Mölakas varastas mu trenni

3 tundi rasket loengut selja taga, kärutan linna, et mõni vahva söögikoht leida.
Ja mida judinat, linn on mingeid punaste sallidega mölakaid täis. "No mida mätast sa möirgad?"

Söödud. Vaja trenni jõuda. Plaan on mitte minna rattaga, sest ilm jube vihmane ja veidi pikk maa, hellitan ennast täna ja lähen trammiga. Ratas lukustatud, veel on aega ja ootan trammi. Olen graafikus.

Linn on sireenides, peaväljakule koguneb kiivrite ja kilpidega kollaste vestikestega mehikesi, osad neist sõidavad motikatega, minust veidi eemal panevad kalopis kümmekond kiiverdatud mehikest hobustel. Trammiliiklus on häiritud, sest mehikesi viiakse ja tuuakse.

Ajakavatablool on näha minu trammi saabumise aega, see ikka siis liigub. Rahavs seisab, kõik on justkui väga rahulikud, aga mõtlevad endamisi: "Mida mätast sa möirgad?". Tramm ei tule.

Olen graafikust maas, mida teha. Otsustan metroo kasuks, sõidan jaamani, ratas turvaliselt posti küljes ja minek. No ei ole minu päev, ei ole...rämedalt möirgavate mölakate mass voolab metroojaama. Selgub, et mu transpordikaart on tühi, seisan udusilmsete ja haisvate mölakate vahel rahalaadimise masina sabas. Aeg läheb, ma ei ole juba ammu graafikus. Mõtlen: "No mida mätast sa möirgad?"

Olen lõpuks perroonil, metroo seisab ja juba väga udusilmsed ning tühiajud möirgavad mölakad jooksevad vastu metrood, neid on palju...liiga palju.
Tekib klaustofoobiline tunne, aga õnneks pääastab mind metroo nr 51. Tunglen metroole, ma ei ole juba väga ammu graafikus. Jõuan trenni 20 minutit hiljem, õnneks kestab trenn 1 tund 20 minutit.

Maha jalgpall, maha, maha, maha. Kes tuleb minu koduõuele praalima? Õnneks on täna vihmane ilm, kahjurõõm on ju ka rõõm.

Olen häiritud ega mõista päeval nähtud tegevuse mõtet.