüüd siis ostan liha kodu lähedalt türklaste poest, kus müüakse nö pühitsetud liha ehk siis islami usu järgi humaanselt tapetud loomade ja lindude liha. Samuti ei ole enam nii skeptiline igasugu muu pudina (hoidised) ostmise suhtes. Üldiselt on need väga vahvad poed, leiab igasugu põnevat ja uut kraami. Puuviljad on odavamad ja müüakse oliive lahtiselt.

Nii armas pühapäev! Siiski igatsen oma sõpru. :)

Õnnelik juhus

On ilus reedene päev. Seemisnahk üll, komplimendinorija pähe ja minek pileti jahile. Teisipäeval on ühes vahvas tantsuteatris etendus, kus inimesed ripuvad terve etenduse aja pead alaspidi ja ikka tantsivad. Tuleb näha!

Tuian suures teatri fuajees ringi ja lappan informatiivseid ja veidi vähem informatiivseid kuulutusi, kogun jällegi olulisema oma kotikesse. Ühega aga tuleb tegeleda kohe. Tantsu workshop reedel ja laupäeval. "Jah, saate osaleda küll, ka siis kui ei ole reedest tundi võtnud". "Selge, broneerin siis endale ühe koha...Jah, soovin sealhulgas ka etenduse ja peo piletit." Fantastiline. Seepärast mulle Amsterdam meeldibki, palju on sealhulgas.

Laupäev. Lõpuks väikeste ühenimeliste tänavate vahelt leitud ka see õige, kiire riiete vahetus ja olengi juba teiste seas aelemas, tõmblemas, ohkimas, hüppamas, mõtlemas, tundmas, tunnetamas, ennast otsimas...õnnemolekulid hüppamas ühest rakukesest teise.

Töötuba kestis 3 tundi, läbiviijaks itaalia päritolu veneaktsiendiga Giulia Mureddu, kes õpetas improvisatsiooni, kuidas kehaga manipuleerida, kuidas anda õigeid stiimuleid jne.

Ja nii on, et kõike, mida soovid, see ka tuleb. Olen juba mõnda aega tantsutöötuba otsinud ja mitte sellist 1, 2, 3...2, 2, 3, vaid ikka sellist kontakti ja improt.

Kust saada tutvusi? Sellised ettevõtmised on alati ühed parimad. Esimene jää on sulatatud tantsupõrandal katsudes ja vaadates ja kompides. Järgneb tunne nagu oleksite juba ammu tuttavad. Tere head tuttavad Inga, Andrius, Katherina ja muidugi ka Simon. Väga rahvusvaheline seltskond - lätlane inglanna aktsiendiga, kes tuli siia 10 aastat tagasi vahetusüliõpilasena ja jäi. Kohalik installatsioonide kunstnik. Šveistlane, kes tuli siia arvutigraafikat õppima kuna siin olevat väga unikaalne süsteem ja eriti hea kool, kellele ei meeldi, et Amsterdam nii turavtud koht on ehk et politsei liigub kõikjal ja mingil hetkel liigne turvalisus hakkab teistpidi kahjuks mängima ehk inimesed tunnevad eneseid ahistatuna. Tema arvates on Holland üks kõige kodanikke kontrollivam riik, kus kogutakse iga inimese kohta igasugu anmdmeid, kaamerad on tänavatel, et tuvastada, kes ja kus. Ja kui peaks tulema III maailmasõda, siis on jube kerge selgeks teha, kes on kes ja kus ja miks. See on väga ohtlik, miks ei mõelda sellele, mis toimus II maailmasõja ajal juutidega Hollandis? Tänapäeval Hollandis on aga veel lihtsam kedagi leida või tuvastada. Tõi näite, kuidas siin üks vanaproua politseijaoskonda kutsuti ning uuriti, kas temale tundus kahtlane naisterahvas, kes tema ees kolm päeva tagasi poes seisis. Ehk siis kõik meie liikumised on teada. Sakslanna, kes on kohalik tantsijanna. Tema professionaalne elu on päris keeruline. Ei ole lihtne olla tantsija kohas, kus on iga nurga peal tantsugrupp. Lõpuks ka üks hollandlane, kes õpib näitlemise pedagoogikat. Kõik kunstnikuhinged ja nii seda juttu jätkus.




Etendus oli aga väga tänapäevane, väga esteetiline. Teema - seksuaalsus. Hiljem ühe kohaliku kirjanikuhärraga jutustades tekkis mõte alastusest. Kas alasti ollakse ainult siis kui nähtaval on inimese meie ühiskonnas intiimseteks piirkondadeks peetud kohad? Kas inimene on alasti kui ainult tema rinnad (naise puhul) või peenis nähtaval on? Mis on alasti? Kas riieteta ollakse alasti? Kas riietega saab olla alasti? "Jah", "ei", "võib-olla", "pole oluline", "miks ka mitte", "vist küll", "ei ole päris ühest vastust", "eks võib ju ka nii võtta" ...

Uisutamine

Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis hollandlaste lemmik tegevus talvel on just uisutamine. Kuigi neil siin väga jääd ei ole, millel liuelda on tegevus siiski paljudele väga meeltmööda.
No sellel aastal on muidugi vedanud, eelmisel nädalal oli siin nii külm, et osad kanalid olid jääkaanega ilusti kinni kaetud.

Huvitav lgu neil selle uisutamisega. Kinodes saab näha kohalikku filmi "De Hel van 63" (www.dehelvan63.nl), mis jutustab nende traditsioonist, mille järgi uisutatakse läbi väikeste väga vanade Hollandi külade ja teekond kokku on 200 km. Nii selgitatakse välja kohalik uisuäss. Minu õppejõud (vanemat sorti meesterahvas, väga pikk, puseriti hammaste, muidu suhteliselt kiilakas, kuid tema pealage katavad u 5 cm pikkused hõredalt paiknevad valged juuksekarvad, kogu karvkatte jõulisus on läinud tal kulmudesse, mis on paksud, tumepruunid ja eenduvad oma 3 cm silmadest eemale) rääkis loo kohalikust ajaloost, kus aastaid tagasi (mul on äärmiselt selektiivne mälu just aastaarvude suhtes, kuid loogika peaks paigas olema, seega arvan, et tegemist oli 1963 aastaga) tehti jällegi selline võistlus. Juhtus aga olema väga käre ja külm pakane, nende ajaloos üks külmemaid ja see oli võistlejatele väga karm kogemus. Isegi eluohtlik katsumus. Nüüd kohalikud ikka arutavad, et millal jälle see kõva pakane tuleb, et seda teekonda saaks korrata. Selline siseinfo siis.

Easylaughs

Alustasin oma nädalavahetust tudengiteatri igareedese improvisatsiooni teatriga. Olen mitmed kultuurilised ettevõtmised ära jätnud ja mõtlesin, et võiks ennast veidi jälle turgutada.
Nii ma siis avastasingi oma uue armastuse. Fantastiline. See on erinevatel mängudel/tehnikatel põhinev improvisatsiooniline lavastus, kuhu on kaasatud ka publik. Nagu action teatri ja stand-up comedy segu. Üks mäng/harjutus oli sama, mis saates "Jumal tänatud, et sa siin oled".
Uskumatu, kuidas nendel näitlejatel mõte peab ikka liikuma. Ta peab kogu oma saba ja karvadega selles samases hetkes kohal olema. Alustati näiteks sellise võttega/mänguga, et publikult küsiti tavaline majapidamises olev asi. Mitmete vastuste seas oli ka playboy jänku. No ja siis 6 näitlejat hakkasid lugu jutustama. Seitsmes näitljeja oli see, kes näitas, kelle kord rääkida ja lugu pidi minema sujuvalt edasi. Väga lihtne ja uskumatult keeruline. Neile aga nagu nohu ja jube naljakas. Nad isegi lõpetasid üksteise pooleliolevaid sõnu. Ja uskumatu kui andekad nad on, üks mees on näiteks varem olnud juustu valmistaja ja nüüd siis leidis enda jaoks huumorimaailma.

Kuna siin on "naeruteater" väga populaarne, siis on ka ilmselge põhjus, miks nad nii positiivsed ja vabad inimesed on. Naer vabastab.

Ootan reedeid!

Ratturlaulik

Ikka juhtub nii, et trennist rattaga jälle kodu poole sõites ja pimedaid tänavaid läbides ronib su ratta pakikale või lenksule loomloovus ja nii siis sõidadki mööda neid tänavaid kõva häälega Tõnis Mägi "Koitu" lauldes. Repertuaaris on tavaliselt ikka isamaalised laulud.

Loomloovus käib ka teistel ratturitel kannul. Viimasel ajal liiklen palju trammiga (lund liiga palju ja ohtlik sõita) ja ka jala, niiviisi aeglaselt ja keskendunult liikudes näeb maailma teise nurga alt. Nüüd ongi olnud mitu äratundmisrõõmsat momenti, kus mehike rattal rõõmsalt ja väga emotsionaalselt, samas väga enesestmõistetavalt laulu jorutab. Laulud tunduvad olevat kohalikus keeles, seega ei saa meie repertuaari sarnasusi võrrelda.

Kodune

Meil siin sajab lund. Kohe nagu terve päev võib sadada. Külm ja libe on. Rattaga poodi minna on ikka ettevõtmine.

Olen loobunud kultuuriüritustest, selle asemel olen istunud viimased päevad kodus ja lugenud hüperaktiivsusest ja tähelepanuhäirest. Vahepeal olen saanud ka ühe kampsuni peaaegu valmis.

Et siis uus aasta on alanud väga töökalt ja isegi et põnevalt. Magistritöö mullis.

PS! Ühel päeval kimasin oma kodukandis ringi ja otsisin kohalikku panka. Kuulsin majade vahelt truumide põrinat ja muidugi viis minu tee mind pikemalt mõtlemata rütmide tekitajate juurde. Valge limusiin ja kamp noori mehi trumme tagumas ja -5 kraadi. Inimesed mõistliku kauguse peal passimas. Mina ka. Kui juba rütm selgeks sai ja esimene üllatus möödas, hakkasin ringi vaatama, et mis sünnib. Kargasin siis ühe tüdruku juurde ja uurisin asja. Türgi pulm. Tema nagu kõik teisedki ja tuleb välja, et ka mina ise, ootas, et pruut kodust välja tuleks. Seni kuni mõrsjat ootasime rääkisime meie aga juttu. Tüüpiline esimese kohtumise jutt - kui vana sa oled? SA OLED 27??? Ma arvasin, et 22 või 23 - aetud, siis võis juba põhjalikumat tutvust teha. Tema nimi on Nassira (araabia keeles võitlus, jõud, vägi, aitaja jne), tundub, et õige nimi õige inimese küljes. Ta on pärit Marokost, kuid elanud siin kogu oma elu. Araablanna siiski, kannab pearätti ja muud traditsioonilist.
Me oleme ametikaaslased, ka tema õpib eripedagoogikat. Ühesõnaga jällegi tore tutvumine ja ehk ka erialaselt kasulik, saan mõne niidiotsa praktikakoha kohta.
Läheme kohvile.
Ja ikka ootan oma trennikaaslasi, kellega pidime uuel aastal samuti kohvikusse kooki sööma minema.

Minu seiklus aga jätkub

Rõõmusõnumid. Ha! Sorteerisin meie koridori trepil olevaid kirju, mis sinna ikka kogunevad. Õnneks, et siis nii põhjaliku vaatluse ette võtsin. Leidsin ühe lipiku, mis oli adresseeritud mulle, loomulikult kõik in Dutch. Kui pühad läbi ja jälle argipäev, siis sain mahti ka lõpuks lipikul olevale numbrile helistada. Tuleb välja, et ma olen saanud trahvi. Lipikul seisab täpne kuupäev (21.12.2009) ja väga täpne kellaaeg (17:30 - 18:00), millal saan ennast kaitsma minna, et olen loll turist ega teadnud midagi.

Kunagi päris oma kirjatöö alguses kirjeldasin siinseid prügikaste. Lugu siis selles, et viisin mina ühel ilusal päeval prügi välja, aga minu kotike oli liialt suur ega mahtunud sinna imepisikesse šahti ära. Panin siis kotikese prügikasti kõrvale. Ei tulnud selle pealegi, et sellst võib probleem tekkida, siin pannakse igast asju prügikasti kõrvale. Minu praeguses kodukeses on laud, diivan, madrats, kaks tumbat, toolid jne kõik prügikasti kõrvalt toodud. Ei kujutaks ettegi kui ei saa enam prügikasti juurest midagi koju tuua. :) Ja kesklinnas on kõnniteedel ikka jälle siniseid kotikesi, mis prügi täis.

"Kuidas nad aga teadsid, et see just minu prügi on?" küsivad nüüd kõik terased. Ha! Keegi töötaja lihtsalt soris minu prügis ja leidis sealt minu nime ja aadressiga vana ümbriku ja nii siis mulle see lipik saadeti.

Teisipäeval nüüd selgub, mis saab. Olin sellel ajal üldse linnast ära ja pealegi ei teadnud ma sellest reeglist midagi. Seletamist tuleb palju.

Veel üks naljaks lugu, mis juhtus meil sõpradega ühes kohvikus. Sõime seal väikese eine. Arvet makstes tuli välja, et meile on lisatud 1,50 ühtede söögiriistade eest. Läks siis verbaalseks madinaks. Onu leti taga oli nii närvis, et lausa värises. Põhjendus oli see, et kui sa kutsud kelneri ja palud tal tuua lisasöögiriistad, siis sa maksad selle eest lisaraha. Segadust tekitas ka see, et meie tõime ise endale lisariistad, mis veel kõige iroonilisem, meil ei olnudki neid tegelt vaja. No kui uurisime, et sellised asjad peaks oleme ikka menüüs kirjas, siis öeldi, et ei pea jne. Selgitasime siis, et nõuate küll meilt lisaraha, kuid kelner ei suvatsenud meilt küsida kui suurt võileiba ma tahan, vaid telepaatiliselt arvas kohe, et kõige suuremat ja kallimat. Samuti ei olnud tema jaoks oluline täpsustada, et koogile vahukoor on lisaraha eest. Lõpuks maksime arve ära ja terveks õhtuks saime ainest, mille üle imestada. Väga veider lugu. Sinna kohvikusse ei lähe enam kunagi ja igas uues kohas uurin alati, mis hinna sees on ja mis mitte.

Sõbrad vol 3

Ja nii see seiklus läbi saigi.

Sõbrad Amsterdamis vol 2

Minu väike üürikodu siin tundus olevat mõõtudeta ehk siis häid lambaid mahub ju ikka...
See on siis meie pidulaud. Ikka eestlaslikult tagasihoidlik, kuid kõike, mis oli, oli palju.


Amsterdamlased aga on pöörased. Ilutulestik oli muidugi võimas, linna kohal plahvatas õhtu otsa tuhandeid tulukesi, ilusad olid hiinalaternad, mis hõljusid viltuste majade kohal taevas. Kohutav aga oli näha mitmel pool põlevaid hunnikuid, kus võis eristada, et lõõmavas tules üritatakse lahti saada vanast telerist, mööblist ja muust kraamist. Armsad ei olnud ka kohalikud, kes väikeste paugutajatega möödaminejaid üritasid tabada. Meie sattusime just ühest sellisest kambast mööduma. Õnneks haiglasse keegi ei sattunud ja head meeleolu ei suudetud ka viimseni ära rikkuda. Naabrinna mul aga rääkis juba enne mu Eestisse minekut, et aastavahetus on siin jube. Sajad inimesed lõpetavad selle õhtu haiglas. Meie valisime liikumiseks vaiksema ja turvalisema kandi, mis oli ka igati õige otsus.

Järgmine päev aga oli linn räämas. Teedel olid tühjad pudelid, kus seisid püsti raketist järele jäänud pulgad, klaasikillud ja kohutavas koguses roosat paberimassi, mis jääb järgi rakkettide laskmisest.



Meie rahvas on aga mängurahvas ja nii me siis mängisime ja valasime õnne ja...

Head uut aastat

Nüüd siis nädal juba Amsterdamis ja ilma bussitäie sõpradeta. Kuidas aga kõik algas ja kuhu välja jõudsime?


Buss laeti toitu täis ja sõit võis alata.


Eesti mäng oli reisi ajal üks põhilisi reisikaaslasi.


Njah. Jõudisme Amsterdami kirbuturele ja elevust kui palju. ;)


Turistid!


Kõik tuleb ju järgi uurida ja proovida.