Mida siis soovitan?
Kui tahad välismaale õppima minna, siis mine kindlasti aastaks. Esimesed kuud on rasked ja kui kolmandal, neljandal kuul oled süsteemid sisse sedanud ja tuttavaidki tekitanud, siis tuleb juba minna...Aastajagu peaks olema parajalt pikk aeg.
Kui saad Erasmuse stipendiumi, mille enamasti ikka kõik saavad, siis taotle kohe ka Kristjan Jaagu stipendiumi. Proovida ju alati võib.
Kui Kristjan Jaagu stipendiumile kandideerid, siis pane rõhku oma motivatsioonikirjale.
Ka sobiva ülikooli valikule kuluta piisavalt palju aega. Tegelikult on võimalik paljudes osakondades ka selliselt toimida, et kui neil ei ole sinu soovitud ülikooliga koostöölepingut, siis esitad soovi ja sinu osakonna toredad töötajad ajavad vastavad paberid korda, et just sellesse kooli võiksid minna. Sellepärast plaani oma välismaale minekut ikka pikalt ja võta esimesed sammud ette juba päris varakult.
Võta kindlasti ka kohaliku keele kursusi kui on võimalik, isegi siis kui sinu programm on ingliskeelne, siis on hea osata kohaliku rahva keelt, et siis hea asjades kaasa rääkida.
Friday, June 18, 2010
Monday, June 7, 2010
Viimane lugu Amsterdamist
No nii. Kott on peaaegu pakitud ja minu optimistlikud lootused on purunenud, mul on ilmselgelt liiga palju asju. Väike parandus, liiga palju kilosid. No nt juustu oli mul nii u 3-4 kg jagu kaasas jne.
Üks pakike on veel juba Eesti poole teele pandud. Sai ju sõpradele igasugu träni kaasa ostetud ja endalegi soetasin paar mõnnat asja (nt jube vinge rattakoti).
Päeval käisin veel turul head ja paremat ostmas (oliivid toorjuustuga, värsked mandariinid ja viinamarjad) ja muretsesin ka ilusa lillekese, mille plaanisin viia Nassirale tema külalislahkuse eest. Käisin ma ju ta pool ikka teetamas ja koogitams ja suurest lahkusest kinkis ta mulle marokolaste uhke kleidikese.
Käisin veel La Plazas viimast korda söömas, võtsin traditsiooniliselt õunakoogi ja rohelise tee. Läksin ka viimast korda jazztantantsu trenni. Hüppan ja kargan seal trennis ja tunnen, et ilgelt kehva on olla. Kõhus keerab ja iiveldama ajab. Ei ole hullu keskit, võtan vett ja kõik saab korda.
Koduteel trammis tuli paberilipik lehvikuks teha, sest ikka jube kehva oli olla. Ja eksole nii kui kodumaja nurgal maha läksin tuli ka kogu õunakook välja. Koju jõudes tühjendasin ennast veel ka köögi kraanikaussi. Kas oli see reisiärevus, õunakook või minu lemmik aasia toitude poest ostetud kuivatatud kirsid, aga pea käis ringi ja midagi sees ei püsinud. U. 5 tundi tõusmiseni, aga kotti tuli veel veidi pakkida ja lill ära viia jne. Hoidsin majade lähedale, et raskel hetkel toetuspinda oleks võtta ja jalutasin mõned kvartalid edasi sõbranna poole. Ta muidugi magas ja pidin lille oma naabrinnale jätma. Samuti jäid minu maitsev õhtusöök naabrinaisele ja tema mehele. Eks ma jätsin neile hea mulje.
No nii. Tõustes oli juba enam vähem olla. Kõik alles magasid, unest oli keha kange ja kartis hirmsasti külma. Tassisin oma 5 kotti välja ja suutsin need ka kuidagi rongijaama tarida. Vahepeal trammipeatuses avastasin, et olin väikese vale arvestuse teinud ja vist ikka 2 tundi varem ma sinna lennujaama ei jõua. Rongijaamas oli ka üllatus. Kuna Amsterdamis oli lund sadama hakanud ja nende jaoks on 1 cm paksune lumi juba suhteliselt karm ilmastikutingimus, siis liiklus seisis. Õnneks oli mul oma enesetundega nii palju tegemist, et ei suutnud isegi mitte närvi minna.
Lõpuks jõudsin kohale, küll mitte 2 h enne, kuid siiski piisavalt vara, et ei pidanud tormama. Ups mul on 15 kg ülekaalu. No tuleb osad asjad siis pakiga ära saata. Kus aga on vastav keskus, vastav firma või midagi? Nii ma siis 3x suuremas kui Tallinna Lennart Meri lennujaamas ringi sibasin ja seda õiget kohta otsisin. Samal ajal olin ka ühenduses Markusega, kes siis internetis seda õiget asja taga ajas ja telefoni otsas vastavate asutustega aru pidas.
Lugu lõppes sellega, et jooksin oma suure ja väga raske käruga ühest maja otsast teise, raisates sellega vaid aega. Kuskil ei olnud infot selle kohta kui palju maksab paki saatmine lennujaamast jne. Lõpuks selgus, et see on ikkagi liiga kallis ja tuli toppida nii palju riideid selga kui mahtus. Jalga sai 5 paari pükse, selga kampsun kampsuni peale, mantlitaskusse potsatasid žongleerimise pallid ja nii ma 6 kilo kokkuhoidsingi. Piletikontrolli tädi itsitas, kuid siiski aitas igati minu edule kaasa. Jooksis veel meenutama, et mul on nii ja naa palju aega, oleks ka kohvrite paigutamise putkasse kaasa jooksunud, kuid ei saanud oma tööpostilt lahkuda. Lõpuks jooksin kontrollväravasse, kus tädid ja onud naersid, sest riideid oli mul seljas tõesti palju. Tädi käskis mul mantli ära võtta, siis veel kampsuni ära võtta ja kui ta nägi, et viimase all veel nii oma 3 asja on, siis loobus ja lasi mul minna. Lennukile jõudsin 10 minutilise täpsusega ehk siis leidsin oma koha ja siis kohe lendasime.
Kuramuse palav oli ainult.
Ja nii jäigi 5 kuud seiklusi selja taha ja ees ootas pakasega kodumaa.
Üks pakike on veel juba Eesti poole teele pandud. Sai ju sõpradele igasugu träni kaasa ostetud ja endalegi soetasin paar mõnnat asja (nt jube vinge rattakoti).
Päeval käisin veel turul head ja paremat ostmas (oliivid toorjuustuga, värsked mandariinid ja viinamarjad) ja muretsesin ka ilusa lillekese, mille plaanisin viia Nassirale tema külalislahkuse eest. Käisin ma ju ta pool ikka teetamas ja koogitams ja suurest lahkusest kinkis ta mulle marokolaste uhke kleidikese.
Käisin veel La Plazas viimast korda söömas, võtsin traditsiooniliselt õunakoogi ja rohelise tee. Läksin ka viimast korda jazztantantsu trenni. Hüppan ja kargan seal trennis ja tunnen, et ilgelt kehva on olla. Kõhus keerab ja iiveldama ajab. Ei ole hullu keskit, võtan vett ja kõik saab korda.
Koduteel trammis tuli paberilipik lehvikuks teha, sest ikka jube kehva oli olla. Ja eksole nii kui kodumaja nurgal maha läksin tuli ka kogu õunakook välja. Koju jõudes tühjendasin ennast veel ka köögi kraanikaussi. Kas oli see reisiärevus, õunakook või minu lemmik aasia toitude poest ostetud kuivatatud kirsid, aga pea käis ringi ja midagi sees ei püsinud. U. 5 tundi tõusmiseni, aga kotti tuli veel veidi pakkida ja lill ära viia jne. Hoidsin majade lähedale, et raskel hetkel toetuspinda oleks võtta ja jalutasin mõned kvartalid edasi sõbranna poole. Ta muidugi magas ja pidin lille oma naabrinnale jätma. Samuti jäid minu maitsev õhtusöök naabrinaisele ja tema mehele. Eks ma jätsin neile hea mulje.
No nii. Tõustes oli juba enam vähem olla. Kõik alles magasid, unest oli keha kange ja kartis hirmsasti külma. Tassisin oma 5 kotti välja ja suutsin need ka kuidagi rongijaama tarida. Vahepeal trammipeatuses avastasin, et olin väikese vale arvestuse teinud ja vist ikka 2 tundi varem ma sinna lennujaama ei jõua. Rongijaamas oli ka üllatus. Kuna Amsterdamis oli lund sadama hakanud ja nende jaoks on 1 cm paksune lumi juba suhteliselt karm ilmastikutingimus, siis liiklus seisis. Õnneks oli mul oma enesetundega nii palju tegemist, et ei suutnud isegi mitte närvi minna.
Lõpuks jõudsin kohale, küll mitte 2 h enne, kuid siiski piisavalt vara, et ei pidanud tormama. Ups mul on 15 kg ülekaalu. No tuleb osad asjad siis pakiga ära saata. Kus aga on vastav keskus, vastav firma või midagi? Nii ma siis 3x suuremas kui Tallinna Lennart Meri lennujaamas ringi sibasin ja seda õiget kohta otsisin. Samal ajal olin ka ühenduses Markusega, kes siis internetis seda õiget asja taga ajas ja telefoni otsas vastavate asutustega aru pidas.
Lugu lõppes sellega, et jooksin oma suure ja väga raske käruga ühest maja otsast teise, raisates sellega vaid aega. Kuskil ei olnud infot selle kohta kui palju maksab paki saatmine lennujaamast jne. Lõpuks selgus, et see on ikkagi liiga kallis ja tuli toppida nii palju riideid selga kui mahtus. Jalga sai 5 paari pükse, selga kampsun kampsuni peale, mantlitaskusse potsatasid žongleerimise pallid ja nii ma 6 kilo kokkuhoidsingi. Piletikontrolli tädi itsitas, kuid siiski aitas igati minu edule kaasa. Jooksis veel meenutama, et mul on nii ja naa palju aega, oleks ka kohvrite paigutamise putkasse kaasa jooksunud, kuid ei saanud oma tööpostilt lahkuda. Lõpuks jooksin kontrollväravasse, kus tädid ja onud naersid, sest riideid oli mul seljas tõesti palju. Tädi käskis mul mantli ära võtta, siis veel kampsuni ära võtta ja kui ta nägi, et viimase all veel nii oma 3 asja on, siis loobus ja lasi mul minna. Lennukile jõudsin 10 minutilise täpsusega ehk siis leidsin oma koha ja siis kohe lendasime.
Kuramuse palav oli ainult.
Ja nii jäigi 5 kuud seiklusi selja taha ja ees ootas pakasega kodumaa.
Monday, March 15, 2010
Pakin
Mida mu naabrinna küll teeb ilma minuta. Käin korra köögis oma väikeste valgete kätega põranda ja tööpinnad üle ja ongi kõik jälle puhas. Nagu Tuhkatriinu ja kui nad nüüd kaksi siia jäävad, siis ei taha mõeldagi, millisena järgmine üüriline selle korteri leiab.
No kohver on koos. Istusin sellele selga ja tõmbasin luku kinni, nati peksin takka, ei taht va sinder hästi kinni minna. No ja nüüd näeb see kohver veidi selline deformeerunud välja. Tõmbasin rihmad peale ja kukkusin palvetama, et ma selle Eestis ikka kätte saaks.
Mul on muidugi oma strateegia. On alati olnud. Kõik uued asjad ja armsad asjad ja kingid tuleb üles lennukisse võtta. Kõik muu jura läheb alla. Miks küll see üles võtmise kott teisest suurem on?
Kahtlustan, et sellel korral läheb see asi käiku, et topin kõik ülekaalus asjad selga. Näen ehk veidi veider välja, aga Eestis on ju külm ja sellest põhjendusest täitsa peaks piisama. :)
Ei oskagi nagu kuidagi olla. See nagu eelviimane õhtu ja peaks pidulik tunne olema ja kuidagi midagi erilist tegema, aga kukub siin välja teisiti.
No kohver on koos. Istusin sellele selga ja tõmbasin luku kinni, nati peksin takka, ei taht va sinder hästi kinni minna. No ja nüüd näeb see kohver veidi selline deformeerunud välja. Tõmbasin rihmad peale ja kukkusin palvetama, et ma selle Eestis ikka kätte saaks.
Mul on muidugi oma strateegia. On alati olnud. Kõik uued asjad ja armsad asjad ja kingid tuleb üles lennukisse võtta. Kõik muu jura läheb alla. Miks küll see üles võtmise kott teisest suurem on?
Kahtlustan, et sellel korral läheb see asi käiku, et topin kõik ülekaalus asjad selga. Näen ehk veidi veider välja, aga Eestis on ju külm ja sellest põhjendusest täitsa peaks piisama. :)
Ei oskagi nagu kuidagi olla. See nagu eelviimane õhtu ja peaks pidulik tunne olema ja kuidagi midagi erilist tegema, aga kukub siin välja teisiti.
Olen venelanna
Vihma kallab ja ma käin järjekordselt uurimas, kas sobilikke rattatuutusid müüakse. Kui sai lubatud, et viin sõbrale tuutu, siis tuleb lubadusets kinni pidada.
No nii ma siis passin seal ühe putka juures ja siis teise. Ja nagu ikka jälle see leierdatud küsimus. Kust ma pärit olen? Kus see Eesti on? jne.
Made in India mees siis ütles, et ta arvas mind venelanna olema. Ma siis küsisin sellel korral, et miks? No mu nägu selline, silmad kohe venelanna omad. Et ta meelest venelannad on keskmisest säänsemad kui kõik teised üle maailma. No ei viitsi isegi enam meelituda. Ye ye, what ever.
No nii ma siis passin seal ühe putka juures ja siis teise. Ja nagu ikka jälle see leierdatud küsimus. Kust ma pärit olen? Kus see Eesti on? jne.
Made in India mees siis ütles, et ta arvas mind venelanna olema. Ma siis küsisin sellel korral, et miks? No mu nägu selline, silmad kohe venelanna omad. Et ta meelest venelannad on keskmisest säänsemad kui kõik teised üle maailma. No ei viitsi isegi enam meelituda. Ye ye, what ever.
Benny Hilliga trennis
Vihma sajab ja kõik hakkab hallina paistma. Meeleolu vajub sügavale musta auku ja keha veab alt.
Ainuke viis ennast kuidagi veel pika ja sirgena tunda on minna trenni. Mõeldud tehtud.
Vedasin oma raske keha saali, istusin maha nii krõnksu kui sai ja jäin treenerit ootama.
No ja siis alustasime trenniga. Tädil tuli poole pealt meelde, et meil läheb ka matte vaja ja siis tormas välja, meile ütles veel, et jätkake liigutust. Oli parajasti selline hoogne ja üpris jalgukoormav müttamine. Nii me siis kõik ootusrikkalt ukse poole vahtides jäime vehkima.
Lõpuks jõudis treener tagasi, suur mattidega järelkäru kaasas.
Minu ees treenis üks vanahärra, väga pikk, väga hall ja pekki kuidas ikka jätkub võhma. Kui sul on trennikaaslane veidi vanem inimene, siis ta on kohe kuidagi nagu motiveeriv nüanss, et pinguta veel veidi, tema ju suudab. Teen küll vanematele inimestele ülekohut praegu ehk ja kui ise üleni hall olen, siis räägin hoopis teistsugust juttu. Kuid nii on.
No vot ja siis tuli mulle meelde üke härra, kellega olin mõni aeg tagasi koos trennis. Kujutage ette Benny Hilli, kuid kõvasti pikemat kuju, pikkade hallide juustega, punase peapaela ja 80´ndate stiilis värviliste lühkaritega. Veidi suurema kõhuga ja naeratus pidevalt näol nagu Bennylgi. No vot, et siis proovi trenni teha ja tõsiseks jääda. Pead pingutama ja ennast kokku võtma, ei saa, sest silmad uitavad ringi ja hetkeks jääb pilk Bennyle ja tunned, kuidas lihased lõdvestuvad ja keha vappub.
Homme olen ühe lahedaima treeneri trennis. Mustanahaline musklis kena mees. Kõik osalejad muidugi naised.
Annab meile siis harjutuse kätte ja kõnnib ringi, et valesti tegijaid juhendada. Ja siis hakkab terve saal tema märguande peale kooris numbreid lugema ehk mitu korda veel kõhulihaseid teha või kätekõverdusi jne. Ja siis motiveerib ja möllab seal ees, hea energiaga tüüp. No muidugi ei ole sellise seltskonna ees vaja motiveerimiseks just palju karelda, sest naisterahvad juba ilusast treenerist lummatuna vajuvad maha ja et ikka paremini teda veel ja veel näha, siis hakkad automaatselt pead kergitama ja nii need kõhulihased tulevad.
Ühel korral pingutasin nii kõvasti, et terve nädal keha valutas. See on see imeilusate treenerite asi.
Ainuke viis ennast kuidagi veel pika ja sirgena tunda on minna trenni. Mõeldud tehtud.
Vedasin oma raske keha saali, istusin maha nii krõnksu kui sai ja jäin treenerit ootama.
No ja siis alustasime trenniga. Tädil tuli poole pealt meelde, et meil läheb ka matte vaja ja siis tormas välja, meile ütles veel, et jätkake liigutust. Oli parajasti selline hoogne ja üpris jalgukoormav müttamine. Nii me siis kõik ootusrikkalt ukse poole vahtides jäime vehkima.
Lõpuks jõudis treener tagasi, suur mattidega järelkäru kaasas.
Minu ees treenis üks vanahärra, väga pikk, väga hall ja pekki kuidas ikka jätkub võhma. Kui sul on trennikaaslane veidi vanem inimene, siis ta on kohe kuidagi nagu motiveeriv nüanss, et pinguta veel veidi, tema ju suudab. Teen küll vanematele inimestele ülekohut praegu ehk ja kui ise üleni hall olen, siis räägin hoopis teistsugust juttu. Kuid nii on.
No vot ja siis tuli mulle meelde üke härra, kellega olin mõni aeg tagasi koos trennis. Kujutage ette Benny Hilli, kuid kõvasti pikemat kuju, pikkade hallide juustega, punase peapaela ja 80´ndate stiilis värviliste lühkaritega. Veidi suurema kõhuga ja naeratus pidevalt näol nagu Bennylgi. No vot, et siis proovi trenni teha ja tõsiseks jääda. Pead pingutama ja ennast kokku võtma, ei saa, sest silmad uitavad ringi ja hetkeks jääb pilk Bennyle ja tunned, kuidas lihased lõdvestuvad ja keha vappub.
Homme olen ühe lahedaima treeneri trennis. Mustanahaline musklis kena mees. Kõik osalejad muidugi naised.
Annab meile siis harjutuse kätte ja kõnnib ringi, et valesti tegijaid juhendada. Ja siis hakkab terve saal tema märguande peale kooris numbreid lugema ehk mitu korda veel kõhulihaseid teha või kätekõverdusi jne. Ja siis motiveerib ja möllab seal ees, hea energiaga tüüp. No muidugi ei ole sellise seltskonna ees vaja motiveerimiseks just palju karelda, sest naisterahvad juba ilusast treenerist lummatuna vajuvad maha ja et ikka paremini teda veel ja veel näha, siis hakkad automaatselt pead kergitama ja nii need kõhulihased tulevad.
Ühel korral pingutasin nii kõvasti, et terve nädal keha valutas. See on see imeilusate treenerite asi.
Sunday, March 14, 2010
Külas linnas, linnas külas
Täna on siis see kurb päev, kus jätan hüvasti oma hea sõbra Robertaga. Ta peab minema nädalaks kuhugi Utrechti lähedale metsa winter schooli, seega ei olegi meil enam võimalust kohtuda.
Hüvastijätuks läksin tema poole, nägin jälle ühte tüüpilist Amsterdami koduplaneeringut. Roberta valmistas traditsioonilist itaalia toitu, nime jällegi ei mäleta, aga väga kiire ja lihtne pastaroog. Väga maitsev.
Ja kui oled itaalia sõbral külas, siis arvesta ühe korraliku kohviga. Kuigi eelistan alati kohvile teed, siis mõtlesin, et ei oleks viisakas keelduda ja pealegi on ikkagi tegemest tüüpilise itaallannaga, kes oskab kohvi teha. Ja see oli imehea. Väike traditsiooniline hollandlaste vahvel kõrvale ja juttu jätkus kauemaks.
Vot siis pika jutu peale tuleb ka veetsu külastada. Ja mis nad ütlevadki, et kui tahad saada linnast ülevaadet, siis külasta turgu, kui kellegi kodust, siis külasta veetsu. Oleme kõik näinud nõukaajal ehitatud väga müstiliste planeeringutega kodusid, sama siin.
Mõttetud pikad koridorid ja väiksed köögid. Aga ülekõige on muidugi veetsu veesüsteem. Esiteks ei mahu sa väga sinna ära, tuleb oma asjad ära ajada põlved kurgu all. Ja mõelge nüüd kui pikk olen mina, pealegi hollandlased pidavat ühed pikemad tüübid maailmas olema. Teiseks, tõmbad nöörist ja tuli kustub ära, oi vale pael. Kuidas siis seda vett tõmmata? Ei mõtle välja. Piinlik küll, aga peab perenaiselt küsima. Selgub, et tuleb lihtsalt tõmmata pikka toru, mis veekasti hoiab. Maailma 7 imet.
Viisin Robertale päästetud toalille. Ta oli väga õnnelik, et selle endale sai ja minul on ka süda rahul, vähemalt sai taim endale hea omaniku. Tegin veel juurde kaardikese, et olen Õie ja palun peavarju.
Kui Roberta ära saadetud, siis läksin Nassira juurde. Ostsin kaasa veidi õunakooki ja türgi pistaatsiamaiust. Nassiral oli meile plaan olemas, vaatame filmi ja joome teed. Film naiivselt naistekas, kuid sobis ilusti pühapäeva õhtusse. Väga piinlikult tundsin ennast siis kui ta kingitusega lagedale tuli. Et ma teda ikka mäletaks, siis kinkis ta mulle maroko kultruurile omase öösärk/kleidi. Veidi ehk suur on, aga sellest pole miskit, ei saa arugi.
Enne külaskäike mõtlesin pikalt, mida teha mälestuseks oma headele kaaslastele, ega mõelnudki välja, sest kõik kodumaine on ära söödud. Õnneks on olemas postiteenus ja sünnipäevaks on alati tore pakikesi saada.
Igatsen juba oma kahte kaaslast.
Mõtlen salamisi, kuidas lennukist maha jääda või äkki ostaks uue pileti. Siis aga jälle tulevad meelde juba tehtud kokkulepped ja kohtumised Eestis. Nii on, et alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama.
Nüüd aga kahte viimast päeva nautima.
Hüvastijätuks läksin tema poole, nägin jälle ühte tüüpilist Amsterdami koduplaneeringut. Roberta valmistas traditsioonilist itaalia toitu, nime jällegi ei mäleta, aga väga kiire ja lihtne pastaroog. Väga maitsev.
Ja kui oled itaalia sõbral külas, siis arvesta ühe korraliku kohviga. Kuigi eelistan alati kohvile teed, siis mõtlesin, et ei oleks viisakas keelduda ja pealegi on ikkagi tegemest tüüpilise itaallannaga, kes oskab kohvi teha. Ja see oli imehea. Väike traditsiooniline hollandlaste vahvel kõrvale ja juttu jätkus kauemaks.
Vot siis pika jutu peale tuleb ka veetsu külastada. Ja mis nad ütlevadki, et kui tahad saada linnast ülevaadet, siis külasta turgu, kui kellegi kodust, siis külasta veetsu. Oleme kõik näinud nõukaajal ehitatud väga müstiliste planeeringutega kodusid, sama siin.
Mõttetud pikad koridorid ja väiksed köögid. Aga ülekõige on muidugi veetsu veesüsteem. Esiteks ei mahu sa väga sinna ära, tuleb oma asjad ära ajada põlved kurgu all. Ja mõelge nüüd kui pikk olen mina, pealegi hollandlased pidavat ühed pikemad tüübid maailmas olema. Teiseks, tõmbad nöörist ja tuli kustub ära, oi vale pael. Kuidas siis seda vett tõmmata? Ei mõtle välja. Piinlik küll, aga peab perenaiselt küsima. Selgub, et tuleb lihtsalt tõmmata pikka toru, mis veekasti hoiab. Maailma 7 imet.
Viisin Robertale päästetud toalille. Ta oli väga õnnelik, et selle endale sai ja minul on ka süda rahul, vähemalt sai taim endale hea omaniku. Tegin veel juurde kaardikese, et olen Õie ja palun peavarju.
Kui Roberta ära saadetud, siis läksin Nassira juurde. Ostsin kaasa veidi õunakooki ja türgi pistaatsiamaiust. Nassiral oli meile plaan olemas, vaatame filmi ja joome teed. Film naiivselt naistekas, kuid sobis ilusti pühapäeva õhtusse. Väga piinlikult tundsin ennast siis kui ta kingitusega lagedale tuli. Et ma teda ikka mäletaks, siis kinkis ta mulle maroko kultruurile omase öösärk/kleidi. Veidi ehk suur on, aga sellest pole miskit, ei saa arugi.
Enne külaskäike mõtlesin pikalt, mida teha mälestuseks oma headele kaaslastele, ega mõelnudki välja, sest kõik kodumaine on ära söödud. Õnneks on olemas postiteenus ja sünnipäevaks on alati tore pakikesi saada.
Igatsen juba oma kahte kaaslast.
Mõtlen salamisi, kuidas lennukist maha jääda või äkki ostaks uue pileti. Siis aga jälle tulevad meelde juba tehtud kokkulepped ja kohtumised Eestis. Nii on, et alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama.
Nüüd aga kahte viimast päeva nautima.
Saturday, March 13, 2010
Soovi vaid!
Muidugi ei käi need asjad nii, et soovin täna endale uhket läikivat tranduletti ja hommikul ärgates on see mu ukse ees. Samas jälle, miks mitte?
Ühel ilusal päeval tatsasin linnas ringi tähtsaid asjatoimetusi tehes. Mõtlesin siis, et astun turult ka läbi. Otsin juba pikemat aega endale ja sõbrale rattakotti. Unistame mõlemad retro stiilis kottide kotist. Ja kae kae, ühe laua all lausa kottide koti kott ja tema poeg. Väikese rahalise tehinguga sain need enda käsutusse. Ja vastas putkast sain endale ammu unistatud lambavilla second hand saapad, ilged tegijad loomanahast ja puha. See päev oli minu päev, sest sain need 40 euri asemel 20-ga.
Rõõmsalt kaks kohvrit sõrmede otsas ja trammiga läbi linna koju.
Juuksuriteenus on siin liiga kallis (40-50 euri), pealegi on mul Eestis omad tegijad, kes muudavad su mõne hetkega vastupandamatuks. No vot, et siis juuksed on karvas ega oska nendega midagi peale hakata. Juuksekummi ka ei ole, ei taha osta ka, sest tavaliselt ostad terve hunniku 2 euri eest (no mida värki, see on juba üks klaas teed) ja kasutad ainult 1 ju. Lähen trenni ja leian maast juuksekummi.
Vastupidi võib ka juhtuda. Mõtled, et pead pika tee rattaga sõitma ja mine pekki kui nüüd peaks kett jälle maha tulema. Ja see tulebki. :)
Sellised positiivsed asjad juhtuvad kogu aeg. Otsid sõbrannale õiget kinki ja leiad just selle, mida oled soovinud.
Mõnna!
Tahaks nüüd juustu. Valget, suus sulavat. Oot, lähen vaatan külmkappi.
....3 min.
....5 min.
....7,5 min. hiljem.
Ja näe, seal see OLI. Uskumatu. ;)
Proovige järgi, ausalt, see toimib.
Ühel ilusal päeval tatsasin linnas ringi tähtsaid asjatoimetusi tehes. Mõtlesin siis, et astun turult ka läbi. Otsin juba pikemat aega endale ja sõbrale rattakotti. Unistame mõlemad retro stiilis kottide kotist. Ja kae kae, ühe laua all lausa kottide koti kott ja tema poeg. Väikese rahalise tehinguga sain need enda käsutusse. Ja vastas putkast sain endale ammu unistatud lambavilla second hand saapad, ilged tegijad loomanahast ja puha. See päev oli minu päev, sest sain need 40 euri asemel 20-ga.
Rõõmsalt kaks kohvrit sõrmede otsas ja trammiga läbi linna koju.
Juuksuriteenus on siin liiga kallis (40-50 euri), pealegi on mul Eestis omad tegijad, kes muudavad su mõne hetkega vastupandamatuks. No vot, et siis juuksed on karvas ega oska nendega midagi peale hakata. Juuksekummi ka ei ole, ei taha osta ka, sest tavaliselt ostad terve hunniku 2 euri eest (no mida värki, see on juba üks klaas teed) ja kasutad ainult 1 ju. Lähen trenni ja leian maast juuksekummi.
Vastupidi võib ka juhtuda. Mõtled, et pead pika tee rattaga sõitma ja mine pekki kui nüüd peaks kett jälle maha tulema. Ja see tulebki. :)
Sellised positiivsed asjad juhtuvad kogu aeg. Otsid sõbrannale õiget kinki ja leiad just selle, mida oled soovinud.
Mõnna!
Tahaks nüüd juustu. Valget, suus sulavat. Oot, lähen vaatan külmkappi.
....3 min.
....5 min.
....7,5 min. hiljem.
Ja näe, seal see OLI. Uskumatu. ;)
Proovige järgi, ausalt, see toimib.
Ei olegi ju sellest pajatanud
Jah. Elame siin kolmekesi.
Ühel õhtul saabus noormees koju enne naabrinnat. Andsin mõned päevad juba alla (valged rätikud varre otsas püsti :) ), kui ei taha suhelda, siis on ka nii ok.
Ja milline üllatus, noormees küsib, kas ma žonglöörida oskan? Nägi laual mu palle. Ei oska. Harjutan alles. Ja tuli välja, et tema on ding, dong PRO kong. Ehk siis õppimise vahele väike tunnine tsirkusetund. Ja ta on küll karvane, suur ja õllehaisune, aga väga armas. Mõnna!
Tema õppis seda oma ülikoolis Iirimaal, kus neil oli klubi, praktiliselt kõik tegelesid sellega.
Ühel õhtul saabus noormees koju enne naabrinnat. Andsin mõned päevad juba alla (valged rätikud varre otsas püsti :) ), kui ei taha suhelda, siis on ka nii ok.
Ja milline üllatus, noormees küsib, kas ma žonglöörida oskan? Nägi laual mu palle. Ei oska. Harjutan alles. Ja tuli välja, et tema on ding, dong PRO kong. Ehk siis õppimise vahele väike tunnine tsirkusetund. Ja ta on küll karvane, suur ja õllehaisune, aga väga armas. Mõnna!
Tema õppis seda oma ülikoolis Iirimaal, kus neil oli klubi, praktiliselt kõik tegelesid sellega.
Kaua oodatud kaunikene - laupa
Nagu endale lubatud, siis laupa sushibaari ja all you can eat. Oleme Robertaga mõlemad täielikud sõltlased.
Sõime 4 käiku. Nautisime täiel kõhul.
Ehk siis maksad 17.50 ja sööd palju tahad. Kui midagi järgi jätad, siis maksad ekstra. Ja ka jook oli eraldi hinnaga ehk siis suurem osa rahast läheb joogi peale, sest soolasest toidust on tunne nagu pea ja keha vahel on lihvpaberi vabrik. Mis elu küll aafriklased seal saastatud veega piirkonnas elavad...vesi on, aga juua ei saa, sest järgmisel päeval oled ehk surnd. Siingi, vesi on, aga juua ei saa, sest järgmisel päeval sured rahapuudusse. :):):)
Ja nii mõnus tunne on koos rattaga koju sõita ja poolel teel juttu rääkida ja siis arutada, millise tee võtame jne. Algusest peale igatsesin seda, et oleks mul vaid sõber, kellega nii saaks teha.
Täna on eriline päev, mu armas ema võtab vastu uut aastat ja kõik sugulased on seda sündmust kaema läinud. Seega, ema uue aasta rõõmsa saabumise nimel tuleb lihtsalt ka täna piule minna. Helistan veel kodustele ja saadan tervitusi.
Sättima!!!
Sõime 4 käiku. Nautisime täiel kõhul.
Ehk siis maksad 17.50 ja sööd palju tahad. Kui midagi järgi jätad, siis maksad ekstra. Ja ka jook oli eraldi hinnaga ehk siis suurem osa rahast läheb joogi peale, sest soolasest toidust on tunne nagu pea ja keha vahel on lihvpaberi vabrik. Mis elu küll aafriklased seal saastatud veega piirkonnas elavad...vesi on, aga juua ei saa, sest järgmisel päeval oled ehk surnd. Siingi, vesi on, aga juua ei saa, sest järgmisel päeval sured rahapuudusse. :):):)
Ja nii mõnus tunne on koos rattaga koju sõita ja poolel teel juttu rääkida ja siis arutada, millise tee võtame jne. Algusest peale igatsesin seda, et oleks mul vaid sõber, kellega nii saaks teha.
Täna on eriline päev, mu armas ema võtab vastu uut aastat ja kõik sugulased on seda sündmust kaema läinud. Seega, ema uue aasta rõõmsa saabumise nimel tuleb lihtsalt ka täna piule minna. Helistan veel kodustele ja saadan tervitusi.
Sättima!!!
Reede
Tõuse ja sära! Täna on reede, milline päev! Fantastilised värvid ja muusika.
Rituaalne toas hüplemine, et Une van Mati oma kodinatega kotto kobiks.
POODI! Lähen turult läbi, sest üks seelik osutus siiski liialt suureks ja vahetan selle millegi muu vastu.
Turule sõbrale tuutusid vaatama, kahjuks ei ole sobivaid.
Panka, kaart vaja sulgeda. Sümpaatne vanem meesterahvas teenindamas, juba vana tuttav. Lootsingi teda näha, sest tal väga tore huumorisoon. Viskame paar kildu. Teeb ettepaneku, et kas ta laseb kaardil alles jäänud raha tema kontole kanda. Mõtlen veidi ja viskan mõne killu vastu.
Nii armas onu. Igatsen juba teda.
Tsirkusepoodi, tädi seal tutvustab mulle ühte jaapanlaste mängu, mis on kontsentratsioonile väga hea. Ei, liiga kallis. Ostan oma žonglöörimise pallid ja teen minekut.
Poodlemistänavale. Ups, nüüd juhtusin veidi järgi andma. Istun mõtlikult kohviku laua taga ja võitlen endaga, et ei vii seda ilusat halli pusa tagasi, olgugi, et olin arvestanud teise hinnaga, kuid 10 euri võeti ainult mingitelt nõmedatelt pluusidelt maha. Sellepärast on vaja osata kohalikku keelt. Hea küll, Eestis nii ehk naa poodi ei lähe.
Poodlemine võib periooditi mu nõrkus olla. Või mis me siin koonerdame, tuleb kõik ausalt lahtistele kaartidele potsatada. See on lausa mõnel perioodil rituaalne tegevus. Mis teha? Kuidas ravida? Mett ja kuuma teed? Ei, ei. Ainuke ravi on, tuleb oma probleemiga silmitsi seista. No ja seda siis käingi poes tegemas ja proovin oma poodlemise sõltuvust ravida. Pole parata, see on pikaajaline ravi ja enda heaolu nimel ei ole ju mõnest eurost kahju.
Tuleb poodi minna :) Just. Tundub, et ravi mõjub.
Nii, nüüd olen oma kooli tänaval (Rueterstraat) ja istun vahvas kohvikus, mille avastasin eila (Kriterion - kino ja kohvik). Rahvast palju ja natuke veel pealegi. Jutuvada mullitab mööda seinu üles ja paneb lambid võbisema.
Kirjutan oma kõige armsamatele kahele väikesele kullatükile vastuseid. Istun suure laua taga ja minu ümber on veel palju teisi. Proovin olla kitsas!
Lauast möödub mees, jätab oma krõpsude vaagna minu lauale ja teeb lahkudes šesti, et söö kui tahad. Mõne hetke pärast näen, kuidas minu lauanaaber noormees üritab salaja ühte sealt napsata. Häbeneb koos oma sõbraga veidi. Lasen neil seda teha, jätan siiski pilgu nende peale. Kui nad juba veidi nihelema hakkasid, siis rääkisin loo mehest ja ütlesin, et sööge, minule need ei meeldi.
Ja nagu ikka jätkatakse selliseid vestlusi: "Where are you from?" "From Estonia." "Kuidas sul läheb?" "Kuidas sa eesti keelt oskad?" Tema vend töötab Eestis ja sai eestlannaga lapsed. Ja peale nende mõne sõna ei osanud ta enam rohkemat. Viisakad paar lauset ja jätkame kõik oma tegevust. Veidi aja pärast noormehed lahkuvad.
Ja hops see sama venda omav noormees tagasi. Ja intrigeerib jällegi šokeeriva küsimusega, et miks ma ei ole tüüpiline eestlane. No ma ei hakka igale ka seletama, et no mis ma teen, ei ole suuri rindu, silmad on ka rohelised ja blond ei sobi mulle (olen katsetanud).
Ah hoopis see lugu, et eestlannad ei pidavat naeratama. Vedas, et oma seletusega välja ei tulnud.
Nii jäimegi rääkima. Noormees on kohalik tüüpiline hollandlane ja õpib psühholoogiat. Väga põnev oli just sellepärast, et oli palju, millest rääkida, mida arutada. Nagu ikka, naeris minu tantsuteraapia huvi üle, ega ma kehvem ei olnud, norisin siis teda traditsiooniliste kõiketeadjate ja eitavate psühholoogide aspektist.
Huvitav lugu jälle, tema pidi tegema koolis ettekande teemal multipersonality disorder ja seda siis aspektist, et seda häiret ei eksisteeri. Rääkisime sellest pikalt. See on kõik RHK-10 sees ja puha, aga kunagi keegi psühhiaater mõtles selle lihtsalt välja ja nüüd siis on tõestatud, et seda ei ole olemas. Testiti seda nii, et paluti persooni ühel isiksusel mingid sõnad ära õppida ja siis paluti tema teisel isiksusel teine nimekiri selgeks õppida ja kui näidati sõnu I-le, siis pidi ta ära märkima, milliseid sõnu ta on näinud jne.
Mu meelest veidi liiga lihtne nipp, et midagi väga keerulist tõestada, kuigi kõike keerulist saabki väga lihtsalt tõestada. Siiski. Pakkusin, et miks mitte proovida seda teha kehamäluga, millega ei anna suure usuga teadlast ninapidi vedada. Ehk siis sõnadega võime valetada palju tahame, keha valetama panna on juba kunst ja seda õpivad inimesed aastaid teatrikoolis. Tõin žonglöörimise näiteks (millega ta muidugi oli mind juba enne seda pidevalt norinud), kui oled selle ära õppinud, siis ei ole lihtne jätta muljet, et sa seda ei oska. Meie lihastel on fantastiline mälu. Lõpuks jõudsime ikkagi Pavlovi koerani, jah ja ka see on põhimõtteliselt sama asi.
Üritas ikka meelitusi jällegi jagada nagu ikka kombeks, et ma võiks arengupsühholoogiks hakata, veensin, et mul ei ole matemaatilist mõtlemist kahjuks ja kui ma järjekordseks traditsioonilise psühholoogia esindajaks hakkaks, kes siis seda alternatiivset tööd teeb? Kes maailma avastab?
Kui olime lähikonnas kõik baarid läbi käinud, siis kell 3 öösel jätsime hüvasti. Jälle üks veider kogemus. Ja tema näol tõestus, et psühholoog on psühholoog ka vabal ajal. Oh jah. Diagnoos - prof. kretinism.
Rituaalne toas hüplemine, et Une van Mati oma kodinatega kotto kobiks.
POODI! Lähen turult läbi, sest üks seelik osutus siiski liialt suureks ja vahetan selle millegi muu vastu.
Turule sõbrale tuutusid vaatama, kahjuks ei ole sobivaid.
Panka, kaart vaja sulgeda. Sümpaatne vanem meesterahvas teenindamas, juba vana tuttav. Lootsingi teda näha, sest tal väga tore huumorisoon. Viskame paar kildu. Teeb ettepaneku, et kas ta laseb kaardil alles jäänud raha tema kontole kanda. Mõtlen veidi ja viskan mõne killu vastu.
Nii armas onu. Igatsen juba teda.
Tsirkusepoodi, tädi seal tutvustab mulle ühte jaapanlaste mängu, mis on kontsentratsioonile väga hea. Ei, liiga kallis. Ostan oma žonglöörimise pallid ja teen minekut.
Poodlemistänavale. Ups, nüüd juhtusin veidi järgi andma. Istun mõtlikult kohviku laua taga ja võitlen endaga, et ei vii seda ilusat halli pusa tagasi, olgugi, et olin arvestanud teise hinnaga, kuid 10 euri võeti ainult mingitelt nõmedatelt pluusidelt maha. Sellepärast on vaja osata kohalikku keelt. Hea küll, Eestis nii ehk naa poodi ei lähe.
Poodlemine võib periooditi mu nõrkus olla. Või mis me siin koonerdame, tuleb kõik ausalt lahtistele kaartidele potsatada. See on lausa mõnel perioodil rituaalne tegevus. Mis teha? Kuidas ravida? Mett ja kuuma teed? Ei, ei. Ainuke ravi on, tuleb oma probleemiga silmitsi seista. No ja seda siis käingi poes tegemas ja proovin oma poodlemise sõltuvust ravida. Pole parata, see on pikaajaline ravi ja enda heaolu nimel ei ole ju mõnest eurost kahju.
Tuleb poodi minna :) Just. Tundub, et ravi mõjub.
Nii, nüüd olen oma kooli tänaval (Rueterstraat) ja istun vahvas kohvikus, mille avastasin eila (Kriterion - kino ja kohvik). Rahvast palju ja natuke veel pealegi. Jutuvada mullitab mööda seinu üles ja paneb lambid võbisema.
Kirjutan oma kõige armsamatele kahele väikesele kullatükile vastuseid. Istun suure laua taga ja minu ümber on veel palju teisi. Proovin olla kitsas!
Lauast möödub mees, jätab oma krõpsude vaagna minu lauale ja teeb lahkudes šesti, et söö kui tahad. Mõne hetke pärast näen, kuidas minu lauanaaber noormees üritab salaja ühte sealt napsata. Häbeneb koos oma sõbraga veidi. Lasen neil seda teha, jätan siiski pilgu nende peale. Kui nad juba veidi nihelema hakkasid, siis rääkisin loo mehest ja ütlesin, et sööge, minule need ei meeldi.
Ja nagu ikka jätkatakse selliseid vestlusi: "Where are you from?" "From Estonia." "Kuidas sul läheb?" "Kuidas sa eesti keelt oskad?" Tema vend töötab Eestis ja sai eestlannaga lapsed. Ja peale nende mõne sõna ei osanud ta enam rohkemat. Viisakad paar lauset ja jätkame kõik oma tegevust. Veidi aja pärast noormehed lahkuvad.
Ja hops see sama venda omav noormees tagasi. Ja intrigeerib jällegi šokeeriva küsimusega, et miks ma ei ole tüüpiline eestlane. No ma ei hakka igale ka seletama, et no mis ma teen, ei ole suuri rindu, silmad on ka rohelised ja blond ei sobi mulle (olen katsetanud).
Ah hoopis see lugu, et eestlannad ei pidavat naeratama. Vedas, et oma seletusega välja ei tulnud.
Nii jäimegi rääkima. Noormees on kohalik tüüpiline hollandlane ja õpib psühholoogiat. Väga põnev oli just sellepärast, et oli palju, millest rääkida, mida arutada. Nagu ikka, naeris minu tantsuteraapia huvi üle, ega ma kehvem ei olnud, norisin siis teda traditsiooniliste kõiketeadjate ja eitavate psühholoogide aspektist.
Huvitav lugu jälle, tema pidi tegema koolis ettekande teemal multipersonality disorder ja seda siis aspektist, et seda häiret ei eksisteeri. Rääkisime sellest pikalt. See on kõik RHK-10 sees ja puha, aga kunagi keegi psühhiaater mõtles selle lihtsalt välja ja nüüd siis on tõestatud, et seda ei ole olemas. Testiti seda nii, et paluti persooni ühel isiksusel mingid sõnad ära õppida ja siis paluti tema teisel isiksusel teine nimekiri selgeks õppida ja kui näidati sõnu I-le, siis pidi ta ära märkima, milliseid sõnu ta on näinud jne.
Mu meelest veidi liiga lihtne nipp, et midagi väga keerulist tõestada, kuigi kõike keerulist saabki väga lihtsalt tõestada. Siiski. Pakkusin, et miks mitte proovida seda teha kehamäluga, millega ei anna suure usuga teadlast ninapidi vedada. Ehk siis sõnadega võime valetada palju tahame, keha valetama panna on juba kunst ja seda õpivad inimesed aastaid teatrikoolis. Tõin žonglöörimise näiteks (millega ta muidugi oli mind juba enne seda pidevalt norinud), kui oled selle ära õppinud, siis ei ole lihtne jätta muljet, et sa seda ei oska. Meie lihastel on fantastiline mälu. Lõpuks jõudsime ikkagi Pavlovi koerani, jah ja ka see on põhimõtteliselt sama asi.
Üritas ikka meelitusi jällegi jagada nagu ikka kombeks, et ma võiks arengupsühholoogiks hakata, veensin, et mul ei ole matemaatilist mõtlemist kahjuks ja kui ma järjekordseks traditsioonilise psühholoogia esindajaks hakkaks, kes siis seda alternatiivset tööd teeb? Kes maailma avastab?
Kui olime lähikonnas kõik baarid läbi käinud, siis kell 3 öösel jätsime hüvasti. Jälle üks veider kogemus. Ja tema näol tõestus, et psühholoog on psühholoog ka vabal ajal. Oh jah. Diagnoos - prof. kretinism.
Nelja (Nirvana) päev
Läksin magama kell 04:00. Olen viimased päevad kodus passinud ja ainult õppinud. Täna pean ette kandma oma hüpoteetilise doktoritöö projekti, mis on üsna suur ettevõtmine.
Ärkan kell 08:00. Kõrvalt toast on kosta: "ih, uh, ou jesus!"
Who would know, that Jesus is in town? And in our area. And in my appartment.
Panen mängima oma mustlasmuusika, millega on mind Oki kenasti varustanud. Hüppan toas veidi ringi, et und ära peletada, söön ja valmistun kohtumisele minekuks.
Ja olgugi, et päev on alanud kenasti (Jeesuse külastusega ja puha), metroojaama jõudes avastasin, et pean piletikaardile raha juurde kandma. Selgub aga, et masin on katki. Töötaja onu seal siis seletab, et ta laseb mu perroonile ja mine teisele poole, oota seal kui keegi sind läbi laseb ja kasuta sealset masinat. Onu ei saanud siis mitmel korral oma kaardiga väravat lahti ja kui lõpuks teisel pool olin, siis ei tulnud mitte kedagi. Ja nüüd kui lõpuks masina juurde pääsesin, siis ei töötanud selle puutetundlik ekraan jne. Lõpuks olin tagasi alguspunktis ja minu seljataga olid 20 väga tähtsat minutit, mille olin kaotanud. Jäin kohtumisele hiljaks, õnneks jäi ka mu kohtumise partner.
Mitte keegi siin ei salli seda piletisüsteemi.
Miks nii on, sind ei vaja keegi enam nüüd.
Ja kas on kõiges selles sinul üldse süüd,
et meil kõik masinate abil tehtud saab?
Olen koolis. Minu ees istuvad 5 doktoranti ja väga lugupeetud õppejõud oma järjekordse saiakotiga, mida ta ettekandeid kuulates tühjendama hakkas.
Käed värisevad, kurk kuivab ja üritan ettekujutada, et kõik ruumis viibijad on alasti. Jube kole pilt, panen nad siis jälle riidesse tagasi, siis hakkavad jälle käed värisema.
Minu teema oli ADHD ja neurofeedback ehk kuidas aitab neurofeedback parandada ADHD-ga laste eneseregulaatsiooni.
Lõpuks läks kõik väga hästi ja päevast sai ühe hetkega rõõmuküllane hetk.
Lähme kursusekaaslasega teepoti kohvikusse juustukooki sööma (lubasin endale, et kui see kõik läbi on, siis lähen sinna oma lemmikut kooki pugima).
Muljetasime siis Marjoleiniga veidi kursuse käiku üldiselt, arutasine ettekannete kommentaaride üle, mõõtsime õppejõude, süsteemi, unistasime, mida me edasi teha tahame, rääkisime üksteise uurimustöödest, andsime nõu jne. Leidsime, et UVA on küll tore kool, aga meie teaduskonnas ollakse ehk liiga teaduses kinni ja tegelikult ei teata asjade prktilist poolt.
Mina aga jään jätkuvalt enda juurde, et Marjolein oleks väga hea doktorant. No on kohe selline tüüp. Eks saab näha, mis ta otsustab.
Ja kes ütles, et hollandlased on kitsid? Nii iseeneset mõistetavalt nõudis ta, et teeb tee ja koogi välja. Nagu eestlasele kombeks, vaidlesin veidi vastu ja andsin alla.
Kuhjasime üksteist komplimentidega üle ja jätsime hüvasti. Marjolein hõikas veel väga armsalt, et 5 aasta pärast kuuleb ta Eesti kuulsaimast tantsuterapeudist. Nii armas liialdus.
Süda oli soe, ilm oli kena, jalad olid 2 meetrit maast, tiibade suled sätendasid ja pea kohal keerles kuldselt läikiv võru.
Sõitsin sinna, kuhu rattad viisid. Suunurgad ei läinud isegi vastupunniva tuulega alla. Nirvana! :) Õnnemolekulid sibavad varbais, sõrmis, rinnus ja mujalgi. Jõudsin täitsa sihitult suurele turule. See oli isegi uhkem turg kui Waterlooplaini turg (ehk siis kesklinna turg). Millised poed, milline kaubavalik, värske toit. Mmmm. Ja lõppu ei ole näha. Amsterdamis on väga palju huvitavate rõivaste poode ja sealt leidsin jällegi ühe sellise. Täpselt minu maitse - värviline ja naiivne. Õnneks ei olnud mu hing nii naiivne, arvates, et suudan midagi endale sealt ka lubada. Isegi kõrvarõngastest loobusin. Hinnad u mu nädala toidu maksumuse suurusjärgus.
Mõtlesin veel, et mis päevast veel puudu on. Kõik on lihtsalt nii vapustav ja siis seal see oli. Kirik, torni otsas palvetav ingel ja puha, astun sisse ja vola restoran hoopis. Väga viks, vahin seal suu ammuli kui jälle kuulen küsimust, where are you from? From ESTONIA. I live with one Estonian girl, she is not my girglfriend, but I live with her. Aha, ye, ye. And here works also one Estonian girl. Nüüd siis tulevad igasugused tutvused. Loobusin siiski tema veenvast ettepanekust, et vajan kohtumist Teele ja Evaga, sest pidin trenni kiirustama. Siiski sain jälle komplimente, et eestlannad on ikka ilusad ja toredad jne. Kuidas ma need ilusad komplimendid eesti naistele edasi toimetan?
Trenn läks hästi, õpime moderjazzis väga vahvat tantsu. Ja olengi kodus oma idutanud kartulitega. Laupa lähen ju sushit sööma, seega tuleb kokku hoida, ei mingit ekstart juurde, aitab kardulast ja hapukoorest küll.
Ja nüüd jutu lõpus siis mõtlete kindlasti, et ostsin sealt turult hirmus palju asju. Ei, ma ei ostnud mitte midagi. Päriselt.
Hea küll, tunnistan, et ei suutnud vastu panna kahele hapukurgile. AGA, need ei olnud üldsegi nii head kui minu armsa ema tehtud.
Ma loodan, et mu ema nüüd seda kohta siin loeb. Et siis need hapukurgid Eestis maitsevad ikka imehästi. ;)
Ärkan kell 08:00. Kõrvalt toast on kosta: "ih, uh, ou jesus!"
Who would know, that Jesus is in town? And in our area. And in my appartment.
Panen mängima oma mustlasmuusika, millega on mind Oki kenasti varustanud. Hüppan toas veidi ringi, et und ära peletada, söön ja valmistun kohtumisele minekuks.
Ja olgugi, et päev on alanud kenasti (Jeesuse külastusega ja puha), metroojaama jõudes avastasin, et pean piletikaardile raha juurde kandma. Selgub aga, et masin on katki. Töötaja onu seal siis seletab, et ta laseb mu perroonile ja mine teisele poole, oota seal kui keegi sind läbi laseb ja kasuta sealset masinat. Onu ei saanud siis mitmel korral oma kaardiga väravat lahti ja kui lõpuks teisel pool olin, siis ei tulnud mitte kedagi. Ja nüüd kui lõpuks masina juurde pääsesin, siis ei töötanud selle puutetundlik ekraan jne. Lõpuks olin tagasi alguspunktis ja minu seljataga olid 20 väga tähtsat minutit, mille olin kaotanud. Jäin kohtumisele hiljaks, õnneks jäi ka mu kohtumise partner.
Mitte keegi siin ei salli seda piletisüsteemi.
Miks nii on, sind ei vaja keegi enam nüüd.
Ja kas on kõiges selles sinul üldse süüd,
et meil kõik masinate abil tehtud saab?
Olen koolis. Minu ees istuvad 5 doktoranti ja väga lugupeetud õppejõud oma järjekordse saiakotiga, mida ta ettekandeid kuulates tühjendama hakkas.
Käed värisevad, kurk kuivab ja üritan ettekujutada, et kõik ruumis viibijad on alasti. Jube kole pilt, panen nad siis jälle riidesse tagasi, siis hakkavad jälle käed värisema.
Minu teema oli ADHD ja neurofeedback ehk kuidas aitab neurofeedback parandada ADHD-ga laste eneseregulaatsiooni.
Lõpuks läks kõik väga hästi ja päevast sai ühe hetkega rõõmuküllane hetk.
Lähme kursusekaaslasega teepoti kohvikusse juustukooki sööma (lubasin endale, et kui see kõik läbi on, siis lähen sinna oma lemmikut kooki pugima).
Muljetasime siis Marjoleiniga veidi kursuse käiku üldiselt, arutasine ettekannete kommentaaride üle, mõõtsime õppejõude, süsteemi, unistasime, mida me edasi teha tahame, rääkisime üksteise uurimustöödest, andsime nõu jne. Leidsime, et UVA on küll tore kool, aga meie teaduskonnas ollakse ehk liiga teaduses kinni ja tegelikult ei teata asjade prktilist poolt.
Mina aga jään jätkuvalt enda juurde, et Marjolein oleks väga hea doktorant. No on kohe selline tüüp. Eks saab näha, mis ta otsustab.
Ja kes ütles, et hollandlased on kitsid? Nii iseeneset mõistetavalt nõudis ta, et teeb tee ja koogi välja. Nagu eestlasele kombeks, vaidlesin veidi vastu ja andsin alla.
Kuhjasime üksteist komplimentidega üle ja jätsime hüvasti. Marjolein hõikas veel väga armsalt, et 5 aasta pärast kuuleb ta Eesti kuulsaimast tantsuterapeudist. Nii armas liialdus.
Süda oli soe, ilm oli kena, jalad olid 2 meetrit maast, tiibade suled sätendasid ja pea kohal keerles kuldselt läikiv võru.
Sõitsin sinna, kuhu rattad viisid. Suunurgad ei läinud isegi vastupunniva tuulega alla. Nirvana! :) Õnnemolekulid sibavad varbais, sõrmis, rinnus ja mujalgi. Jõudsin täitsa sihitult suurele turule. See oli isegi uhkem turg kui Waterlooplaini turg (ehk siis kesklinna turg). Millised poed, milline kaubavalik, värske toit. Mmmm. Ja lõppu ei ole näha. Amsterdamis on väga palju huvitavate rõivaste poode ja sealt leidsin jällegi ühe sellise. Täpselt minu maitse - värviline ja naiivne. Õnneks ei olnud mu hing nii naiivne, arvates, et suudan midagi endale sealt ka lubada. Isegi kõrvarõngastest loobusin. Hinnad u mu nädala toidu maksumuse suurusjärgus.
Mõtlesin veel, et mis päevast veel puudu on. Kõik on lihtsalt nii vapustav ja siis seal see oli. Kirik, torni otsas palvetav ingel ja puha, astun sisse ja vola restoran hoopis. Väga viks, vahin seal suu ammuli kui jälle kuulen küsimust, where are you from? From ESTONIA. I live with one Estonian girl, she is not my girglfriend, but I live with her. Aha, ye, ye. And here works also one Estonian girl. Nüüd siis tulevad igasugused tutvused. Loobusin siiski tema veenvast ettepanekust, et vajan kohtumist Teele ja Evaga, sest pidin trenni kiirustama. Siiski sain jälle komplimente, et eestlannad on ikka ilusad ja toredad jne. Kuidas ma need ilusad komplimendid eesti naistele edasi toimetan?
Trenn läks hästi, õpime moderjazzis väga vahvat tantsu. Ja olengi kodus oma idutanud kartulitega. Laupa lähen ju sushit sööma, seega tuleb kokku hoida, ei mingit ekstart juurde, aitab kardulast ja hapukoorest küll.
Ja nüüd jutu lõpus siis mõtlete kindlasti, et ostsin sealt turult hirmus palju asju. Ei, ma ei ostnud mitte midagi. Päriselt.
Hea küll, tunnistan, et ei suutnud vastu panna kahele hapukurgile. AGA, need ei olnud üldsegi nii head kui minu armsa ema tehtud.
Ma loodan, et mu ema nüüd seda kohta siin loeb. Et siis need hapukurgid Eestis maitsevad ikka imehästi. ;)
Tuesday, March 9, 2010
Meil on kevad ja päike
Kuulen ja loen ikka iga päev, et eestlastel on lumest ja külmast kõrini. Kujutan juba ette stressis ja pahuraid inimesi tänaval kühmus ringi tatsamas.
Minul siin on aga kevad. Linnulaulu saatel vajun unne, hommikul ärkan sooja päikese kaisus ja päeval jalutan värviliste õide puhkevate lillede vahel.
Nii ilus!
Sunday, March 7, 2010
Eksklusiivne õhtu
Amsterdami ööelu uuringu järjekordne kogutud andmete kokkuvõte.
Eile käisime siis Roberta kreeklasest sõbra Costasega veidi nooblemaid kohti külastamas.
Esimene koht oli väga põnev. Tänaval ei ole üldse arugi saada, et seal peaks mingi väga peen koht olema. Mustade akendage, kriiksuva uksega maja ja ei kippu ega kõppu. Kui oled ennast sinna eelnevalt kirja pannud ja nüüd ukse taga koputad, siis avaneb uks, ütled salasõna ehk oma broneeringu nime ja oledki sees. Ehk siis Amsterdami kõige nooblim kokteilibaar. Ilus sisustus, kenad inimesed ja milline teenindus!!! Kokteile võid tellida siis menüüst või kirjeldad kenale kelnerile, millist maitseelamust soovid ja mõne aja pärast on sinu ees ahvatlev nõiajook. Jah, see on siis üle väga pika aja esimene kord,kus kanget alkoholi manustan. Kui ei oleks tegemist eksklusiivsete kokteilidega, siis ega väga seda uimast tunnet taga ei igatse.
No nii ja siis kui sulle kokteil ei sobi ükskõik, mis põhjusel - liiga kange, liiga magus, liiga tsitruseline, siis väljendad oma arvamust armsale kelnerile ja sulle tuuakse uus ning mis põhiline, selle eelmise eest ei võeta raha. Vot selline koht. Kelner on noor turske mees, kes käib siis ikka pidevalt uurimas,kas sulle jook meeldib, mis sulle selles meeldib, siis arutate veidi järgmise joogi soovi ja tunned ennast lihtsalt taevalikult hästi. Mina võtsin viinaga tsitruselise väga värske kokteili, mis oli hõrgult roosakas punane ja kaunistatud laimi peene krussis koorega, Roberta mekkis kreemjast viina/kohvi koksi, mis nägi välja veidi nagu kamavaht ilusasti klaasi sätitud ja Custas jäi oma lemmiku viski juurde, mida serveeriti tükikese apelsiniga ja mis ühtekokku nägi välja nii võrratult ilus. Ja peab ütlema, kuigi viski ei ole mulle kunagi meeldinud, siis nüüd arvan teisiti. Tema esimene kokteil oli väga vana mahedalt suitsune viskijook, mis oli küll sigakange, aga suitsune järelmaitse mekkis jube hästi. Ka väga unikaalne viskikokteil oli hea, eriline siis selle poolest, et seda konkreetset viski sorti on siis maailmas väga vähe, ainult mõned 10 tuhanded pudelid. Ja veel selline salajane koht on see, et kui suitsetada seal tahad, siis pead välja minema ja mitte ukse ette, vaid palutakse eemalse jalutada, et ei tekitaks möödujates huvi, miks selle ukse taga suitsu tehakse. Ja kui veetsu külastad, siis saad oma käekesed eraldi rätikuga ära kuivatada ja isegi miskit jaapani rohelise tee ja mindi kreemi kätele määrida. JA SA EI PEA MAKSMA OMA VAJADUSTE RAULDAMISE EEST! Mis on Amsterdamis väga haruldane.
Edasi läksime ekspressot/ minditeed jooma, mis oli jällegi väga õdusas ja nooblis kohas. Käisime läbi ka järgmise kokteilibaari, kust sellel korral siiski jooki ei tellinud, kiikasime lihtsalt sisse ja lõpuks maandusime Rain klubisse. Mis on Rembrandtpleini üks nooblemaid kohti. Stiilne sisustus, EI SUITSETATA, ei ole ülerahvastatud ja väga hea muusika. Sellel korral oli siis 80 ja 90 stiilis meloodiad.
Kenad baarimehed, kellega siis leti tagant klendi aegajalt ühes rütmis koos kõikusid ehk siis tantsisid koos baarmaniga seni kuni viimane jooki kallas. Ka mõni vanem daam oli sellel peol ehk siis nii 60-70 vahel blondide pikkade juustega, erepunaste huultega läikivais rõivais tädi. Kas mitte ei ole nii, et igas nooblis klubis peab olema vähemalt üks gay ja vähemalt üks vanem väljapaistvalt ere daam?
Kokkuvõttes oli väga tore õhtu ja lõpuks ometi sai siis muretult tantsida ja ennast tõeliselt vabalt tunda.
Eile käisime siis Roberta kreeklasest sõbra Costasega veidi nooblemaid kohti külastamas.
Esimene koht oli väga põnev. Tänaval ei ole üldse arugi saada, et seal peaks mingi väga peen koht olema. Mustade akendage, kriiksuva uksega maja ja ei kippu ega kõppu. Kui oled ennast sinna eelnevalt kirja pannud ja nüüd ukse taga koputad, siis avaneb uks, ütled salasõna ehk oma broneeringu nime ja oledki sees. Ehk siis Amsterdami kõige nooblim kokteilibaar. Ilus sisustus, kenad inimesed ja milline teenindus!!! Kokteile võid tellida siis menüüst või kirjeldad kenale kelnerile, millist maitseelamust soovid ja mõne aja pärast on sinu ees ahvatlev nõiajook. Jah, see on siis üle väga pika aja esimene kord,kus kanget alkoholi manustan. Kui ei oleks tegemist eksklusiivsete kokteilidega, siis ega väga seda uimast tunnet taga ei igatse.
No nii ja siis kui sulle kokteil ei sobi ükskõik, mis põhjusel - liiga kange, liiga magus, liiga tsitruseline, siis väljendad oma arvamust armsale kelnerile ja sulle tuuakse uus ning mis põhiline, selle eelmise eest ei võeta raha. Vot selline koht. Kelner on noor turske mees, kes käib siis ikka pidevalt uurimas,kas sulle jook meeldib, mis sulle selles meeldib, siis arutate veidi järgmise joogi soovi ja tunned ennast lihtsalt taevalikult hästi. Mina võtsin viinaga tsitruselise väga värske kokteili, mis oli hõrgult roosakas punane ja kaunistatud laimi peene krussis koorega, Roberta mekkis kreemjast viina/kohvi koksi, mis nägi välja veidi nagu kamavaht ilusasti klaasi sätitud ja Custas jäi oma lemmiku viski juurde, mida serveeriti tükikese apelsiniga ja mis ühtekokku nägi välja nii võrratult ilus. Ja peab ütlema, kuigi viski ei ole mulle kunagi meeldinud, siis nüüd arvan teisiti. Tema esimene kokteil oli väga vana mahedalt suitsune viskijook, mis oli küll sigakange, aga suitsune järelmaitse mekkis jube hästi. Ka väga unikaalne viskikokteil oli hea, eriline siis selle poolest, et seda konkreetset viski sorti on siis maailmas väga vähe, ainult mõned 10 tuhanded pudelid. Ja veel selline salajane koht on see, et kui suitsetada seal tahad, siis pead välja minema ja mitte ukse ette, vaid palutakse eemalse jalutada, et ei tekitaks möödujates huvi, miks selle ukse taga suitsu tehakse. Ja kui veetsu külastad, siis saad oma käekesed eraldi rätikuga ära kuivatada ja isegi miskit jaapani rohelise tee ja mindi kreemi kätele määrida. JA SA EI PEA MAKSMA OMA VAJADUSTE RAULDAMISE EEST! Mis on Amsterdamis väga haruldane.
Edasi läksime ekspressot/ minditeed jooma, mis oli jällegi väga õdusas ja nooblis kohas. Käisime läbi ka järgmise kokteilibaari, kust sellel korral siiski jooki ei tellinud, kiikasime lihtsalt sisse ja lõpuks maandusime Rain klubisse. Mis on Rembrandtpleini üks nooblemaid kohti. Stiilne sisustus, EI SUITSETATA, ei ole ülerahvastatud ja väga hea muusika. Sellel korral oli siis 80 ja 90 stiilis meloodiad.
Kenad baarimehed, kellega siis leti tagant klendi aegajalt ühes rütmis koos kõikusid ehk siis tantsisid koos baarmaniga seni kuni viimane jooki kallas. Ka mõni vanem daam oli sellel peol ehk siis nii 60-70 vahel blondide pikkade juustega, erepunaste huultega läikivais rõivais tädi. Kas mitte ei ole nii, et igas nooblis klubis peab olema vähemalt üks gay ja vähemalt üks vanem väljapaistvalt ere daam?
Kokkuvõttes oli väga tore õhtu ja lõpuks ometi sai siis muretult tantsida ja ennast tõeliselt vabalt tunda.
Saturday, March 6, 2010
Meeste Paradiis
Eile algas jällegi nädalavahetus, minule ja Robertale tähendas see jällegi peole minekut.
Sellel korral hoidsime raha kokku (ööbuss maksab ikkagi 3,5 euri) ja läksime piule rattaga. Sihikul uus pidude ala ehk Laidseplein. Klubide ehk baar/kohvikute ustel ootasid sind mesimagusad noormehed, kes üritasid sind siis tasuta alkoholiga sisse meelitada. Kuna siin on tantsukohad alles kell 24:00 täiesti tühjad, siis tuleb klubidel igasugu nippe kasutada, et endale rahvast koguda.
Lõpuks jõudsime klubisse, kus oli ühe seina ääres baarilett ja teise seina ääres väike lavake ja nende kahe asja vahel oli siis pisuke tantsuala. Ruum ise oli ristkülik ja kõik jalakeerutajad pidid ennast kahte lehte hoidma, et sisenejatel ja veetsu külastajatel oleks liikumise ruumi. JA SEAL EI SUITSETATUD!
Me sattusime vallaliste naiste Paradiisi, kuid väga vähesed naised olid selle imedemaa enda jaoks avastanud. Ehk siis ühel hetkel avastad, et sa oled pea ainuke naine klubis. Ja ei see ei olnud gayklubi.
Ja järgmisel hetkel avastad, et sa oled selle imelise maailma printsess. Kõik mehed vahivad sind põlevate silmadega ja keeled ripakil. Paremal pommitab üks Indiast pärit majandusmees igasugu küsimustega. Tundus, et ta oli seda kõike lausa harjutanud, 3 minuti jooksul jõudis ta ära küsida: "Kust sa pärit oled? Mis sa siin teed? Miks sa just Amsterdami valisid? Mida sa õpid? Kelleks sa saada tahad? Mis sulle Eesti juures kõige enam meeldib? Kui vana sa oled? Mis su nimi on? Kus sa elad? jne."
Noored hispaanlased tahavad sulle ragatoni tantsustiili õpetada, kuid ei oska nagu meiega siis jälle midagi peale hakata ja kui me pika lunimise peale oma vanused teatasime, siis oli ka huvi kadunud.
Järgmisel hetkel on su ees kohalikud noormehed, kes siis imetoredalt vestlust arendavad ja isegi täitsa vahvad olid. Eesti reklaamimise eest muidugi peaksin juba varsti tasu hakkama saama, siin on väga sage küsimus kui ehk mitte ainus küsimus, millega vestlust alustatakse - Kust sa pärit oled? Ja vastused on nagu ikka libe-libe-libedad: "Mmm...mulle meeldib Eesti!" "Jah, kas sa oled seal käinud?" "Ei ole, aga mulle meeldib, mida ma näen ja sellepõhjal on see väga ilus maa!"
Järgmisel hetkel kuuled selja tagant küsimust: "Kas see on gayklubi, miks siin ainult mehed on?" "Ei, kulla noormees, see ei ole gayklubi, see on sinu Paradiis."
Öösel Robertaga kodupoole kihutades muljetasime ja leidsime, et klubi kõige kenam mees oli baarmen.
Muusika oli siiski hea ja saime ennast jällegi isutuks tantsida.
Täna Roberta kreeklasest sõbra ja sõbra sõpradega kohalike lemmikpaikadesse.
Ja järgmisel nädalal Utrechti tudengitega nende linna jämmima.
Sellel korral hoidsime raha kokku (ööbuss maksab ikkagi 3,5 euri) ja läksime piule rattaga. Sihikul uus pidude ala ehk Laidseplein. Klubide ehk baar/kohvikute ustel ootasid sind mesimagusad noormehed, kes üritasid sind siis tasuta alkoholiga sisse meelitada. Kuna siin on tantsukohad alles kell 24:00 täiesti tühjad, siis tuleb klubidel igasugu nippe kasutada, et endale rahvast koguda.
Lõpuks jõudsime klubisse, kus oli ühe seina ääres baarilett ja teise seina ääres väike lavake ja nende kahe asja vahel oli siis pisuke tantsuala. Ruum ise oli ristkülik ja kõik jalakeerutajad pidid ennast kahte lehte hoidma, et sisenejatel ja veetsu külastajatel oleks liikumise ruumi. JA SEAL EI SUITSETATUD!
Me sattusime vallaliste naiste Paradiisi, kuid väga vähesed naised olid selle imedemaa enda jaoks avastanud. Ehk siis ühel hetkel avastad, et sa oled pea ainuke naine klubis. Ja ei see ei olnud gayklubi.
Ja järgmisel hetkel avastad, et sa oled selle imelise maailma printsess. Kõik mehed vahivad sind põlevate silmadega ja keeled ripakil. Paremal pommitab üks Indiast pärit majandusmees igasugu küsimustega. Tundus, et ta oli seda kõike lausa harjutanud, 3 minuti jooksul jõudis ta ära küsida: "Kust sa pärit oled? Mis sa siin teed? Miks sa just Amsterdami valisid? Mida sa õpid? Kelleks sa saada tahad? Mis sulle Eesti juures kõige enam meeldib? Kui vana sa oled? Mis su nimi on? Kus sa elad? jne."
Noored hispaanlased tahavad sulle ragatoni tantsustiili õpetada, kuid ei oska nagu meiega siis jälle midagi peale hakata ja kui me pika lunimise peale oma vanused teatasime, siis oli ka huvi kadunud.
Järgmisel hetkel on su ees kohalikud noormehed, kes siis imetoredalt vestlust arendavad ja isegi täitsa vahvad olid. Eesti reklaamimise eest muidugi peaksin juba varsti tasu hakkama saama, siin on väga sage küsimus kui ehk mitte ainus küsimus, millega vestlust alustatakse - Kust sa pärit oled? Ja vastused on nagu ikka libe-libe-libedad: "Mmm...mulle meeldib Eesti!" "Jah, kas sa oled seal käinud?" "Ei ole, aga mulle meeldib, mida ma näen ja sellepõhjal on see väga ilus maa!"
Järgmisel hetkel kuuled selja tagant küsimust: "Kas see on gayklubi, miks siin ainult mehed on?" "Ei, kulla noormees, see ei ole gayklubi, see on sinu Paradiis."
Öösel Robertaga kodupoole kihutades muljetasime ja leidsime, et klubi kõige kenam mees oli baarmen.
Muusika oli siiski hea ja saime ennast jällegi isutuks tantsida.
Täna Roberta kreeklasest sõbra ja sõbra sõpradega kohalike lemmikpaikadesse.
Ja järgmisel nädalal Utrechti tudengitega nende linna jämmima.
Thursday, March 4, 2010
Naabinnal on mees
Et siis ühel ilusal päeval, peale 1 kuud kui ei olnud oma naabinnat näinud, kolis ta oma mehega meie väiksesse elamusse sisse. Ei mingit läbirääkimist ega midagi, lihtsalt tema oli otsustanud nii ja kõik. Ja mis ma hakkan ka siin ütlema? Esiteks olen tagasihoidlik eestlane ja teiseks käisid mul sõbrad siin, kellega naabrinna rahu rikkusime, sams olime meie väga viisakad ja sõbralikud. Ütles isegi pärast, et peale seda kui me teda toitma hakkasime, siis oli väga õnnelik ja rahul. Heh, tudengi värk noh, kõht täis, siis hea olla.
No meie suhe naabrinnaga on üldiselt selline, et mina üritan väga tore olla, aga temal on vist juba viiendast naabrist kõrini ega suhtle väga vastu. Küsimustele siiski vastab ilusti. Ehk siis selline 1182 suhe. Kui mul mingi häda in Dutch tõlkimisega või odava rattapoe leidmisega, siis tean, kellelt küsida. Mõistan ja aktsepteerin kui keegi ei taha suhelda. Hommikul üldiselt siiski teretame või siis teeskleme, et teretame.
Elu meil siis sama nagu enne, ainult segaduse tekitajaid kaks. Ja kui jube see tuba nüüd välja näeb, seda ei hakka kirjeldama. AGA respekt minu vastu siiski on, köök on meil enamasti puhas, sest noormehel on hoolimata kõigest hea lastetuba olnud, ta peseb nõusid. Juhuu! Täna kuulsin, et nad isegi tõmbasid põrandalt oma toidusodi tolmukaga ära.
Ja nüüd saan ka aru, mis elu sõber Oki elas oma kommuunis. Ehk siis köögipõrandal meil kedagi siiski ei maga, aga igasugu vajadusi siiski rahuldatakse mõnuga. Ih ih uh uh uh! No mis seal ikka, vähemalt elu keeb ja õnneks on mul kõlar ja palju head muusikat. :)
Ka minul on uus elanik. Siin saadakse väga hästi aru, mis tähendab naiseks olemine. Ehk siis naine on korilane. Ja kui vajadustest juba räägitud, siis naine peab ikka aeg ajalt midagi korjamas käima. Seepärast on neil naistele spetsiaalne päev nädalas, kus kõik võivad oma kodust üht ja teist üleliigset prügikasti juurde viia, et siis naised (ja ka korilastest mehed) kõik saaks oma loomusele omase tegevusega tegeleda.
Nii ka mina käisin oma järjekordsel koriluse rännakul ja leidsingi omale kaaslase. Ta seisis seal prügikasti kõrval jube õnnetult, Võtsin ta siis lenksu külge ja tassisin koju. Nüüd siis otsin talle uut perenaist, kes ta adopteeriks, sest kui ära lähen, siis kahjuks ei jää talle enam kedagi.
No meie suhe naabrinnaga on üldiselt selline, et mina üritan väga tore olla, aga temal on vist juba viiendast naabrist kõrini ega suhtle väga vastu. Küsimustele siiski vastab ilusti. Ehk siis selline 1182 suhe. Kui mul mingi häda in Dutch tõlkimisega või odava rattapoe leidmisega, siis tean, kellelt küsida. Mõistan ja aktsepteerin kui keegi ei taha suhelda. Hommikul üldiselt siiski teretame või siis teeskleme, et teretame.
Elu meil siis sama nagu enne, ainult segaduse tekitajaid kaks. Ja kui jube see tuba nüüd välja näeb, seda ei hakka kirjeldama. AGA respekt minu vastu siiski on, köök on meil enamasti puhas, sest noormehel on hoolimata kõigest hea lastetuba olnud, ta peseb nõusid. Juhuu! Täna kuulsin, et nad isegi tõmbasid põrandalt oma toidusodi tolmukaga ära.
Ja nüüd saan ka aru, mis elu sõber Oki elas oma kommuunis. Ehk siis köögipõrandal meil kedagi siiski ei maga, aga igasugu vajadusi siiski rahuldatakse mõnuga. Ih ih uh uh uh! No mis seal ikka, vähemalt elu keeb ja õnneks on mul kõlar ja palju head muusikat. :)
Ka minul on uus elanik. Siin saadakse väga hästi aru, mis tähendab naiseks olemine. Ehk siis naine on korilane. Ja kui vajadustest juba räägitud, siis naine peab ikka aeg ajalt midagi korjamas käima. Seepärast on neil naistele spetsiaalne päev nädalas, kus kõik võivad oma kodust üht ja teist üleliigset prügikasti juurde viia, et siis naised (ja ka korilastest mehed) kõik saaks oma loomusele omase tegevusega tegeleda.
Nii ka mina käisin oma järjekordsel koriluse rännakul ja leidsingi omale kaaslase. Ta seisis seal prügikasti kõrval jube õnnetult, Võtsin ta siis lenksu külge ja tassisin koju. Nüüd siis otsin talle uut perenaist, kes ta adopteeriks, sest kui ära lähen, siis kahjuks ei jää talle enam kedagi.
Endless songs of silence
Nüüd siis alles tuli meelde, et käisin esmaspäeval teatris. Jällegi üks tanstuetendus. Alfaisane ja betaemane. Yng ja yang. Tühi ruum ja valguse mäng. Lihaseline keha ja napp riietus, kuid mitte midagi siivutut.
Huvitav perfomance oli saali sisenedes. Mööda seina äärt läbi kahe korruse kuni saali ukseni seisid ülakeha paljana naised ja mehed, kelle seljale oli hõbedase värviga muster maalitud. Seal nad siis seisid sirge seljaga ja kõvera seljaga, selgroo defektiga ja ülihea rühiga, puusa sangadega ja ilusa pihaga...ja kõik oli liikumises.
Huvitav perfomance oli saali sisenedes. Mööda seina äärt läbi kahe korruse kuni saali ukseni seisid ülakeha paljana naised ja mehed, kelle seljale oli hõbedase värviga muster maalitud. Seal nad siis seisid sirge seljaga ja kõvera seljaga, selgroo defektiga ja ülihea rühiga, puusa sangadega ja ilusa pihaga...ja kõik oli liikumises.
Kuldhammas
Osadel mustadel naistel, olenemata vanusest, on moes kuldhammas. Selline tunne nagu oleks Kohtla-Järve rongis, ainult inimesed on pruunimad. Minu sugulane tädi Salme Narvast tuleb meelde. Nii kodune tunne.
Wednesday, March 3, 2010
Veider kohvik
Täna oli kohtumise ja trenni vahel veidi vaba aega ja nii siis otsustasin oma kooli asju minna lugema ühte veidrasse kohvikusse. Seal on sisustuses vist kõiki värve kasutatud, igal laual on martsipanist tort, mis on nende nö firmamärk. Kõrged, madalad, värvilised, viguritega, ilma viguriteta, veidrad ja vähem veidrad tordid on ka vitriinidel. Väsinud tammepuidust põrand, rasked kootud lauakatted, vana mööbel, veidi tolmu ja mis põhiline, imehead koogid.
See on selline koht, kust saab enda ürituse jaoks torte tellida. Üks abielupaar just oli seal tellimas ja nii silma nurgast nägin ka pilte erinevatest pakutavatest tortidest. Mõni nägi täitsa selline välja nagu ei oleks üldse tort, vaid mingi veider kunstitudengi vussi läinud kompositsioon. :)
Mõned pildid ka:
See on selline koht, kust saab enda ürituse jaoks torte tellida. Üks abielupaar just oli seal tellimas ja nii silma nurgast nägin ka pilte erinevatest pakutavatest tortidest. Mõni nägi täitsa selline välja nagu ei oleks üldse tort, vaid mingi veider kunstitudengi vussi läinud kompositsioon. :)
Mõned pildid ka:
Tuesday, March 2, 2010
Itaalia seltskond
Nüüd kui enamvähem pühapäevasest insitendist üle olen saanud, siis on hea meenutada, kõike ülejäänut, mis nädalavahetusel juhtus. Kusjuures nüüd kui olen siin ja seal oma šokeerivat kogemust kirjeldanud, siis jah, see pidavat siin täitsa tavaline olema, et inimesed just sedasi oma elu lõpetavad. Üks tüdruk rääkis, et tema kodukohas, väikeses linnakeses, on aastas u. 5 inimest, kes sedasi talitavad.
No nii. Nädalavahetusel käisin siis Leidenis, mis on armas linnake Amsterdami ja Haagi vahel. Käisin seal oma hea tuttava Robertaga tema sõprade juures korteripeol. Ja see korter oli üle 100 ruudu, läbi kolme korruse koduke. Noormees oli just sisse kolinud ehk sisekujundajale jube magus koht.:)
Seltskonnas olid enamasti kõik itaallased, mõned venetsueelalased :) ja mõni üksik kohalik. No vot, et siis Hollandis saan veel Itaalia kogemuse ka.
Roberta on pärit Napolist ja ega ta väga hästi sellest kohast räägi. Pidi romantiline ja ilus kohake olema, aga väga paljude probleemidega. Nt. on seal väga suur kuritegevus (üldse terves Itaalias), võrdles, et siin ei karda ta õhtul välja minna ja üksi pimedal tänaval käia, seal on see aga ohtlik ja pealegi ei käi seal noored naised üksi õhtuti tänaval, kasvatus selline. Roberta imestab ka hollandlaste kompleksitust ehk siis kardinate vastumeelsust. Neil on siin kõik kõigile näha. Hea näide sellest kui läksime tema sõbra poole Leidenis, siis otsisime mõnda aega seda kohta ja ekslesime seal. Ja ennäe üks mees vaatas esimesel korrusel suurest plasmatelekast seksfilmi. Ehk siis inimesed ei põe millegi pärast, ka kogu nende vara on aknast näha. Ei mingeid saladusi. :)
Itaalias Roberta kodus, mis on Napolis väga toredas piirkonnas, kuid siiski on nendel 5 korrusel trellid ees, et keegi ei saaks katuselt nende kodusse sisse tungida. Samuti on neil ikka väga suur probleem gomorraga (ehk maffiaga), kohalikke nad teavad ega puutu neid, kuid kohalikud ärimehed peavad siiski neile ka makse maksma. Roberta rääkis ka oma kogemusest kui ta rikaste piirkonnas, aga vaiksemas tänavas oma sõpradega autos istus ja juttu rääkis kui äkki nende autot rünnati ehk siis pätid hakkasid autot raputama ja sihtisid juhti püstoliga ja varastasid nende rahakotid ära. Väga vahva Itaalia elu. :)
Roberta ütleb, et siin on elu nii rahulik ja lihtne, aga kohalikud ei saa sellest aru. Nii nagu ühe belglasest noormehe türklasest naine pidavat kogu aeg kurtma siinse ilma üle, et ikka nii külm on. Mina siis küsin imestunult, et kas see talv siin oli külm või??? Te peaksite Eestisse tulema, siis saate aru, mis on külm, see siin on ainult nohu. Ja nad väidavad, et sellel aastal oli nendel ikka üle 12 aasta üks külmemaid talvesid. Häh!
Seltskonnal oli veel üks ühine joon, peale selle, et nad kõik kuumaverelised olid, nad on kõik töötanud või töötavad Euroopa NASA-s (ei mäleta selle täpset nime, aga põhimõte on sama). No ja terve laupa õhta siis jutustasime ühe noormehega kosmosest. Tema töötab näiteks laboris ja töötab välja sateliite, mis siis Venetsueelast või Hiinast kosmosesse saadetakse. Väga põnev.
Astronautidel pidi kosmoses, kui nad oma raketist välja lähevad, tekkima suur uudishimu ja nad hakkavad oma raketist eemalduma, et minna tumedat avarust avastama. Mõnedel astronautidel pidi veel selline olukord tekkima, et nad tahavad ainutl akna juures istuda, sest vaade maale lummab neid niivõrd, et neil tekib armumise seisund ning nad ainult vahivadki maad. Seega on jälle üks astronaut raisus kui ta seal üleval oma tööd ei tee. Psühholoogid pidid seda asja veel uurima, miks see nii on ehk siis seletust ei ole. Rääkisime ka keskkonna saastest ehk siis kosmoseprügi ja merepõhjas pidi olema nö mahajäetud tanke või tanklaid, mis on jällegi vajalikud raketi õhku saatmiseks.
Ühesõnaga olin sattunud minu jaoks totaalselt teise maailma. Räägitakse elektroonikast, kiipide tegemisest ja kosmosest jne. Peab ütlema, et siiski väga põnev.
Muidugi rääkisime ka toidust, itaallaste oma "köögi" suurest armastusest, düsleksiast, ajust, soojast ja sõbralikust musitamisest ehk tervitusest ja hüvastijätmisest jne.
No nii. Nädalavahetusel käisin siis Leidenis, mis on armas linnake Amsterdami ja Haagi vahel. Käisin seal oma hea tuttava Robertaga tema sõprade juures korteripeol. Ja see korter oli üle 100 ruudu, läbi kolme korruse koduke. Noormees oli just sisse kolinud ehk sisekujundajale jube magus koht.:)
Seltskonnas olid enamasti kõik itaallased, mõned venetsueelalased :) ja mõni üksik kohalik. No vot, et siis Hollandis saan veel Itaalia kogemuse ka.
Roberta on pärit Napolist ja ega ta väga hästi sellest kohast räägi. Pidi romantiline ja ilus kohake olema, aga väga paljude probleemidega. Nt. on seal väga suur kuritegevus (üldse terves Itaalias), võrdles, et siin ei karda ta õhtul välja minna ja üksi pimedal tänaval käia, seal on see aga ohtlik ja pealegi ei käi seal noored naised üksi õhtuti tänaval, kasvatus selline. Roberta imestab ka hollandlaste kompleksitust ehk siis kardinate vastumeelsust. Neil on siin kõik kõigile näha. Hea näide sellest kui läksime tema sõbra poole Leidenis, siis otsisime mõnda aega seda kohta ja ekslesime seal. Ja ennäe üks mees vaatas esimesel korrusel suurest plasmatelekast seksfilmi. Ehk siis inimesed ei põe millegi pärast, ka kogu nende vara on aknast näha. Ei mingeid saladusi. :)
Itaalias Roberta kodus, mis on Napolis väga toredas piirkonnas, kuid siiski on nendel 5 korrusel trellid ees, et keegi ei saaks katuselt nende kodusse sisse tungida. Samuti on neil ikka väga suur probleem gomorraga (ehk maffiaga), kohalikke nad teavad ega puutu neid, kuid kohalikud ärimehed peavad siiski neile ka makse maksma. Roberta rääkis ka oma kogemusest kui ta rikaste piirkonnas, aga vaiksemas tänavas oma sõpradega autos istus ja juttu rääkis kui äkki nende autot rünnati ehk siis pätid hakkasid autot raputama ja sihtisid juhti püstoliga ja varastasid nende rahakotid ära. Väga vahva Itaalia elu. :)
Roberta ütleb, et siin on elu nii rahulik ja lihtne, aga kohalikud ei saa sellest aru. Nii nagu ühe belglasest noormehe türklasest naine pidavat kogu aeg kurtma siinse ilma üle, et ikka nii külm on. Mina siis küsin imestunult, et kas see talv siin oli külm või??? Te peaksite Eestisse tulema, siis saate aru, mis on külm, see siin on ainult nohu. Ja nad väidavad, et sellel aastal oli nendel ikka üle 12 aasta üks külmemaid talvesid. Häh!
Seltskonnal oli veel üks ühine joon, peale selle, et nad kõik kuumaverelised olid, nad on kõik töötanud või töötavad Euroopa NASA-s (ei mäleta selle täpset nime, aga põhimõte on sama). No ja terve laupa õhta siis jutustasime ühe noormehega kosmosest. Tema töötab näiteks laboris ja töötab välja sateliite, mis siis Venetsueelast või Hiinast kosmosesse saadetakse. Väga põnev.
Astronautidel pidi kosmoses, kui nad oma raketist välja lähevad, tekkima suur uudishimu ja nad hakkavad oma raketist eemalduma, et minna tumedat avarust avastama. Mõnedel astronautidel pidi veel selline olukord tekkima, et nad tahavad ainutl akna juures istuda, sest vaade maale lummab neid niivõrd, et neil tekib armumise seisund ning nad ainult vahivadki maad. Seega on jälle üks astronaut raisus kui ta seal üleval oma tööd ei tee. Psühholoogid pidid seda asja veel uurima, miks see nii on ehk siis seletust ei ole. Rääkisime ka keskkonna saastest ehk siis kosmoseprügi ja merepõhjas pidi olema nö mahajäetud tanke või tanklaid, mis on jällegi vajalikud raketi õhku saatmiseks.
Ühesõnaga olin sattunud minu jaoks totaalselt teise maailma. Räägitakse elektroonikast, kiipide tegemisest ja kosmosest jne. Peab ütlema, et siiski väga põnev.
Muidugi rääkisime ka toidust, itaallaste oma "köögi" suurest armastusest, düsleksiast, ajust, soojast ja sõbralikust musitamisest ehk tervitusest ja hüvastijätmisest jne.
Sunday, February 28, 2010
Kõik pühapäeva hommikud ei ole ilusad
On täiskuu öö, vihma tibab. Oleme Robertaga rongis, tuleme Leidenist ja suundume Amsterdami.
Mõni päev tagasi unesegaselt panin arvutis käima seriaali "Minu pere" järgmise episoodi, et kergemini üles ärkaksin. Uinusin siiski jälle ja järgmine ärkamine oli lause peale "we are from Estonia". Kas näen und või on see päriselt? Lugu siis selles, et perekond jäi metroosse kinni, sest tekkis mingi tehniline rike. Inimesed ühes vagunis hakkasid siis suhtlema ja nii tuligi välja, et kaks noormeest olid Eestist, muidugi ei näinud nad üldse eestlaste moodi välja. Mõtlesin veel kui veider situatsioon niiviisi metroosse kinni jääda.
Oleme mõlemad Robertaga unne suikunud. Peatus, ärkan väga äkki. Oleme mõlemad segaduses, mis peatuses me oleme. Läheme igaks juhuks vahekäiku, et täpsustada olukorda ja selgusele jõuda. Roberta ütleb, et me peaks siin maha minema, see vist on õige koht, mina kõhklen ja ütlen, et võiksime ikka uurida kelleltki, mis peatuses oleme (kuna Roberta ei orienteeru väga hästi, siis ei olnud tema arvamuses väga kindel). Pooleldi unesegaselt tatsusime seal rongi ja perrooni vahel. Lõpuks küsisin kelleltki, kus oleme, uksed meie selja taga sulgusid ja vastajalt kostus, et oleme Amsterdami rongijaamas. Enam ei anna midagi teha, rong juba liikus. Passime siis seal vahekäigus, kujutan ette, mida Roberta võis sellel hetkel mõelda, õnneks mõtles itaalia keeles, seega ei ole ka kujutlusest kasu, sest aru nii ehk naa ei saaks. Meie muret tulid kuulama kaks vahvat noormeest, kes meid siis ka terve tee Utrechtini välja lõbustasid. Saime teada, et Utrecht on Hollandi suurim ülikoolilinn ja kutsuti ka meid lahkesti piule, eks kunagi ka lähme. Õnneks tuli järgmist rongi koduni vaid mõnikümmend minutit oodata ja olemegi jälle rongis. Vabandan Roberta ees ja naeran veel, et no nüüd on mul mida jälle blogisse kirjutada ja muljetan talle oma Saksamaa seiklustest. Tema jääb magama, mina mõtlen kui tore võib ikka elu olla. Teed väikese vale otsuse ja kohtud jälle uute inimestega, kes on niidiotsaks järgmisteks seiklusteks. Siis aga käib kõva pauk ja sõidame millestki üle, rong rappub päris korralikult. Selline tunne on nagu oleksime autos ja sõidame millestki suurest üle. Peatume. Alateadvuses teadsin juba, mis juhtunud on, ei uskunud. Keegi onu rääkis midagi mikrofoni, siis tuli keegi onu isiklikult meie vagunisse, olime ju täiesti esimeses, rääkis pikalt midagi in Dutch ja lahkus. Kaasreisijad tõlkisid siis, et "it was a person, it was suicide". Ikka ei uskunud.
Onu, kes meile lahkelt kõike tõlkis ütles, et see on suhteliselt sage siin maal. Mõni aeg tagasi kui Rotterdamis ja Amsterdamis käisime, siis pidime ka rongi kaua ootama, sest keegi oli eelmisele rongile ette hüpanud. Aga ise selles rongis istuda on ikka midagi muud.
...
Roberta toksib mingit sõnumit ja arvan, et need on pisarad, mis on tema silmade nurgas. Minu vastas tüdruk hakkas suhtlema enda kõrval istuva noormehega, tundub, et neil klapib, tüdruk punastab ja kohendab pidevalt juukseid. Kõrvalt lahke tõlkija mees joob mingit gaasilist limonaadi moodi asja ja kergitab ennast pidevalt, et salaja peeretada, arvates, et me ei märka. Mõnel korral tal siiski ei õnnestu nii salajas oma haisvat saladust hoida. Minu selja taga mängivad noored kaarte. Meie oleme vait, vaatame üksteisele otsa ega oska seisukohta võtta. Oleme ehmunud. Proovin kõik selle peast minema pühkida, mängin telefoniga ussimängu. Teatatakse, et u. tunni pärast peaksime liikuma hakkama, sest politsei peab uurima, mis toimus jne. Kell on 06:23.
Jutuvada ja naeru on vagun täis. Õnneks on pime, õnneks istume rongi ülemisel korrusel. Mõtted keerlevad peas, kes see olla võis, mida politseinukud hetkel nägema peavad, vaene juht... Õnnetu hing ripub veel meie kohal, kellelgi näkkab ja keegi üritab oma kõhugaase reguleerida. Pauk, muljutud keha jääb maha, ainult üks hetk ja kõik on ikka sama, inimesed võtavad kotist välja oma võilevad ja jutustavad emotsionaalselt oma lugusid, helistavad, et teatada rongi hilinemisest ja uurivad, mis õues toimub.
Vahepeal liigutatakse rongi ja käivad metallsed põmakad, vast oli see rongi kapotilaadne uks.
Uinun. Ärkan, kell on 09:00. Lõpuks Amsterdamis. Oleme bussis ja sõidame Robertaga koju. Peatuses vihma käes enne lahkuminemist veel peatume viivuks. Vahetame kogemust, oleme nõutud, kirjeldame tundeid ja proovime oma segadusest aru saada. Nendime fakte: õnneks oli pime, õnneks olime teisel korrusel...Ütlen, et see tunne kui me millegagi kokku sõitsime ja sellest millestki üle sõitsime on nii ehe veel. Roberta noogutab. Oleme mõlemad ehmunud ja kügeleme vihma käes, kuigi on väga külm. Roberta seletab, et veider juhuste mäng, miks see situatsioon hetkel pidi juhtuma jne. Mina siis avaldan arvamust, et ju meile oli seda kogemust vaja jne. Üritan positiivselt asjale läheneda ja veidi lohutust koledasse hommikusse tuua. Arutame veel, mida nüüd tegema peaks, koju magama minema, sest praktiliselt üks öö on vahelt ära jäänud, trenni minema või ... Lõpuks jätame hüvasti. Kõnnin vihmas ja pisarad voolavad mööda põski, mõtlen, et kodutee võiks pikem olla, tahaks lihtsalt kõndida.
Mõni päev tagasi unesegaselt panin arvutis käima seriaali "Minu pere" järgmise episoodi, et kergemini üles ärkaksin. Uinusin siiski jälle ja järgmine ärkamine oli lause peale "we are from Estonia". Kas näen und või on see päriselt? Lugu siis selles, et perekond jäi metroosse kinni, sest tekkis mingi tehniline rike. Inimesed ühes vagunis hakkasid siis suhtlema ja nii tuligi välja, et kaks noormeest olid Eestist, muidugi ei näinud nad üldse eestlaste moodi välja. Mõtlesin veel kui veider situatsioon niiviisi metroosse kinni jääda.
Oleme mõlemad Robertaga unne suikunud. Peatus, ärkan väga äkki. Oleme mõlemad segaduses, mis peatuses me oleme. Läheme igaks juhuks vahekäiku, et täpsustada olukorda ja selgusele jõuda. Roberta ütleb, et me peaks siin maha minema, see vist on õige koht, mina kõhklen ja ütlen, et võiksime ikka uurida kelleltki, mis peatuses oleme (kuna Roberta ei orienteeru väga hästi, siis ei olnud tema arvamuses väga kindel). Pooleldi unesegaselt tatsusime seal rongi ja perrooni vahel. Lõpuks küsisin kelleltki, kus oleme, uksed meie selja taga sulgusid ja vastajalt kostus, et oleme Amsterdami rongijaamas. Enam ei anna midagi teha, rong juba liikus. Passime siis seal vahekäigus, kujutan ette, mida Roberta võis sellel hetkel mõelda, õnneks mõtles itaalia keeles, seega ei ole ka kujutlusest kasu, sest aru nii ehk naa ei saaks. Meie muret tulid kuulama kaks vahvat noormeest, kes meid siis ka terve tee Utrechtini välja lõbustasid. Saime teada, et Utrecht on Hollandi suurim ülikoolilinn ja kutsuti ka meid lahkesti piule, eks kunagi ka lähme. Õnneks tuli järgmist rongi koduni vaid mõnikümmend minutit oodata ja olemegi jälle rongis. Vabandan Roberta ees ja naeran veel, et no nüüd on mul mida jälle blogisse kirjutada ja muljetan talle oma Saksamaa seiklustest. Tema jääb magama, mina mõtlen kui tore võib ikka elu olla. Teed väikese vale otsuse ja kohtud jälle uute inimestega, kes on niidiotsaks järgmisteks seiklusteks. Siis aga käib kõva pauk ja sõidame millestki üle, rong rappub päris korralikult. Selline tunne on nagu oleksime autos ja sõidame millestki suurest üle. Peatume. Alateadvuses teadsin juba, mis juhtunud on, ei uskunud. Keegi onu rääkis midagi mikrofoni, siis tuli keegi onu isiklikult meie vagunisse, olime ju täiesti esimeses, rääkis pikalt midagi in Dutch ja lahkus. Kaasreisijad tõlkisid siis, et "it was a person, it was suicide". Ikka ei uskunud.
Onu, kes meile lahkelt kõike tõlkis ütles, et see on suhteliselt sage siin maal. Mõni aeg tagasi kui Rotterdamis ja Amsterdamis käisime, siis pidime ka rongi kaua ootama, sest keegi oli eelmisele rongile ette hüpanud. Aga ise selles rongis istuda on ikka midagi muud.
...
Roberta toksib mingit sõnumit ja arvan, et need on pisarad, mis on tema silmade nurgas. Minu vastas tüdruk hakkas suhtlema enda kõrval istuva noormehega, tundub, et neil klapib, tüdruk punastab ja kohendab pidevalt juukseid. Kõrvalt lahke tõlkija mees joob mingit gaasilist limonaadi moodi asja ja kergitab ennast pidevalt, et salaja peeretada, arvates, et me ei märka. Mõnel korral tal siiski ei õnnestu nii salajas oma haisvat saladust hoida. Minu selja taga mängivad noored kaarte. Meie oleme vait, vaatame üksteisele otsa ega oska seisukohta võtta. Oleme ehmunud. Proovin kõik selle peast minema pühkida, mängin telefoniga ussimängu. Teatatakse, et u. tunni pärast peaksime liikuma hakkama, sest politsei peab uurima, mis toimus jne. Kell on 06:23.
Jutuvada ja naeru on vagun täis. Õnneks on pime, õnneks istume rongi ülemisel korrusel. Mõtted keerlevad peas, kes see olla võis, mida politseinukud hetkel nägema peavad, vaene juht... Õnnetu hing ripub veel meie kohal, kellelgi näkkab ja keegi üritab oma kõhugaase reguleerida. Pauk, muljutud keha jääb maha, ainult üks hetk ja kõik on ikka sama, inimesed võtavad kotist välja oma võilevad ja jutustavad emotsionaalselt oma lugusid, helistavad, et teatada rongi hilinemisest ja uurivad, mis õues toimub.
Vahepeal liigutatakse rongi ja käivad metallsed põmakad, vast oli see rongi kapotilaadne uks.
Uinun. Ärkan, kell on 09:00. Lõpuks Amsterdamis. Oleme bussis ja sõidame Robertaga koju. Peatuses vihma käes enne lahkuminemist veel peatume viivuks. Vahetame kogemust, oleme nõutud, kirjeldame tundeid ja proovime oma segadusest aru saada. Nendime fakte: õnneks oli pime, õnneks olime teisel korrusel...Ütlen, et see tunne kui me millegagi kokku sõitsime ja sellest millestki üle sõitsime on nii ehe veel. Roberta noogutab. Oleme mõlemad ehmunud ja kügeleme vihma käes, kuigi on väga külm. Roberta seletab, et veider juhuste mäng, miks see situatsioon hetkel pidi juhtuma jne. Mina siis avaldan arvamust, et ju meile oli seda kogemust vaja jne. Üritan positiivselt asjale läheneda ja veidi lohutust koledasse hommikusse tuua. Arutame veel, mida nüüd tegema peaks, koju magama minema, sest praktiliselt üks öö on vahelt ära jäänud, trenni minema või ... Lõpuks jätame hüvasti. Kõnnin vihmas ja pisarad voolavad mööda põski, mõtlen, et kodutee võiks pikem olla, tahaks lihtsalt kõndida.
Saturday, February 27, 2010
Hea sõbra Heleni puder - retsept
Õhtul magama minnes mõtlen juba hommikusele pudrule.
Kogused on kõik kinni sinu sisetundes.
Piima
Kaerahelbeid - mitte purustatud
Banaan
Kaneel
Suhkur (mina panen mett)
Soola
1 pott ja 1 puulusikas
Piim keema, kaerahelbed sisse, banaan tükeldatult sinna hulka, kaneeli, soola ja kui puder valmis lisa mesi.
Hoiatus! Kodus mitte katsetada, võib kergesti sõltuvus tekkida.
Nüüd on Eestist kaasa ostetud kaerahelbed otsas, siin ei ole kahjuks selliseid näinud. Tuleb erinevatesse poodidesse kiigata.
Tänagi jäi veidi kaerahelvestest puud, lisasin siis veidi riisihelbeid. Käib kah!
HEAD ISU!
Kogused on kõik kinni sinu sisetundes.
Piima
Kaerahelbeid - mitte purustatud
Banaan
Kaneel
Suhkur (mina panen mett)
Soola
1 pott ja 1 puulusikas
Piim keema, kaerahelbed sisse, banaan tükeldatult sinna hulka, kaneeli, soola ja kui puder valmis lisa mesi.
Hoiatus! Kodus mitte katsetada, võib kergesti sõltuvus tekkida.
Nüüd on Eestist kaasa ostetud kaerahelbed otsas, siin ei ole kahjuks selliseid näinud. Tuleb erinevatesse poodidesse kiigata.
Tänagi jäi veidi kaerahelvestest puud, lisasin siis veidi riisihelbeid. Käib kah!
HEAD ISU!
Pidu peo otsa
Sellel nädalal olen oma itaalia ja türgi sõbraga käinud juba kahel korral purjetajate tudengite organisatsiooni üritusel. Võiks ju arvata, et see on enamasti noormeeste pärusmaa, aga ei neil on 300 aktiivset liiget ja ülekaalus siiski tüdrukud. Ja kui uurisin, milline on poiste ja tüdrukute purjetajate (osadele liikmetele meeldib lihtsalt reise kaasa teha ja aitavad purjekal muude töödega peale selle juhtimise) vahekord,siis ka siin on tüdrukud ülekaalus. Milline üllatus. Kahjuks ei saa mina enam liikmeks astuda kuna pean juba varsti lahkuma, aga suur tahtmine tekkis küll. Ühe hooajaga ehk poole aastaga pidi usin õpilane purjetaja tunnistuse kätte saama. Purjetatakse lahtise 2 inimese purjekaga ja ka suuremate 15 inimese purjekatega, katamaraanid on neil väga popid asjad. Jää siia või pooleks aastaks veel, väga põnev organisatsioon. Liikmed on enamasti kohalikud tudengid, kes on väga sõbralikud ja külalislahked. Ja nagu õigele meremehele ikka kombeks, siis nende peamised tegevused on purjetamine ja pidutsemine.
Üldiselt on siin toredad peod, nagu juba eelnevalt mainitud, siis ruumipuuduse tõttu on neil ka klubid väikesed, mis teeb pidulistele olemise ühelt poolt õdusaks, teiselt poolt on peod ülerahvastatud ja ega väga tantsida saagi. Samas kui on ikka hea muusika ega siis see kitsas retuusi sees tunne kedagi sega.
Mis aga on kole nõme lugu siin, nad võivad siseruumis suitsetada, mitte küll kõikides kohtades, kuid enamikes siiski. Milline üllatus...see peaks ju seadustega keelatud olema. Ühel peol aafrika juurtega nägus noormees kõrvetas oma sigaretiga mu käe ära. Väga valus kogemus, siiamaani paraneb. Ja kui peolt koju lähed, siis tuleb tahest tahtmata meelde noorusaeg, kus sai pidudel käia ja koju jõudes oli jube suitsukana tunne, riided haisesid kuni aluspesuni.
Eile sattusime gay pidude piirkonda (meie purjetajad olid ühe gay baari endale rentinud). Klubide vitriinidel tantsivad kellelegi kindlasti väga kutsuvalt aluspükste väel musklis noormehed, tänaval võib näha ilusaid transvestiite ja klubidest kostub hea muusika.
Minu itaalia sõbranna ikka imestab, kuidas saab nii, et meesterahvas klubis ei julge naisele juurde minna, et teda tantsima kutsuda. Neil Itaalias on ikka nii, et naistel tarvitseb vaid enda väljavalitule otsa vaadata, mis on piisav märguanne mehele, et roheline tuli on antud.
Tundub, et siin nagu ka meie pool ei meeldi noormeestele silmapilgutusmäng, vaid sobivat partnerit otsitakse ürgsel viisil, proovitakse haista seda õiget. No aga kui nad nii palju ei suitsetakse siseruumis, siis ehk leiaksid nad selle õige lõhna ka üles. Seniks aga seisavad mehed nurgas, uurivad ninaga õhku ja naudivad silmailu. Sama süsteem ei ole siiski klubides, kus on international seltskond, seal hoia alt ja ole väga enesekindel, samas on lihtsam endale tantsupartner leida.
Itaalia tüdrukuga võrdlesime veel nende, meie ja siinsete meeste erinevusi (muidugi väga suured üldistustega). Meie ja nende noormehed tavaliselt küsivad meeldiva neiu telefoninumbrit. Siin aga küsib noormees viisakalt, kas ta võib sulle oma numbri jätta. Samas üldiselt olen kogenud, et siin on mehed palju lahkemad komplimentidega. See on tegelikult ka naiste puhul nii. Üldiselt ei olda kadedad kui midagi ilusat nähakse ja kui sul ikka on sigailus kleit seljas, siis seda ka öeldakse. Ja sageli ei öelda ka, et mulle meeldib su kleit, vaid mulle meeldib, kuidas sa välja näed. Väga suur vahe!
Kohaliku noormehe võib ära tunda selliste parameetrite järgi: tavaliselt pikk ja kõhna, tugeva kondiga, kerge lokk juustes, mis on märja efekti jätva šeleega koos, üldiselt pruunide silmadega.
Neiud on siin ilusa näonahaga, mõnikord tedretähnilised, sageli tumedate silmadega, heledamate juustega, minu pikkused või veidi pikemad ehk siis täitsa pikad, armsad, veidi meenutavad Norra trolle.
Et oma kohalikku pidude uuringut jätkata, siis täna pealinnast välja, pidu Leidenis ja täitsa kohaliku rahvaga.
Üldiselt on siin toredad peod, nagu juba eelnevalt mainitud, siis ruumipuuduse tõttu on neil ka klubid väikesed, mis teeb pidulistele olemise ühelt poolt õdusaks, teiselt poolt on peod ülerahvastatud ja ega väga tantsida saagi. Samas kui on ikka hea muusika ega siis see kitsas retuusi sees tunne kedagi sega.
Mis aga on kole nõme lugu siin, nad võivad siseruumis suitsetada, mitte küll kõikides kohtades, kuid enamikes siiski. Milline üllatus...see peaks ju seadustega keelatud olema. Ühel peol aafrika juurtega nägus noormees kõrvetas oma sigaretiga mu käe ära. Väga valus kogemus, siiamaani paraneb. Ja kui peolt koju lähed, siis tuleb tahest tahtmata meelde noorusaeg, kus sai pidudel käia ja koju jõudes oli jube suitsukana tunne, riided haisesid kuni aluspesuni.
Eile sattusime gay pidude piirkonda (meie purjetajad olid ühe gay baari endale rentinud). Klubide vitriinidel tantsivad kellelegi kindlasti väga kutsuvalt aluspükste väel musklis noormehed, tänaval võib näha ilusaid transvestiite ja klubidest kostub hea muusika.
Minu itaalia sõbranna ikka imestab, kuidas saab nii, et meesterahvas klubis ei julge naisele juurde minna, et teda tantsima kutsuda. Neil Itaalias on ikka nii, et naistel tarvitseb vaid enda väljavalitule otsa vaadata, mis on piisav märguanne mehele, et roheline tuli on antud.
Tundub, et siin nagu ka meie pool ei meeldi noormeestele silmapilgutusmäng, vaid sobivat partnerit otsitakse ürgsel viisil, proovitakse haista seda õiget. No aga kui nad nii palju ei suitsetakse siseruumis, siis ehk leiaksid nad selle õige lõhna ka üles. Seniks aga seisavad mehed nurgas, uurivad ninaga õhku ja naudivad silmailu. Sama süsteem ei ole siiski klubides, kus on international seltskond, seal hoia alt ja ole väga enesekindel, samas on lihtsam endale tantsupartner leida.
Itaalia tüdrukuga võrdlesime veel nende, meie ja siinsete meeste erinevusi (muidugi väga suured üldistustega). Meie ja nende noormehed tavaliselt küsivad meeldiva neiu telefoninumbrit. Siin aga küsib noormees viisakalt, kas ta võib sulle oma numbri jätta. Samas üldiselt olen kogenud, et siin on mehed palju lahkemad komplimentidega. See on tegelikult ka naiste puhul nii. Üldiselt ei olda kadedad kui midagi ilusat nähakse ja kui sul ikka on sigailus kleit seljas, siis seda ka öeldakse. Ja sageli ei öelda ka, et mulle meeldib su kleit, vaid mulle meeldib, kuidas sa välja näed. Väga suur vahe!
Kohaliku noormehe võib ära tunda selliste parameetrite järgi: tavaliselt pikk ja kõhna, tugeva kondiga, kerge lokk juustes, mis on märja efekti jätva šeleega koos, üldiselt pruunide silmadega.
Neiud on siin ilusa näonahaga, mõnikord tedretähnilised, sageli tumedate silmadega, heledamate juustega, minu pikkused või veidi pikemad ehk siis täitsa pikad, armsad, veidi meenutavad Norra trolle.
Et oma kohalikku pidude uuringut jätkata, siis täna pealinnast välja, pidu Leidenis ja täitsa kohaliku rahvaga.
Friday, February 26, 2010
Uskumatu korraldus
Viimasel ajal on suureks tüliks olnud igasugune transpordivahendiga liiklemine. Rattalt tuleb kett pea iga reisi ajal maha, metroo läheb katki ja peab ootama uut metrood, juba mainitud jalgpallurite segadus, nüüd siis on ka trammiga liiklemisel omad miinused.
Viimati trennist koju minnes, valisin parimaks transpordivahendivahendiks trammi, mõnus soe viis koju minemiseks. Olin juba peaaegu kesklinnas kui kolm teismelist aitasid trammi purjus verise näoga mehe. Mingi jutt in Dutch reisisaatjaga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Terve ühe vahemaa suhtlesid reisisaatja ja trammijuht läbi mikrofoni väga aktiivselt, siis rääks reisisaatja midagi purjus mehega jne. Seisime siis seal peatuses oma 10 minutit. Kuna istusin päris reisisaatja lähedal ja kuna oleme ennegi koos sõitnud ning nähes, et olen küll olukorrast huvitet, kuid mitte muffigi aru ei saa, siis selgitas ta, et kui nad selle mehe järgmises peatuses maha panevad, siis ei jõua ta kuidagi haiglasse, kuid tal on arstiabi kindlasti vaja ja nad üritavad kedagi kätte saada, et ta õigesse kohta toimetada.
Nii siis seisime seal oma tramiga ja kõik reisikaaslased kannatlikult kaasaelamas.
Olgugi, et purjus mees oma veriste kätega trammi käsipuud määris ja kaasreisijates, eelkõige minus tunde tekitas, et jään oma õhtusöögist siiski ilma ja midagi, mis on juba minu, jääb sinna trammi maha ja olgugi, et kui purjus mees trammist lahkus, siis järgmisest peatusest peale tulnud ilus mustanahaline härrasmees oma kena mantliga verise käsipuu otsas turnis ja veidi purjus mehes omandist endale kaasa hõõrus, siis ütleme, et olin üllatunud selliseset sallivast suhtumisest. Lõpuks sõitsime veel ühe peatuse võrra edasi,kus purjust kodanikku ootas politsei, et ta siis haiglasse viia. Väga armas. Ja nüüd mõtleme, kuidas sellises olukorras Tallinnas oleks käitutud...mhmm
Positiivne jällegi transpordiga on siin see, et öösiti käivad siin spetsiaalsed ööbussid, et kui peolt koju tahad saada, et pea metsikuid summasid taksojuhile maksma.
Viimati trennist koju minnes, valisin parimaks transpordivahendivahendiks trammi, mõnus soe viis koju minemiseks. Olin juba peaaegu kesklinnas kui kolm teismelist aitasid trammi purjus verise näoga mehe. Mingi jutt in Dutch reisisaatjaga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Terve ühe vahemaa suhtlesid reisisaatja ja trammijuht läbi mikrofoni väga aktiivselt, siis rääks reisisaatja midagi purjus mehega jne. Seisime siis seal peatuses oma 10 minutit. Kuna istusin päris reisisaatja lähedal ja kuna oleme ennegi koos sõitnud ning nähes, et olen küll olukorrast huvitet, kuid mitte muffigi aru ei saa, siis selgitas ta, et kui nad selle mehe järgmises peatuses maha panevad, siis ei jõua ta kuidagi haiglasse, kuid tal on arstiabi kindlasti vaja ja nad üritavad kedagi kätte saada, et ta õigesse kohta toimetada.
Nii siis seisime seal oma tramiga ja kõik reisikaaslased kannatlikult kaasaelamas.
Olgugi, et purjus mees oma veriste kätega trammi käsipuud määris ja kaasreisijates, eelkõige minus tunde tekitas, et jään oma õhtusöögist siiski ilma ja midagi, mis on juba minu, jääb sinna trammi maha ja olgugi, et kui purjus mees trammist lahkus, siis järgmisest peatusest peale tulnud ilus mustanahaline härrasmees oma kena mantliga verise käsipuu otsas turnis ja veidi purjus mehes omandist endale kaasa hõõrus, siis ütleme, et olin üllatunud selliseset sallivast suhtumisest. Lõpuks sõitsime veel ühe peatuse võrra edasi,kus purjust kodanikku ootas politsei, et ta siis haiglasse viia. Väga armas. Ja nüüd mõtleme, kuidas sellises olukorras Tallinnas oleks käitutud...mhmm
Positiivne jällegi transpordiga on siin see, et öösiti käivad siin spetsiaalsed ööbussid, et kui peolt koju tahad saada, et pea metsikuid summasid taksojuhile maksma.
Monday, February 22, 2010
Heade Mõtete Päev
Täna tähistavad kõik gaidid üle maailma Heade Mõtete Päeva. Pikk taust sellel traditsioonil, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
1. Mu naaber hakkas täna öösel kell 2 kuulama diskot ja kuulab seda siiamaani. Oleks siis mingi hea muusika, aga ühtse jadana kostuv disko teiselt poolt seina ei ole just see, mida ühelt toredalt naabrilt ootad.
2. Täna terve päev on meil vihma sadanud. Ilm on hall ja tusane. Kohtumisele kiirustades ja oma ratast turvaseadmetega varustades, sõitis lihtsalt üks jobu autoga minust mööda nii, et olin üleni poriloiguveene.
3. Kohtumisel psühholoogia osakonna professoriga oma magistritööst rääkides arvas ta, et mu tööl ei ole väga tulevikku. No päris nii ta ei öelnud, kuid tema ei usu, et tantsuteraapia aitab ADHD-ga lapsi ehk siis pean oma töö teemat jällegi korrigeerima, seda juba siis 1 miljon korda. Varsti võin magistritöö sellest kirjutada, kuidas õpilased omale töö teema leiavad. Samuti laitis ta maha mu kodutöö teema, mille siin tegema pean. Ehk siis jällegi alustame nullist.
4. Mu keha ei tunnista enam muud asendit kui kõverdunud tooliasend, see juhtub siis kui istud oma arvuti taga 24 h ja õpid.
5. Tegeln juba 2 päeva koolitööga ja loen igast tekste ja vastan küsimustele. Tunne on, et olen Hiinas ja loen mõnda hiinakeelset ajakirja. Ehk siis uurimused, skaalad, numbrid, definitsioonid, tulemused, võrdlused ja kõik väga keerulises keeles.
6. Koju tagasi sõites tuli poolel teel mu rattal kett maha, seda juba 1 miljon korda. Pidin pool teed ilusa tiheda vihmaga koju kõmpima.
7. Poodi oma lemmik motivatsiooni koogikeste järgi minnes avastasin, et mu kohalikul kaardil ei ole ikka raha, kuigi ülekanne sai tehtud juba mõni päev tagasi. Selline olukord on seal kohvikus juhtunud juba 1 miljon korda.
Kust karu sülest need head mõtted peaks nüüd tulema?
Õnneks on mul vähemalt mu motivatsioonikoogid ja Diana King, mida kuulan ikka selleks, et oma diskopepust naabrit hea muusikaga harjutada.
Head Heade Mõtete Päeva teilegi!
1. Mu naaber hakkas täna öösel kell 2 kuulama diskot ja kuulab seda siiamaani. Oleks siis mingi hea muusika, aga ühtse jadana kostuv disko teiselt poolt seina ei ole just see, mida ühelt toredalt naabrilt ootad.
2. Täna terve päev on meil vihma sadanud. Ilm on hall ja tusane. Kohtumisele kiirustades ja oma ratast turvaseadmetega varustades, sõitis lihtsalt üks jobu autoga minust mööda nii, et olin üleni poriloiguveene.
3. Kohtumisel psühholoogia osakonna professoriga oma magistritööst rääkides arvas ta, et mu tööl ei ole väga tulevikku. No päris nii ta ei öelnud, kuid tema ei usu, et tantsuteraapia aitab ADHD-ga lapsi ehk siis pean oma töö teemat jällegi korrigeerima, seda juba siis 1 miljon korda. Varsti võin magistritöö sellest kirjutada, kuidas õpilased omale töö teema leiavad. Samuti laitis ta maha mu kodutöö teema, mille siin tegema pean. Ehk siis jällegi alustame nullist.
4. Mu keha ei tunnista enam muud asendit kui kõverdunud tooliasend, see juhtub siis kui istud oma arvuti taga 24 h ja õpid.
5. Tegeln juba 2 päeva koolitööga ja loen igast tekste ja vastan küsimustele. Tunne on, et olen Hiinas ja loen mõnda hiinakeelset ajakirja. Ehk siis uurimused, skaalad, numbrid, definitsioonid, tulemused, võrdlused ja kõik väga keerulises keeles.
6. Koju tagasi sõites tuli poolel teel mu rattal kett maha, seda juba 1 miljon korda. Pidin pool teed ilusa tiheda vihmaga koju kõmpima.
7. Poodi oma lemmik motivatsiooni koogikeste järgi minnes avastasin, et mu kohalikul kaardil ei ole ikka raha, kuigi ülekanne sai tehtud juba mõni päev tagasi. Selline olukord on seal kohvikus juhtunud juba 1 miljon korda.
Kust karu sülest need head mõtted peaks nüüd tulema?
Õnneks on mul vähemalt mu motivatsioonikoogid ja Diana King, mida kuulan ikka selleks, et oma diskopepust naabrit hea muusikaga harjutada.
Head Heade Mõtete Päeva teilegi!
Thursday, February 18, 2010
Mölakas varastas mu trenni
3 tundi rasket loengut selja taga, kärutan linna, et mõni vahva söögikoht leida.
Ja mida judinat, linn on mingeid punaste sallidega mölakaid täis. "No mida mätast sa möirgad?"
Söödud. Vaja trenni jõuda. Plaan on mitte minna rattaga, sest ilm jube vihmane ja veidi pikk maa, hellitan ennast täna ja lähen trammiga. Ratas lukustatud, veel on aega ja ootan trammi. Olen graafikus.
Linn on sireenides, peaväljakule koguneb kiivrite ja kilpidega kollaste vestikestega mehikesi, osad neist sõidavad motikatega, minust veidi eemal panevad kalopis kümmekond kiiverdatud mehikest hobustel. Trammiliiklus on häiritud, sest mehikesi viiakse ja tuuakse.
Ajakavatablool on näha minu trammi saabumise aega, see ikka siis liigub. Rahavs seisab, kõik on justkui väga rahulikud, aga mõtlevad endamisi: "Mida mätast sa möirgad?". Tramm ei tule.
Olen graafikust maas, mida teha. Otsustan metroo kasuks, sõidan jaamani, ratas turvaliselt posti küljes ja minek. No ei ole minu päev, ei ole...rämedalt möirgavate mölakate mass voolab metroojaama. Selgub, et mu transpordikaart on tühi, seisan udusilmsete ja haisvate mölakate vahel rahalaadimise masina sabas. Aeg läheb, ma ei ole juba ammu graafikus. Mõtlen: "No mida mätast sa möirgad?"
Olen lõpuks perroonil, metroo seisab ja juba väga udusilmsed ning tühiajud möirgavad mölakad jooksevad vastu metrood, neid on palju...liiga palju.
Tekib klaustofoobiline tunne, aga õnneks pääastab mind metroo nr 51. Tunglen metroole, ma ei ole juba väga ammu graafikus. Jõuan trenni 20 minutit hiljem, õnneks kestab trenn 1 tund 20 minutit.
Maha jalgpall, maha, maha, maha. Kes tuleb minu koduõuele praalima? Õnneks on täna vihmane ilm, kahjurõõm on ju ka rõõm.
Olen häiritud ega mõista päeval nähtud tegevuse mõtet.
Ja mida judinat, linn on mingeid punaste sallidega mölakaid täis. "No mida mätast sa möirgad?"
Söödud. Vaja trenni jõuda. Plaan on mitte minna rattaga, sest ilm jube vihmane ja veidi pikk maa, hellitan ennast täna ja lähen trammiga. Ratas lukustatud, veel on aega ja ootan trammi. Olen graafikus.
Linn on sireenides, peaväljakule koguneb kiivrite ja kilpidega kollaste vestikestega mehikesi, osad neist sõidavad motikatega, minust veidi eemal panevad kalopis kümmekond kiiverdatud mehikest hobustel. Trammiliiklus on häiritud, sest mehikesi viiakse ja tuuakse.
Ajakavatablool on näha minu trammi saabumise aega, see ikka siis liigub. Rahavs seisab, kõik on justkui väga rahulikud, aga mõtlevad endamisi: "Mida mätast sa möirgad?". Tramm ei tule.
Olen graafikust maas, mida teha. Otsustan metroo kasuks, sõidan jaamani, ratas turvaliselt posti küljes ja minek. No ei ole minu päev, ei ole...rämedalt möirgavate mölakate mass voolab metroojaama. Selgub, et mu transpordikaart on tühi, seisan udusilmsete ja haisvate mölakate vahel rahalaadimise masina sabas. Aeg läheb, ma ei ole juba ammu graafikus. Mõtlen: "No mida mätast sa möirgad?"
Olen lõpuks perroonil, metroo seisab ja juba väga udusilmsed ning tühiajud möirgavad mölakad jooksevad vastu metrood, neid on palju...liiga palju.
Tekib klaustofoobiline tunne, aga õnneks pääastab mind metroo nr 51. Tunglen metroole, ma ei ole juba väga ammu graafikus. Jõuan trenni 20 minutit hiljem, õnneks kestab trenn 1 tund 20 minutit.
Maha jalgpall, maha, maha, maha. Kes tuleb minu koduõuele praalima? Õnneks on täna vihmane ilm, kahjurõõm on ju ka rõõm.
Olen häiritud ega mõista päeval nähtud tegevuse mõtet.
Monday, February 15, 2010
Tulnukas
Täna kogesin tunnet, mida võib tunda tulnukas kui ta maale tuleb. Istun oma arvuti taga ja loen tülpinult oma materjale. Vahelduseks suhtlen oma kallitega ja siis järsku küsib Markus, kas ma vaatan Kristiina sõitu, tal läheb hästi? Mina vastu: "mis sõitu, mingi MM on või?" Ise mõtlen, et Markus, kes on super sporidihuviline, kes kindlasti lindistab igat Kristiina võistlust ja vaatab seda veel kümneid kordi, TÕESTI vaatab spordiuudiseid. Ja siis tuleb vastus, et ei olümpiamängud on. "Ah? On või? Ah jah!" Kiire paus...kõik käib nagu aegluubis...
Tunnen oma seljas surinat ja peas on väike võdin, käib kõva pauk ja juhtmed on jälle ühenduses. Jah, olümpiamängud tõesti. Pilt selgineb ja HEUREKA - sellepärast google taustki on muutunud. Uskumatu šokk, nagu metsas oleks elanud või taldrikuga tähtede vahel hõljunud. Siiani kerges uskumatuses.
Nüüd pean ennast koos oma hõbedase taldrikuga kuhugi külla sokutama või baari minema, et telkut näha, sest ülekannet ei näe neti vahendusel.
Tunnen oma seljas surinat ja peas on väike võdin, käib kõva pauk ja juhtmed on jälle ühenduses. Jah, olümpiamängud tõesti. Pilt selgineb ja HEUREKA - sellepärast google taustki on muutunud. Uskumatu šokk, nagu metsas oleks elanud või taldrikuga tähtede vahel hõljunud. Siiani kerges uskumatuses.
Nüüd pean ennast koos oma hõbedase taldrikuga kuhugi külla sokutama või baari minema, et telkut näha, sest ülekannet ei näe neti vahendusel.
Sunday, February 14, 2010
Laupaõhtak õues
No enne koju tagasi minemist tuleb ikka ka Amsterdami ööelu nautida. Sõbrapäeva eel on kõige õigem oma kohaliku sõbraga välja minna. Nii saigi tehtud. Minu kohalik moslemi sõbranna lubas näidata toredaid kohvikuid. Nii jõudsime õhtul Rembrantplainile Three sisters baar/kohvikusse, kus elasime õhtusse sisse. Amsterdamis on kaks kohta, kus laupäeva õhtut veeta: Rembrantplein ja Leidseplein. Ja nagu siin ikka ruumiga kitsas, siis nii jõudsimegi omadega väiksesse baar/klubisse, mis on nagu super laupaõhtase vabaaja veetmise koht, eriti veel kui on veidi tantsuisu. Muusika retro/reggae/RnB, seinal käib Tom ja Jerry multikas ja ei mingit karmi tümpsu ega diskokerasid ega ka tantsulavasid. Ostad joogi ja otsid varbajagu ruumi ja seal siis oma tantsu tantsidki. Ainuke naljakas miinus siinsete kohtadega, et neil on veetsudessse pääsemise tasu. Iga kord kui tahad väiksesse uberikku peldikku siseneda, siis pead loovutama 50 senti. Selleks on neil lausa eraldi tädid palgatud, kes kontrollivad, et sa ikka oma rahakotti kergendakisd. Muidugi on lisaks veetsumõnudele ka pulgakommid ja muud maiused, mis käib 50 sendi sisse. Õnneks oli muidugi sissepääs tasuta, loodan, et see ei olnud neil seotud sõbrapäevaga.
No peokaaslasteks olid kaks inglishmanist neurokirurgi. Uskumatu, aga tuleviku teema on see, et selgroo ja ajuga seotud operatsioone hakatakse tegema nii, et ei pea suuri katkilõikamisi tegema. No seda asja need mehed siin miskil konverentsil kuulamas/õppimas käisidki.
Minu moslemi sõbranna oli muidugi tähelepanu keskpunktis. Kuna pole kokkupuuteid olnud, siis ei tulnud selle pealegi, et moslemi tütarlapsed (peakattega ja puha) ei käi pidudel ja see oli siis siinsele rahvale väga suureks üllatuseks. Minu sõbranna aga on vabameelne moslem ja väga seltskondlik inimene, seega sai ka teiste pidulistega kiirelt tuttavakas,kes siis oma respekti tema suhtes avaldasid.
Vägev oli ja sain ka oma tanstuisu rahuldatud. Nüüd siis jälle asjalikuks koolilapseks.
ILUSAT SÕBRAPÄEVA KALLID SÕBRAD!
No peokaaslasteks olid kaks inglishmanist neurokirurgi. Uskumatu, aga tuleviku teema on see, et selgroo ja ajuga seotud operatsioone hakatakse tegema nii, et ei pea suuri katkilõikamisi tegema. No seda asja need mehed siin miskil konverentsil kuulamas/õppimas käisidki.
Minu moslemi sõbranna oli muidugi tähelepanu keskpunktis. Kuna pole kokkupuuteid olnud, siis ei tulnud selle pealegi, et moslemi tütarlapsed (peakattega ja puha) ei käi pidudel ja see oli siis siinsele rahvale väga suureks üllatuseks. Minu sõbranna aga on vabameelne moslem ja väga seltskondlik inimene, seega sai ka teiste pidulistega kiirelt tuttavakas,kes siis oma respekti tema suhtes avaldasid.
Vägev oli ja sain ka oma tanstuisu rahuldatud. Nüüd siis jälle asjalikuks koolilapseks.
ILUSAT SÕBRAPÄEVA KALLID SÕBRAD!
Friday, February 12, 2010
Tehnik
L: õpin
P: õpin
E: õpin
T: õpin
K: Peale nelja päeva ainult teadust lugenud on nüüd küll aeg ennast ilusaks teha ja linna teise otsa kohtumisele minna. Seelikuke seljas, kaelakeeke kaelas, kontssaabas varba otsas ja minek. Kiire, aga olen graafikus. Väntan oma armsal rattal, kiirus 120, kõrvad liibuva mütsi alt välja tõmmatud, et suure hooga lendu ei läheks, mu ilus silmatorkav nina üle lenksu serva ja siht silme ees...jõnks...kriiks...jälle! Rattakett on maas ja hoog endiselt 120, näen metsiku kiirusega lähenemas valgusfoori, mis vilgub rohelist, kerge ahastus, kõik liigub aegluubis, midagi pole teha võtan asendi sisse ja hüppan rattalt maha, lohisen veidi aega ratta taga ja mõtlen, et peaks ikka kiirust maandava langevarju muretsema, kukkumisi on juba liiga palju, lõpuks on õudus läbi.
Pusin keti kallal, samal ajal mõtlen, kuidas mu õlised käed kostüümiga kokku sobivad või kas ikka minna peale kohtumist kohvikusse??
Kiire, olen graafiku servalt maha kukkumas. Jätan ratta kanali äärde ja tõttan metroojaama.
...
Päike on kadunud, tuul on kuskilt majade vahelt lahti lastud. Kõmbin metroo pealt ratta juurde, võtan ratta ja jalutan edasi koju, mu õlised näpud on kanged või on mul üldse enam näppe?...tunda küll ei ole. Küürin kohviku tualetis külma veega tundetuid näppe, söön oma lemmik võikoogikesi...süda on liigsest maiustamisest paha, lõpuks olen soojas kodus.
...
Ilma rattata on siin suhteliselt kallis elada. Tuleb oma ustav teener terveks ravida, pakin poekotikesse kõik olemasolevad tööriistad - võinoa, toiduõli, kummikindad ja naabrinna roostetamise vastase rattale mõeldud vedeliku. 1 h ja rattakett on ketaste vahelt kätte saadud ja kaherattaline vurle ongi jälle sõiduvalmis.
Üks vahva lugu ka. Toimetan seal oma ratta kallal ja mõtlen endamisi, et ega keegi ju appi ei tule, siin nii tavaline, et ratas katki ja kui kõiki aitama hakkad, siis omade asjadega ei saagi tegeleda. On alles mõtlemine eks. Siis aga möödub minust üks noormees ja veidi eemal peatub ja küsib: "Do you have a light?" (kuulsin ainult sõna light) Wauw! Üks inimene ka muretseb tütarlapse pärast, kes üksi hämaras ratta kallal möllab. Olin viisakas ja ütlesin, et ei ei ma saan hakkama, mul ei ole valgust vaja. Noormees siis kohmetus ja küsis uuesti ning et sama olukord ei korduks vehkis oma sigaretiga. Ei, ei, ei mul ei ole tikku.
Pettumus missugune. Uhke sellegipoolest, sain oma rattaparandamisega ise hakkama ja vajalikud eurod ikka rahakotis soojas.
P: õpin
E: õpin
T: õpin
K: Peale nelja päeva ainult teadust lugenud on nüüd küll aeg ennast ilusaks teha ja linna teise otsa kohtumisele minna. Seelikuke seljas, kaelakeeke kaelas, kontssaabas varba otsas ja minek. Kiire, aga olen graafikus. Väntan oma armsal rattal, kiirus 120, kõrvad liibuva mütsi alt välja tõmmatud, et suure hooga lendu ei läheks, mu ilus silmatorkav nina üle lenksu serva ja siht silme ees...jõnks...kriiks...jälle! Rattakett on maas ja hoog endiselt 120, näen metsiku kiirusega lähenemas valgusfoori, mis vilgub rohelist, kerge ahastus, kõik liigub aegluubis, midagi pole teha võtan asendi sisse ja hüppan rattalt maha, lohisen veidi aega ratta taga ja mõtlen, et peaks ikka kiirust maandava langevarju muretsema, kukkumisi on juba liiga palju, lõpuks on õudus läbi.
Pusin keti kallal, samal ajal mõtlen, kuidas mu õlised käed kostüümiga kokku sobivad või kas ikka minna peale kohtumist kohvikusse??
Kiire, olen graafiku servalt maha kukkumas. Jätan ratta kanali äärde ja tõttan metroojaama.
...
Päike on kadunud, tuul on kuskilt majade vahelt lahti lastud. Kõmbin metroo pealt ratta juurde, võtan ratta ja jalutan edasi koju, mu õlised näpud on kanged või on mul üldse enam näppe?...tunda küll ei ole. Küürin kohviku tualetis külma veega tundetuid näppe, söön oma lemmik võikoogikesi...süda on liigsest maiustamisest paha, lõpuks olen soojas kodus.
...
Ilma rattata on siin suhteliselt kallis elada. Tuleb oma ustav teener terveks ravida, pakin poekotikesse kõik olemasolevad tööriistad - võinoa, toiduõli, kummikindad ja naabrinna roostetamise vastase rattale mõeldud vedeliku. 1 h ja rattakett on ketaste vahelt kätte saadud ja kaherattaline vurle ongi jälle sõiduvalmis.
Üks vahva lugu ka. Toimetan seal oma ratta kallal ja mõtlen endamisi, et ega keegi ju appi ei tule, siin nii tavaline, et ratas katki ja kui kõiki aitama hakkad, siis omade asjadega ei saagi tegeleda. On alles mõtlemine eks. Siis aga möödub minust üks noormees ja veidi eemal peatub ja küsib: "Do you have a light?" (kuulsin ainult sõna light) Wauw! Üks inimene ka muretseb tütarlapse pärast, kes üksi hämaras ratta kallal möllab. Olin viisakas ja ütlesin, et ei ei ma saan hakkama, mul ei ole valgust vaja. Noormees siis kohmetus ja küsis uuesti ning et sama olukord ei korduks vehkis oma sigaretiga. Ei, ei, ei mul ei ole tikku.
Pettumus missugune. Uhke sellegipoolest, sain oma rattaparandamisega ise hakkama ja vajalikud eurod ikka rahakotis soojas.
IFFR
RAHVUSVAHELINE FILIMIFESTIVAL ROTTERDAMIS
Käisin seal jaanuari lõpus ja nautisin festivali õhustikku tervelt kolm päeva. Filmide valikuga oli muidugi keeruline nagu alati. Mitmete filmide seast välja valida see kõige sobivam ja siis need veel oma graafikuga klappima panna on omaette ettevõtmine. Ühesõnaga ei olnud sellel korral minu valik just kõige kõige, kuid huvitav siiski.
Vaatasin filmi Sloveenia tudengist prostituudist. Filmi tutvustuses rääkis tegija, et kui ta Sloveenia valitsuseslt raha taotles selleks filmiks, siis öeldi talle, et ooo Slovenka on päris hea nimi ja ehk see film siis tutvustab maailmale ka Sloveeniat rohkem. Ha-ha.
Kavas oli ka kaks Aasia filmi. Üks neist dokumentaal, kus kosjasobitaja aitas noortel teineteist leida ja lõpuks abielluda. Väga naljakas film. Tundus, et noor autoripiiga oli ise suures armastuse puuduses ja elas seda kinoekraanil välja. Selline film, kus vaatajana hakkab kuidagi piinlik.
Kaks täiesti erinevat filmi, kuid mõlemas oli sama nüanss, et kui keegi oma õnnetust välja tahtis elada, siis ta läks karaoket laulma. See vist asiaatidel pop värk.
Antud kava lemmik oli film My Tehran for Sale, lugu konservatiivsest usust ja kultuurist ja vabameelsetest noortest. Ilusad inimesed ja värvid. Mõnus tempo. Kurb lugu. Teheranis elab noor naine, kes on teatrinäitleja ja vabameelne oma kodumaa kultuuri suhtes. Kuidas inimesi vabameelsuse pärast vangi pannakse, kuidas peresuhted katkevad kui traditsioonidest kinni ei pea, kuidas arstiabi ei ole võimalik saada kui oled vabameelne jne.
Parimad olid aga õhtud kui hea tuttava Theo juures tema sõpradega lauamänge mängisime. Armsad sõbrad, sain ka uue mängu selgeks, lähen poodi seda ka endale muretsema. Ludo (üks mängukaaslastest) tõlgib manuaali hollandi keelest inglise keelde ja siis saame pikki mänguõhtuid pidama hakata. Ehk siis pange aga vaim valmis.
***
Linnast endast. Rotterdam on nagu Hollandi New York. Neil on seal isegi Manhattani hotell olemas. :)
Rotterdam on palju moodsam ja klaasisem. Rongijaama juures nt kõrguvad kaks hiiglaslikku klaasist musta maja, mis öösel on nagu öine tähistaevas ehk väikesed tulukesed on üle maja ja vilguvad.
Ja põhiline vaatamisväärsus on kuubikmajad, kus saab siis näha, kuidas on võimalik kodu teha ruubikukuubiku sisse.
Sellegipoolest on aura seal ikka mõnus. Kompaktne ja sõbralik linnake.
Thursday, February 11, 2010
Tund enne loengut
Kes krt paneb cesari salati sisse mingit haisvat kala?
Istun kooli lähedal mõnusas kohvikus, et enne karmi loengut veel kõhtu hellitada ja no mida ... (loe mõttes kõige ropumad sõnad, mida tead) ma sain salati mingi juraga. Hämming.
Head saabuvat sõbrapäeva. No tõesti.
Istun kooli lähedal mõnusas kohvikus, et enne karmi loengut veel kõhtu hellitada ja no mida ... (loe mõttes kõige ropumad sõnad, mida tead) ma sain salati mingi juraga. Hämming.
Head saabuvat sõbrapäeva. No tõesti.
Wednesday, January 27, 2010
Rippuvad tantsijad
Teisipäeval jälle teatris, sellel korral siis Stadsschouwburg Amsterdam (sellise nimega tetrid on siin pea igas linnas, ainult lõpp on siis vastavalt linna nimele teine). Tantsuetendus. 4 imeilusat tantsijannat rippusid puusadel olevate nööridega väikese kraana taolise asjanduse otsas, mis tantsijaid liigutas. Must kast, kraana ja valgustus, mis tekitas rippuvatest kehadest varje kuubiku vastas seinas. Varjudel olevad figuurid meenutasid "Luikede järve" esteetilisi ja väljapeetud poose. Ilus, puhas, stiilne. Siiski ootasin veidi rohkem? Ehk oleks saanud mõnusa varjuga tekitada rohkem loovaid inimskulptuure. Samas oli tegijate mõte pigem näidata, kuidas inimse tahe liikuda allub masinale. Kuidas tekib rütm ja kuidas pilt muutub kui ühele lisandub kaks ja siis kolm ja lõpuks ka neli. Uskumatu kui ilus, lihtne ja puhas see oli.
Monday, January 25, 2010
Selle nädala loosung
Ja ka siis kui
näpud külmast kanged,
silmad lörtsist hanges,
ahter teest panges
ja ratas liust kringlis.
Sunday, January 24, 2010
I ametlik tuttav
Peale rohkem kui kahte kuud on mul esimene päris ametlik tuttav. Käisin külas marokolasest tuttaval Nassiral. Soe ja armas inimene.
Räägitud sai kõigest. Hollandis elamisest, siinsetest süsteemidest, odavatest rongipiletitest, odavatest poodidest, parimatest kohvikutest, palkadest, eripedagoogikast, islamismist, Allahist, moslemitest, 30-päevasest paastust, terroristidest, koraanist, baltiketist, kõhutantsust, djembest ja muudest trummidest, tantsu- ja laulupidudest, eestlastest... Vaatasime tanstupeo lõigukesi, ka Tõnis Mägi "Koit" sai vaadatud, Allahi imedest oli päris põnev lõiguke... Plaan paigas - 2013 tuleb ta meie tantsupeole. :)
Nüüd siis ostan liha kodu lähedalt türklaste poest, kus müüakse nö pühitsetud liha ehk siis islami usu järgi humaanselt tapetud loomade ja lindude liha. Samuti ei ole enam nii skeptiline igasugu muu pudina (hoidised) ostmise suhtes. Üldiselt on need väga vahvad poed, leiab igasugu põnevat ja uut kraami. Puuviljad on odavamad ja müüakse oliive lahtiselt.
Nii armas pühapäev! Siiski igatsen oma sõpru. :)
Räägitud sai kõigest. Hollandis elamisest, siinsetest süsteemidest, odavatest rongipiletitest, odavatest poodidest, parimatest kohvikutest, palkadest, eripedagoogikast, islamismist, Allahist, moslemitest, 30-päevasest paastust, terroristidest, koraanist, baltiketist, kõhutantsust, djembest ja muudest trummidest, tantsu- ja laulupidudest, eestlastest... Vaatasime tanstupeo lõigukesi, ka Tõnis Mägi "Koit" sai vaadatud, Allahi imedest oli päris põnev lõiguke... Plaan paigas - 2013 tuleb ta meie tantsupeole. :)
Nüüd siis ostan liha kodu lähedalt türklaste poest, kus müüakse nö pühitsetud liha ehk siis islami usu järgi humaanselt tapetud loomade ja lindude liha. Samuti ei ole enam nii skeptiline igasugu muu pudina (hoidised) ostmise suhtes. Üldiselt on need väga vahvad poed, leiab igasugu põnevat ja uut kraami. Puuviljad on odavamad ja müüakse oliive lahtiselt.
Nii armas pühapäev! Siiski igatsen oma sõpru. :)
Õnnelik juhus
On ilus reedene päev. Seemisnahk üll, komplimendinorija pähe ja minek pileti jahile. Teisipäeval on ühes vahvas tantsuteatris etendus, kus inimesed ripuvad terve etenduse aja pead alaspidi ja ikka tantsivad. Tuleb näha!
Tuian suures teatri fuajees ringi ja lappan informatiivseid ja veidi vähem informatiivseid kuulutusi, kogun jällegi olulisema oma kotikesse. Ühega aga tuleb tegeleda kohe. Tantsu workshop reedel ja laupäeval. "Jah, saate osaleda küll, ka siis kui ei ole reedest tundi võtnud". "Selge, broneerin siis endale ühe koha...Jah, soovin sealhulgas ka etenduse ja peo piletit." Fantastiline. Seepärast mulle Amsterdam meeldibki, palju on sealhulgas.
Laupäev. Lõpuks väikeste ühenimeliste tänavate vahelt leitud ka see õige, kiire riiete vahetus ja olengi juba teiste seas aelemas, tõmblemas, ohkimas, hüppamas, mõtlemas, tundmas, tunnetamas, ennast otsimas...õnnemolekulid hüppamas ühest rakukesest teise.
Töötuba kestis 3 tundi, läbiviijaks itaalia päritolu veneaktsiendiga Giulia Mureddu, kes õpetas improvisatsiooni, kuidas kehaga manipuleerida, kuidas anda õigeid stiimuleid jne.
Ja nii on, et kõike, mida soovid, see ka tuleb. Olen juba mõnda aega tantsutöötuba otsinud ja mitte sellist 1, 2, 3...2, 2, 3, vaid ikka sellist kontakti ja improt.
Kust saada tutvusi? Sellised ettevõtmised on alati ühed parimad. Esimene jää on sulatatud tantsupõrandal katsudes ja vaadates ja kompides. Järgneb tunne nagu oleksite juba ammu tuttavad. Tere head tuttavad Inga, Andrius, Katherina ja muidugi ka Simon. Väga rahvusvaheline seltskond - lätlane inglanna aktsiendiga, kes tuli siia 10 aastat tagasi vahetusüliõpilasena ja jäi. Kohalik installatsioonide kunstnik. Šveistlane, kes tuli siia arvutigraafikat õppima kuna siin olevat väga unikaalne süsteem ja eriti hea kool, kellele ei meeldi, et Amsterdam nii turavtud koht on ehk et politsei liigub kõikjal ja mingil hetkel liigne turvalisus hakkab teistpidi kahjuks mängima ehk inimesed tunnevad eneseid ahistatuna. Tema arvates on Holland üks kõige kodanikke kontrollivam riik, kus kogutakse iga inimese kohta igasugu anmdmeid, kaamerad on tänavatel, et tuvastada, kes ja kus. Ja kui peaks tulema III maailmasõda, siis on jube kerge selgeks teha, kes on kes ja kus ja miks. See on väga ohtlik, miks ei mõelda sellele, mis toimus II maailmasõja ajal juutidega Hollandis? Tänapäeval Hollandis on aga veel lihtsam kedagi leida või tuvastada. Tõi näite, kuidas siin üks vanaproua politseijaoskonda kutsuti ning uuriti, kas temale tundus kahtlane naisterahvas, kes tema ees kolm päeva tagasi poes seisis. Ehk siis kõik meie liikumised on teada. Sakslanna, kes on kohalik tantsijanna. Tema professionaalne elu on päris keeruline. Ei ole lihtne olla tantsija kohas, kus on iga nurga peal tantsugrupp. Lõpuks ka üks hollandlane, kes õpib näitlemise pedagoogikat. Kõik kunstnikuhinged ja nii seda juttu jätkus.
Etendus oli aga väga tänapäevane, väga esteetiline. Teema - seksuaalsus. Hiljem ühe kohaliku kirjanikuhärraga jutustades tekkis mõte alastusest. Kas alasti ollakse ainult siis kui nähtaval on inimese meie ühiskonnas intiimseteks piirkondadeks peetud kohad? Kas inimene on alasti kui ainult tema rinnad (naise puhul) või peenis nähtaval on? Mis on alasti? Kas riieteta ollakse alasti? Kas riietega saab olla alasti? "Jah", "ei", "võib-olla", "pole oluline", "miks ka mitte", "vist küll", "ei ole päris ühest vastust", "eks võib ju ka nii võtta" ...
Tuian suures teatri fuajees ringi ja lappan informatiivseid ja veidi vähem informatiivseid kuulutusi, kogun jällegi olulisema oma kotikesse. Ühega aga tuleb tegeleda kohe. Tantsu workshop reedel ja laupäeval. "Jah, saate osaleda küll, ka siis kui ei ole reedest tundi võtnud". "Selge, broneerin siis endale ühe koha...Jah, soovin sealhulgas ka etenduse ja peo piletit." Fantastiline. Seepärast mulle Amsterdam meeldibki, palju on sealhulgas.
Laupäev. Lõpuks väikeste ühenimeliste tänavate vahelt leitud ka see õige, kiire riiete vahetus ja olengi juba teiste seas aelemas, tõmblemas, ohkimas, hüppamas, mõtlemas, tundmas, tunnetamas, ennast otsimas...õnnemolekulid hüppamas ühest rakukesest teise.
Töötuba kestis 3 tundi, läbiviijaks itaalia päritolu veneaktsiendiga Giulia Mureddu, kes õpetas improvisatsiooni, kuidas kehaga manipuleerida, kuidas anda õigeid stiimuleid jne.
Ja nii on, et kõike, mida soovid, see ka tuleb. Olen juba mõnda aega tantsutöötuba otsinud ja mitte sellist 1, 2, 3...2, 2, 3, vaid ikka sellist kontakti ja improt.
Kust saada tutvusi? Sellised ettevõtmised on alati ühed parimad. Esimene jää on sulatatud tantsupõrandal katsudes ja vaadates ja kompides. Järgneb tunne nagu oleksite juba ammu tuttavad. Tere head tuttavad Inga, Andrius, Katherina ja muidugi ka Simon. Väga rahvusvaheline seltskond - lätlane inglanna aktsiendiga, kes tuli siia 10 aastat tagasi vahetusüliõpilasena ja jäi. Kohalik installatsioonide kunstnik. Šveistlane, kes tuli siia arvutigraafikat õppima kuna siin olevat väga unikaalne süsteem ja eriti hea kool, kellele ei meeldi, et Amsterdam nii turavtud koht on ehk et politsei liigub kõikjal ja mingil hetkel liigne turvalisus hakkab teistpidi kahjuks mängima ehk inimesed tunnevad eneseid ahistatuna. Tema arvates on Holland üks kõige kodanikke kontrollivam riik, kus kogutakse iga inimese kohta igasugu anmdmeid, kaamerad on tänavatel, et tuvastada, kes ja kus. Ja kui peaks tulema III maailmasõda, siis on jube kerge selgeks teha, kes on kes ja kus ja miks. See on väga ohtlik, miks ei mõelda sellele, mis toimus II maailmasõja ajal juutidega Hollandis? Tänapäeval Hollandis on aga veel lihtsam kedagi leida või tuvastada. Tõi näite, kuidas siin üks vanaproua politseijaoskonda kutsuti ning uuriti, kas temale tundus kahtlane naisterahvas, kes tema ees kolm päeva tagasi poes seisis. Ehk siis kõik meie liikumised on teada. Sakslanna, kes on kohalik tantsijanna. Tema professionaalne elu on päris keeruline. Ei ole lihtne olla tantsija kohas, kus on iga nurga peal tantsugrupp. Lõpuks ka üks hollandlane, kes õpib näitlemise pedagoogikat. Kõik kunstnikuhinged ja nii seda juttu jätkus.
Etendus oli aga väga tänapäevane, väga esteetiline. Teema - seksuaalsus. Hiljem ühe kohaliku kirjanikuhärraga jutustades tekkis mõte alastusest. Kas alasti ollakse ainult siis kui nähtaval on inimese meie ühiskonnas intiimseteks piirkondadeks peetud kohad? Kas inimene on alasti kui ainult tema rinnad (naise puhul) või peenis nähtaval on? Mis on alasti? Kas riieteta ollakse alasti? Kas riietega saab olla alasti? "Jah", "ei", "võib-olla", "pole oluline", "miks ka mitte", "vist küll", "ei ole päris ühest vastust", "eks võib ju ka nii võtta" ...
Wednesday, January 20, 2010
Uisutamine
Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis hollandlaste lemmik tegevus talvel on just uisutamine. Kuigi neil siin väga jääd ei ole, millel liuelda on tegevus siiski paljudele väga meeltmööda.
No sellel aastal on muidugi vedanud, eelmisel nädalal oli siin nii külm, et osad kanalid olid jääkaanega ilusti kinni kaetud.
Huvitav lgu neil selle uisutamisega. Kinodes saab näha kohalikku filmi "De Hel van 63" (www.dehelvan63.nl), mis jutustab nende traditsioonist, mille järgi uisutatakse läbi väikeste väga vanade Hollandi külade ja teekond kokku on 200 km. Nii selgitatakse välja kohalik uisuäss. Minu õppejõud (vanemat sorti meesterahvas, väga pikk, puseriti hammaste, muidu suhteliselt kiilakas, kuid tema pealage katavad u 5 cm pikkused hõredalt paiknevad valged juuksekarvad, kogu karvkatte jõulisus on läinud tal kulmudesse, mis on paksud, tumepruunid ja eenduvad oma 3 cm silmadest eemale) rääkis loo kohalikust ajaloost, kus aastaid tagasi (mul on äärmiselt selektiivne mälu just aastaarvude suhtes, kuid loogika peaks paigas olema, seega arvan, et tegemist oli 1963 aastaga) tehti jällegi selline võistlus. Juhtus aga olema väga käre ja külm pakane, nende ajaloos üks külmemaid ja see oli võistlejatele väga karm kogemus. Isegi eluohtlik katsumus. Nüüd kohalikud ikka arutavad, et millal jälle see kõva pakane tuleb, et seda teekonda saaks korrata. Selline siseinfo siis.
No sellel aastal on muidugi vedanud, eelmisel nädalal oli siin nii külm, et osad kanalid olid jääkaanega ilusti kinni kaetud.
Huvitav lgu neil selle uisutamisega. Kinodes saab näha kohalikku filmi "De Hel van 63" (www.dehelvan63.nl), mis jutustab nende traditsioonist, mille järgi uisutatakse läbi väikeste väga vanade Hollandi külade ja teekond kokku on 200 km. Nii selgitatakse välja kohalik uisuäss. Minu õppejõud (vanemat sorti meesterahvas, väga pikk, puseriti hammaste, muidu suhteliselt kiilakas, kuid tema pealage katavad u 5 cm pikkused hõredalt paiknevad valged juuksekarvad, kogu karvkatte jõulisus on läinud tal kulmudesse, mis on paksud, tumepruunid ja eenduvad oma 3 cm silmadest eemale) rääkis loo kohalikust ajaloost, kus aastaid tagasi (mul on äärmiselt selektiivne mälu just aastaarvude suhtes, kuid loogika peaks paigas olema, seega arvan, et tegemist oli 1963 aastaga) tehti jällegi selline võistlus. Juhtus aga olema väga käre ja külm pakane, nende ajaloos üks külmemaid ja see oli võistlejatele väga karm kogemus. Isegi eluohtlik katsumus. Nüüd kohalikud ikka arutavad, et millal jälle see kõva pakane tuleb, et seda teekonda saaks korrata. Selline siseinfo siis.
Friday, January 15, 2010
Easylaughs
Alustasin oma nädalavahetust tudengiteatri igareedese improvisatsiooni teatriga. Olen mitmed kultuurilised ettevõtmised ära jätnud ja mõtlesin, et võiks ennast veidi jälle turgutada.
Nii ma siis avastasingi oma uue armastuse. Fantastiline. See on erinevatel mängudel/tehnikatel põhinev improvisatsiooniline lavastus, kuhu on kaasatud ka publik. Nagu action teatri ja stand-up comedy segu. Üks mäng/harjutus oli sama, mis saates "Jumal tänatud, et sa siin oled".
Uskumatu, kuidas nendel näitlejatel mõte peab ikka liikuma. Ta peab kogu oma saba ja karvadega selles samases hetkes kohal olema. Alustati näiteks sellise võttega/mänguga, et publikult küsiti tavaline majapidamises olev asi. Mitmete vastuste seas oli ka playboy jänku. No ja siis 6 näitlejat hakkasid lugu jutustama. Seitsmes näitljeja oli see, kes näitas, kelle kord rääkida ja lugu pidi minema sujuvalt edasi. Väga lihtne ja uskumatult keeruline. Neile aga nagu nohu ja jube naljakas. Nad isegi lõpetasid üksteise pooleliolevaid sõnu. Ja uskumatu kui andekad nad on, üks mees on näiteks varem olnud juustu valmistaja ja nüüd siis leidis enda jaoks huumorimaailma.
Kuna siin on "naeruteater" väga populaarne, siis on ka ilmselge põhjus, miks nad nii positiivsed ja vabad inimesed on. Naer vabastab.
Ootan reedeid!
Nii ma siis avastasingi oma uue armastuse. Fantastiline. See on erinevatel mängudel/tehnikatel põhinev improvisatsiooniline lavastus, kuhu on kaasatud ka publik. Nagu action teatri ja stand-up comedy segu. Üks mäng/harjutus oli sama, mis saates "Jumal tänatud, et sa siin oled".
Uskumatu, kuidas nendel näitlejatel mõte peab ikka liikuma. Ta peab kogu oma saba ja karvadega selles samases hetkes kohal olema. Alustati näiteks sellise võttega/mänguga, et publikult küsiti tavaline majapidamises olev asi. Mitmete vastuste seas oli ka playboy jänku. No ja siis 6 näitlejat hakkasid lugu jutustama. Seitsmes näitljeja oli see, kes näitas, kelle kord rääkida ja lugu pidi minema sujuvalt edasi. Väga lihtne ja uskumatult keeruline. Neile aga nagu nohu ja jube naljakas. Nad isegi lõpetasid üksteise pooleliolevaid sõnu. Ja uskumatu kui andekad nad on, üks mees on näiteks varem olnud juustu valmistaja ja nüüd siis leidis enda jaoks huumorimaailma.
Kuna siin on "naeruteater" väga populaarne, siis on ka ilmselge põhjus, miks nad nii positiivsed ja vabad inimesed on. Naer vabastab.
Ootan reedeid!
Tuesday, January 12, 2010
Ratturlaulik
Ikka juhtub nii, et trennist rattaga jälle kodu poole sõites ja pimedaid tänavaid läbides ronib su ratta pakikale või lenksule loomloovus ja nii siis sõidadki mööda neid tänavaid kõva häälega Tõnis Mägi "Koitu" lauldes. Repertuaaris on tavaliselt ikka isamaalised laulud.
Loomloovus käib ka teistel ratturitel kannul. Viimasel ajal liiklen palju trammiga (lund liiga palju ja ohtlik sõita) ja ka jala, niiviisi aeglaselt ja keskendunult liikudes näeb maailma teise nurga alt. Nüüd ongi olnud mitu äratundmisrõõmsat momenti, kus mehike rattal rõõmsalt ja väga emotsionaalselt, samas väga enesestmõistetavalt laulu jorutab. Laulud tunduvad olevat kohalikus keeles, seega ei saa meie repertuaari sarnasusi võrrelda.
Loomloovus käib ka teistel ratturitel kannul. Viimasel ajal liiklen palju trammiga (lund liiga palju ja ohtlik sõita) ja ka jala, niiviisi aeglaselt ja keskendunult liikudes näeb maailma teise nurga alt. Nüüd ongi olnud mitu äratundmisrõõmsat momenti, kus mehike rattal rõõmsalt ja väga emotsionaalselt, samas väga enesestmõistetavalt laulu jorutab. Laulud tunduvad olevat kohalikus keeles, seega ei saa meie repertuaari sarnasusi võrrelda.
Sunday, January 10, 2010
Kodune
Meil siin sajab lund. Kohe nagu terve päev võib sadada. Külm ja libe on. Rattaga poodi minna on ikka ettevõtmine.
Olen loobunud kultuuriüritustest, selle asemel olen istunud viimased päevad kodus ja lugenud hüperaktiivsusest ja tähelepanuhäirest. Vahepeal olen saanud ka ühe kampsuni peaaegu valmis.
Et siis uus aasta on alanud väga töökalt ja isegi et põnevalt. Magistritöö mullis.
PS! Ühel päeval kimasin oma kodukandis ringi ja otsisin kohalikku panka. Kuulsin majade vahelt truumide põrinat ja muidugi viis minu tee mind pikemalt mõtlemata rütmide tekitajate juurde. Valge limusiin ja kamp noori mehi trumme tagumas ja -5 kraadi. Inimesed mõistliku kauguse peal passimas. Mina ka. Kui juba rütm selgeks sai ja esimene üllatus möödas, hakkasin ringi vaatama, et mis sünnib. Kargasin siis ühe tüdruku juurde ja uurisin asja. Türgi pulm. Tema nagu kõik teisedki ja tuleb välja, et ka mina ise, ootas, et pruut kodust välja tuleks. Seni kuni mõrsjat ootasime rääkisime meie aga juttu. Tüüpiline esimese kohtumise jutt - kui vana sa oled? SA OLED 27??? Ma arvasin, et 22 või 23 - aetud, siis võis juba põhjalikumat tutvust teha. Tema nimi on Nassira (araabia keeles võitlus, jõud, vägi, aitaja jne), tundub, et õige nimi õige inimese küljes. Ta on pärit Marokost, kuid elanud siin kogu oma elu. Araablanna siiski, kannab pearätti ja muud traditsioonilist.
Me oleme ametikaaslased, ka tema õpib eripedagoogikat. Ühesõnaga jällegi tore tutvumine ja ehk ka erialaselt kasulik, saan mõne niidiotsa praktikakoha kohta.
Läheme kohvile.
Ja ikka ootan oma trennikaaslasi, kellega pidime uuel aastal samuti kohvikusse kooki sööma minema.
Olen loobunud kultuuriüritustest, selle asemel olen istunud viimased päevad kodus ja lugenud hüperaktiivsusest ja tähelepanuhäirest. Vahepeal olen saanud ka ühe kampsuni peaaegu valmis.
Et siis uus aasta on alanud väga töökalt ja isegi et põnevalt. Magistritöö mullis.
PS! Ühel päeval kimasin oma kodukandis ringi ja otsisin kohalikku panka. Kuulsin majade vahelt truumide põrinat ja muidugi viis minu tee mind pikemalt mõtlemata rütmide tekitajate juurde. Valge limusiin ja kamp noori mehi trumme tagumas ja -5 kraadi. Inimesed mõistliku kauguse peal passimas. Mina ka. Kui juba rütm selgeks sai ja esimene üllatus möödas, hakkasin ringi vaatama, et mis sünnib. Kargasin siis ühe tüdruku juurde ja uurisin asja. Türgi pulm. Tema nagu kõik teisedki ja tuleb välja, et ka mina ise, ootas, et pruut kodust välja tuleks. Seni kuni mõrsjat ootasime rääkisime meie aga juttu. Tüüpiline esimese kohtumise jutt - kui vana sa oled? SA OLED 27??? Ma arvasin, et 22 või 23 - aetud, siis võis juba põhjalikumat tutvust teha. Tema nimi on Nassira (araabia keeles võitlus, jõud, vägi, aitaja jne), tundub, et õige nimi õige inimese küljes. Ta on pärit Marokost, kuid elanud siin kogu oma elu. Araablanna siiski, kannab pearätti ja muud traditsioonilist.
Me oleme ametikaaslased, ka tema õpib eripedagoogikat. Ühesõnaga jällegi tore tutvumine ja ehk ka erialaselt kasulik, saan mõne niidiotsa praktikakoha kohta.
Läheme kohvile.
Ja ikka ootan oma trennikaaslasi, kellega pidime uuel aastal samuti kohvikusse kooki sööma minema.
Minu seiklus aga jätkub
Rõõmusõnumid. Ha! Sorteerisin meie koridori trepil olevaid kirju, mis sinna ikka kogunevad. Õnneks, et siis nii põhjaliku vaatluse ette võtsin. Leidsin ühe lipiku, mis oli adresseeritud mulle, loomulikult kõik in Dutch. Kui pühad läbi ja jälle argipäev, siis sain mahti ka lõpuks lipikul olevale numbrile helistada. Tuleb välja, et ma olen saanud trahvi. Lipikul seisab täpne kuupäev (21.12.2009) ja väga täpne kellaaeg (17:30 - 18:00), millal saan ennast kaitsma minna, et olen loll turist ega teadnud midagi.
Kunagi päris oma kirjatöö alguses kirjeldasin siinseid prügikaste. Lugu siis selles, et viisin mina ühel ilusal päeval prügi välja, aga minu kotike oli liialt suur ega mahtunud sinna imepisikesse šahti ära. Panin siis kotikese prügikasti kõrvale. Ei tulnud selle pealegi, et sellst võib probleem tekkida, siin pannakse igast asju prügikasti kõrvale. Minu praeguses kodukeses on laud, diivan, madrats, kaks tumbat, toolid jne kõik prügikasti kõrvalt toodud. Ei kujutaks ettegi kui ei saa enam prügikasti juurest midagi koju tuua. :) Ja kesklinnas on kõnniteedel ikka jälle siniseid kotikesi, mis prügi täis.
"Kuidas nad aga teadsid, et see just minu prügi on?" küsivad nüüd kõik terased. Ha! Keegi töötaja lihtsalt soris minu prügis ja leidis sealt minu nime ja aadressiga vana ümbriku ja nii siis mulle see lipik saadeti.
Teisipäeval nüüd selgub, mis saab. Olin sellel ajal üldse linnast ära ja pealegi ei teadnud ma sellest reeglist midagi. Seletamist tuleb palju.
Veel üks naljaks lugu, mis juhtus meil sõpradega ühes kohvikus. Sõime seal väikese eine. Arvet makstes tuli välja, et meile on lisatud 1,50 ühtede söögiriistade eest. Läks siis verbaalseks madinaks. Onu leti taga oli nii närvis, et lausa värises. Põhjendus oli see, et kui sa kutsud kelneri ja palud tal tuua lisasöögiriistad, siis sa maksad selle eest lisaraha. Segadust tekitas ka see, et meie tõime ise endale lisariistad, mis veel kõige iroonilisem, meil ei olnudki neid tegelt vaja. No kui uurisime, et sellised asjad peaks oleme ikka menüüs kirjas, siis öeldi, et ei pea jne. Selgitasime siis, et nõuate küll meilt lisaraha, kuid kelner ei suvatsenud meilt küsida kui suurt võileiba ma tahan, vaid telepaatiliselt arvas kohe, et kõige suuremat ja kallimat. Samuti ei olnud tema jaoks oluline täpsustada, et koogile vahukoor on lisaraha eest. Lõpuks maksime arve ära ja terveks õhtuks saime ainest, mille üle imestada. Väga veider lugu. Sinna kohvikusse ei lähe enam kunagi ja igas uues kohas uurin alati, mis hinna sees on ja mis mitte.
Kunagi päris oma kirjatöö alguses kirjeldasin siinseid prügikaste. Lugu siis selles, et viisin mina ühel ilusal päeval prügi välja, aga minu kotike oli liialt suur ega mahtunud sinna imepisikesse šahti ära. Panin siis kotikese prügikasti kõrvale. Ei tulnud selle pealegi, et sellst võib probleem tekkida, siin pannakse igast asju prügikasti kõrvale. Minu praeguses kodukeses on laud, diivan, madrats, kaks tumbat, toolid jne kõik prügikasti kõrvalt toodud. Ei kujutaks ettegi kui ei saa enam prügikasti juurest midagi koju tuua. :) Ja kesklinnas on kõnniteedel ikka jälle siniseid kotikesi, mis prügi täis.
"Kuidas nad aga teadsid, et see just minu prügi on?" küsivad nüüd kõik terased. Ha! Keegi töötaja lihtsalt soris minu prügis ja leidis sealt minu nime ja aadressiga vana ümbriku ja nii siis mulle see lipik saadeti.
Teisipäeval nüüd selgub, mis saab. Olin sellel ajal üldse linnast ära ja pealegi ei teadnud ma sellest reeglist midagi. Seletamist tuleb palju.
Veel üks naljaks lugu, mis juhtus meil sõpradega ühes kohvikus. Sõime seal väikese eine. Arvet makstes tuli välja, et meile on lisatud 1,50 ühtede söögiriistade eest. Läks siis verbaalseks madinaks. Onu leti taga oli nii närvis, et lausa värises. Põhjendus oli see, et kui sa kutsud kelneri ja palud tal tuua lisasöögiriistad, siis sa maksad selle eest lisaraha. Segadust tekitas ka see, et meie tõime ise endale lisariistad, mis veel kõige iroonilisem, meil ei olnudki neid tegelt vaja. No kui uurisime, et sellised asjad peaks oleme ikka menüüs kirjas, siis öeldi, et ei pea jne. Selgitasime siis, et nõuate küll meilt lisaraha, kuid kelner ei suvatsenud meilt küsida kui suurt võileiba ma tahan, vaid telepaatiliselt arvas kohe, et kõige suuremat ja kallimat. Samuti ei olnud tema jaoks oluline täpsustada, et koogile vahukoor on lisaraha eest. Lõpuks maksime arve ära ja terveks õhtuks saime ainest, mille üle imestada. Väga veider lugu. Sinna kohvikusse ei lähe enam kunagi ja igas uues kohas uurin alati, mis hinna sees on ja mis mitte.
Sõbrad Amsterdamis vol 2
Minu väike üürikodu siin tundus olevat mõõtudeta ehk siis häid lambaid mahub ju ikka...
See on siis meie pidulaud. Ikka eestlaslikult tagasihoidlik, kuid kõike, mis oli, oli palju.
Amsterdamlased aga on pöörased. Ilutulestik oli muidugi võimas, linna kohal plahvatas õhtu otsa tuhandeid tulukesi, ilusad olid hiinalaternad, mis hõljusid viltuste majade kohal taevas. Kohutav aga oli näha mitmel pool põlevaid hunnikuid, kus võis eristada, et lõõmavas tules üritatakse lahti saada vanast telerist, mööblist ja muust kraamist. Armsad ei olnud ka kohalikud, kes väikeste paugutajatega möödaminejaid üritasid tabada. Meie sattusime just ühest sellisest kambast mööduma. Õnneks haiglasse keegi ei sattunud ja head meeleolu ei suudetud ka viimseni ära rikkuda. Naabrinna mul aga rääkis juba enne mu Eestisse minekut, et aastavahetus on siin jube. Sajad inimesed lõpetavad selle õhtu haiglas. Meie valisime liikumiseks vaiksema ja turvalisema kandi, mis oli ka igati õige otsus.
Järgmine päev aga oli linn räämas. Teedel olid tühjad pudelid, kus seisid püsti raketist järele jäänud pulgad, klaasikillud ja kohutavas koguses roosat paberimassi, mis jääb järgi rakkettide laskmisest.
Meie rahvas on aga mängurahvas ja nii me siis mängisime ja valasime õnne ja...
See on siis meie pidulaud. Ikka eestlaslikult tagasihoidlik, kuid kõike, mis oli, oli palju.
Amsterdamlased aga on pöörased. Ilutulestik oli muidugi võimas, linna kohal plahvatas õhtu otsa tuhandeid tulukesi, ilusad olid hiinalaternad, mis hõljusid viltuste majade kohal taevas. Kohutav aga oli näha mitmel pool põlevaid hunnikuid, kus võis eristada, et lõõmavas tules üritatakse lahti saada vanast telerist, mööblist ja muust kraamist. Armsad ei olnud ka kohalikud, kes väikeste paugutajatega möödaminejaid üritasid tabada. Meie sattusime just ühest sellisest kambast mööduma. Õnneks haiglasse keegi ei sattunud ja head meeleolu ei suudetud ka viimseni ära rikkuda. Naabrinna mul aga rääkis juba enne mu Eestisse minekut, et aastavahetus on siin jube. Sajad inimesed lõpetavad selle õhtu haiglas. Meie valisime liikumiseks vaiksema ja turvalisema kandi, mis oli ka igati õige otsus.
Järgmine päev aga oli linn räämas. Teedel olid tühjad pudelid, kus seisid püsti raketist järele jäänud pulgad, klaasikillud ja kohutavas koguses roosat paberimassi, mis jääb järgi rakkettide laskmisest.
Meie rahvas on aga mängurahvas ja nii me siis mängisime ja valasime õnne ja...
Head uut aastat
Nüüd siis nädal juba Amsterdamis ja ilma bussitäie sõpradeta. Kuidas aga kõik algas ja kuhu välja jõudsime?
Buss laeti toitu täis ja sõit võis alata.
Eesti mäng oli reisi ajal üks põhilisi reisikaaslasi.
Njah. Jõudisme Amsterdami kirbuturele ja elevust kui palju. ;)
Turistid!
Kõik tuleb ju järgi uurida ja proovida.
Buss laeti toitu täis ja sõit võis alata.
Eesti mäng oli reisi ajal üks põhilisi reisikaaslasi.
Njah. Jõudisme Amsterdami kirbuturele ja elevust kui palju. ;)
Turistid!
Kõik tuleb ju järgi uurida ja proovida.
Subscribe to:
Posts (Atom)