Külas linnas, linnas külas

Täna on siis see kurb päev, kus jätan hüvasti oma hea sõbra Robertaga. Ta peab minema nädalaks kuhugi Utrechti lähedale metsa winter schooli, seega ei olegi meil enam võimalust kohtuda.
Hüvastijätuks läksin tema poole, nägin jälle ühte tüüpilist Amsterdami koduplaneeringut. Roberta valmistas traditsioonilist itaalia toitu, nime jällegi ei mäleta, aga väga kiire ja lihtne pastaroog. Väga maitsev.
Ja kui oled itaalia sõbral külas, siis arvesta ühe korraliku kohviga. Kuigi eelistan alati kohvile teed, siis mõtlesin, et ei oleks viisakas keelduda ja pealegi on ikkagi tegemest tüüpilise itaallannaga, kes oskab kohvi teha. Ja see oli imehea. Väike traditsiooniline hollandlaste vahvel kõrvale ja juttu jätkus kauemaks.

Vot siis pika jutu peale tuleb ka veetsu külastada. Ja mis nad ütlevadki, et kui tahad saada linnast ülevaadet, siis külasta turgu, kui kellegi kodust, siis külasta veetsu. Oleme kõik näinud nõukaajal ehitatud väga müstiliste planeeringutega kodusid, sama siin.
Mõttetud pikad koridorid ja väiksed köögid. Aga ülekõige on muidugi veetsu veesüsteem. Esiteks ei mahu sa väga sinna ära, tuleb oma asjad ära ajada põlved kurgu all. Ja mõelge nüüd kui pikk olen mina, pealegi hollandlased pidavat ühed pikemad tüübid maailmas olema. Teiseks, tõmbad nöörist ja tuli kustub ära, oi vale pael. Kuidas siis seda vett tõmmata? Ei mõtle välja. Piinlik küll, aga peab perenaiselt küsima. Selgub, et tuleb lihtsalt tõmmata pikka toru, mis veekasti hoiab. Maailma 7 imet.

Viisin Robertale päästetud toalille. Ta oli väga õnnelik, et selle endale sai ja minul on ka süda rahul, vähemalt sai taim endale hea omaniku. Tegin veel juurde kaardikese, et olen Õie ja palun peavarju.

Kui Roberta ära saadetud, siis läksin Nassira juurde. Ostsin kaasa veidi õunakooki ja türgi pistaatsiamaiust. Nassiral oli meile plaan olemas, vaatame filmi ja joome teed. Film naiivselt naistekas, kuid sobis ilusti pühapäeva õhtusse. Väga piinlikult tundsin ennast siis kui ta kingitusega lagedale tuli. Et ma teda ikka mäletaks, siis kinkis ta mulle maroko kultruurile omase öösärk/kleidi. Veidi ehk suur on, aga sellest pole miskit, ei saa arugi.

Enne külaskäike mõtlesin pikalt, mida teha mälestuseks oma headele kaaslastele, ega mõelnudki välja, sest kõik kodumaine on ära söödud. Õnneks on olemas postiteenus ja sünnipäevaks on alati tore pakikesi saada.

Igatsen juba oma kahte kaaslast.



Mõtlen salamisi, kuidas lennukist maha jääda või äkki ostaks uue pileti. Siis aga jälle tulevad meelde juba tehtud kokkulepped ja kohtumised Eestis. Nii on, et alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama.


Nüüd aga kahte viimast päeva nautima.