KALtsuka

Otsustasin ühel ilusal laupäeval siis uurida, kas siin suures linnas ka häid kaltsukaid on. Muidugi ei ole mõtet ratta selga hüpata ja uisa päisa minema kihutada. Tark ei torma, eriti linnas, kus on niivõrd väikesed tänavad ja veel selliste nimedega. Tegin eelnevalt põhjaliku uuringu netis, kust sain märkmiku lehekülje pikkuse nimekirja igasugustest tänavanimedest, mida isegi välja ei oska hääldada (Egelantiersdwarsstraat, Anjeliersdwarsstraat, Bilderdijkstraat jne.). Õnneks oli keegi noormees võtnud vaevaks ja meie kõikide teiste kaltsukanäljaste eest teinud ära suure kodutöö. Tema kodukal olid lausa asukohakaardid ja pildid ja seletused, kuidas ühte või teist kohta leida ja ka märge, kas on ka hea kalts või mitte. No võtsin oma 90 eurose ja panin linna poole teele. Pärast ühte tundi mööda linna tiirutades ja turistidele teed juhatades leidsin õige koha järgmiseks 40 minutiks. Kaltsuka nimi on Barrys Bazar, see on nagu Paabli tänava kalts Tallinnas, ainult et ühel korrusel. Sealt võib leida igast põnevaid asju, rõhk sõnal asju (mitte riideid, mida ma otsima läksin). Nu nuuskisin ringi ja näppu jäid ilusad lillad kingad, mida kohe ka jalga proovisin. Kõrvalt kommeteeris rosinasilmne mägedepoeg midagi hollandi keeles. Köhmasin siis arusaamatult vastu ja ta siis üritas hollandi keeles selgeks teha, et mulle väga sobivad need kingad, mul oli nimelt lilla jakk, lillad kindad ja lillakas sall. Tänasin viisakalt ja lõpetasin kiiresti vestluse. Olin oma lillad kingad ära imetlenud ja kommentaaridele ilusti vastanud, oli aeg otsus teha. Tajusin miskit saginat, mis tuli minu poole nagu müstiline udu. Tõstsin pea ja nägin juba üsna mitut mägedepoega, kõik salakavalalt midagi seletamas ja omi asju ajamas, silmad kilavad peas nagu joodikul, kes näeb uut viinapudelit. Olin ju uustulnukas. Passisin seal nõutult üks king käes, lõpuks tuli üks mehike ligi, vaatas sügavalt silma ja teatas mõtlikult hinna - 10 eurot. Ha! Vaatasin nukralt kinga, kehitasin õlgu, tegin veel mõned kõhklevad žestid ja liikusin vaikselt edasi. Mehike aga sammus minu selja taga justkui turvamees, kes jälgib igat sinu liigutust, et oma kaitsealuse mingile võimalikule ohule aegsasti jälile saada, mühatas ja köhatas ning ütles siis vaikselt: „7 eurot”. Pöörasin ringi, et ikka silmast silma kaupa teha. Naeratasin ja teatasin, et tahaks 5 euroga. Ta siis mõtles natuke ja jättis mu sinnapaika. Mina aga jätkasin oma kaltsuka uuringut. Öeldakse ju, et kõike, mida sa soovid, seda sa ka saad. Saingi, leidsin punutud korvi, mis käib ratta külge, et siis oma elamist saaks kaasas kanda. Oh jummel ja jällegi need mägedepojad. Küsisin siis palju ka hind on. Mehed vaatasid üksteisele juhmilt otsa ja uurisid, kust ma selle võtsin, et see ei ole nende oma ja see on kellelgi kõrvale pandud vist bla-bla-bla. Ma siis panin kurvalt korvi tagasi. Üks noorem patsiga tüüp hüppas ligi, mehed siis midagi arutasid (nii nagu meilgi turul, et justkui saad aru üksikutest sõnadest, mida nad ütlevad, aga tervikut kuulates on see ikka üks suur mulin). Mu ees seisid 4 tugevat siberlast või mõnd muud selle kandi tüüpi ja nagu ikka avastad järsku, et oled hetkega nende temperamentses stsoonis. Vadinat ja kätega vehklemist... No lõpuks siis ikka müüsid nad selle õnnetu korvi mulle 5 euroga. Patsiga tüüp muudkui seletas, küsis, kust ma pärit olen ja kui kuulis, et ma tulen Eestist, siis teatas, et mu mütsi järgi arvas ta kohe, et ma venelane olen. Ha-ha-ha. Ja siis pläkutas muudkui edasi. Uuris, kas mul ikka noormees on, et ta näo järgi ütleb ära, et mul kindlasti on boyfriend olemas ha-ha-ha, et nõnna armas tüdruk ju ha-ha-ha. Ma ikka noogutasin ja naeratasin viisakalt. Ei saanud ära ka minna, teine mees läks raha vahetama (kuidas ma ka ei õpi, et sellistesse kohtadesse tuleb minna väikeste rahatähtedega). Ta siis uuris palju see teine mägedepoeg nende kingade eest ka tahtis. Kinnitas ka, et üle 5 euro ära küll maksa. Ha-ha-ha ja patsutas õlale. Ja siis jälle läks jutt meeste peale ja nii muuseas nagu jälle ütles, et mul ju ikka on noormees jah? Ha-ha-ha...kandev paus, mille ajal mina kogu aeg noogutasin...ikka kindel jah? Ha-ha-ha. Mina ikka noogutasin ja nõustusin. Tema siis, et kui mu mees mu maha peaks jätma, siis ma ju tean, kust teda leida. Ta ootab mind seal vahvas garaažis. Tervitasime kättpidi ja õnneks sai kaup korviga tehtud, raha õigesti tagasi antud ja võisin jätkata oma teekonda. Uh! Järgmine kord lähen sinna teise mütsiga.

***

Kusjuures enamus kaltsukaid näevad siin väga ilusad ja sätitud välja, kuid hinnad on tõesti laes. Üks Berenstraati pood Episode on nii kuum koht, et seal on pikad järjekorrad pea uksest välja. Kaup aga on sama, mis Balti jaama turul, ainult ilusti riidepuule pandud, sul on võimalik nende sobivust kontrollida korralikus kabiinis ja veel hea muusika saatel. Üks kleidike, mis baltas maksaks 5 – 10 krooni, on siin 15-20 eurot. Need poed on vintige kauba poed ja naabrinna sõnul mõeldud enamasti turistidele.