Itaalia seltskond

Nüüd kui enamvähem pühapäevasest insitendist üle olen saanud, siis on hea meenutada, kõike ülejäänut, mis nädalavahetusel juhtus. Kusjuures nüüd kui olen siin ja seal oma šokeerivat kogemust kirjeldanud, siis jah, see pidavat siin täitsa tavaline olema, et inimesed just sedasi oma elu lõpetavad. Üks tüdruk rääkis, et tema kodukohas, väikeses linnakeses, on aastas u. 5 inimest, kes sedasi talitavad.

No nii. Nädalavahetusel käisin siis Leidenis, mis on armas linnake Amsterdami ja Haagi vahel. Käisin seal oma hea tuttava Robertaga tema sõprade juures korteripeol. Ja see korter oli üle 100 ruudu, läbi kolme korruse koduke. Noormees oli just sisse kolinud ehk sisekujundajale jube magus koht.:)
Seltskonnas olid enamasti kõik itaallased, mõned venetsueelalased :) ja mõni üksik kohalik. No vot, et siis Hollandis saan veel Itaalia kogemuse ka.
Roberta on pärit Napolist ja ega ta väga hästi sellest kohast räägi. Pidi romantiline ja ilus kohake olema, aga väga paljude probleemidega. Nt. on seal väga suur kuritegevus (üldse terves Itaalias), võrdles, et siin ei karda ta õhtul välja minna ja üksi pimedal tänaval käia, seal on see aga ohtlik ja pealegi ei käi seal noored naised üksi õhtuti tänaval, kasvatus selline. Roberta imestab ka hollandlaste kompleksitust ehk siis kardinate vastumeelsust. Neil on siin kõik kõigile näha. Hea näide sellest kui läksime tema sõbra poole Leidenis, siis otsisime mõnda aega seda kohta ja ekslesime seal. Ja ennäe üks mees vaatas esimesel korrusel suurest plasmatelekast seksfilmi. Ehk siis inimesed ei põe millegi pärast, ka kogu nende vara on aknast näha. Ei mingeid saladusi. :)
Itaalias Roberta kodus, mis on Napolis väga toredas piirkonnas, kuid siiski on nendel 5 korrusel trellid ees, et keegi ei saaks katuselt nende kodusse sisse tungida. Samuti on neil ikka väga suur probleem gomorraga (ehk maffiaga), kohalikke nad teavad ega puutu neid, kuid kohalikud ärimehed peavad siiski neile ka makse maksma. Roberta rääkis ka oma kogemusest kui ta rikaste piirkonnas, aga vaiksemas tänavas oma sõpradega autos istus ja juttu rääkis kui äkki nende autot rünnati ehk siis pätid hakkasid autot raputama ja sihtisid juhti püstoliga ja varastasid nende rahakotid ära. Väga vahva Itaalia elu. :)
Roberta ütleb, et siin on elu nii rahulik ja lihtne, aga kohalikud ei saa sellest aru. Nii nagu ühe belglasest noormehe türklasest naine pidavat kogu aeg kurtma siinse ilma üle, et ikka nii külm on. Mina siis küsin imestunult, et kas see talv siin oli külm või??? Te peaksite Eestisse tulema, siis saate aru, mis on külm, see siin on ainult nohu. Ja nad väidavad, et sellel aastal oli nendel ikka üle 12 aasta üks külmemaid talvesid. Häh!

Seltskonnal oli veel üks ühine joon, peale selle, et nad kõik kuumaverelised olid, nad on kõik töötanud või töötavad Euroopa NASA-s (ei mäleta selle täpset nime, aga põhimõte on sama). No ja terve laupa õhta siis jutustasime ühe noormehega kosmosest. Tema töötab näiteks laboris ja töötab välja sateliite, mis siis Venetsueelast või Hiinast kosmosesse saadetakse. Väga põnev.

Astronautidel pidi kosmoses, kui nad oma raketist välja lähevad, tekkima suur uudishimu ja nad hakkavad oma raketist eemalduma, et minna tumedat avarust avastama. Mõnedel astronautidel pidi veel selline olukord tekkima, et nad tahavad ainutl akna juures istuda, sest vaade maale lummab neid niivõrd, et neil tekib armumise seisund ning nad ainult vahivadki maad. Seega on jälle üks astronaut raisus kui ta seal üleval oma tööd ei tee. Psühholoogid pidid seda asja veel uurima, miks see nii on ehk siis seletust ei ole. Rääkisime ka keskkonna saastest ehk siis kosmoseprügi ja merepõhjas pidi olema nö mahajäetud tanke või tanklaid, mis on jällegi vajalikud raketi õhku saatmiseks.

Ühesõnaga olin sattunud minu jaoks totaalselt teise maailma. Räägitakse elektroonikast, kiipide tegemisest ja kosmosest jne. Peab ütlema, et siiski väga põnev.

Muidugi rääkisime ka toidust, itaallaste oma "köögi" suurest armastusest, düsleksiast, ajust, soojast ja sõbralikust musitamisest ehk tervitusest ja hüvastijätmisest jne.