Tüdruk, kes on oma ülikooli lõpuaktusele hiljaks jäänud ei üllata vist küll enam millegagi. Kuigi siinkohal selgitan veel korra, et tegemist oli igati heade kavatsustega, lihtsalt see oli minu pikim reis Jürist Tallinnasse. Tervet tundi ei tule sealt ka tõukekaga. :)
Niisiis. Olete valmis jah?
*Nüüd juba u. nädal olen kodust väljunud väikese rituaaliga. Sätin kodus oma pool elamist jälle kaasa, vaatan veel üle, et kõik kaasas oleks, lähen alla ratta juurde, lukustan ratta lahti ja siis tuleb meelde, et unustasin ülikooli neti paroolid või linnakaardi või ballettisussid või jne maha. Lukustan siis uuesti ratta ja jooksen käänulisest kitsast trepist jälle üles ja siis jälle tagasi alla. Ja kui mind näete nii 4 kuu pärast, siis need säärelihased ei ole rattast, mkmmm...need on trepilihased.
*Olen juba kirjutanud, et Amsterdam on üsna turvaline linn, kuid rattavargaid on väga palju. Niisiis alati olen oma ratta lukustamisega väga tähelepanelik. Ühel õhtul kui tantsuriiete poe tuurilt kanali sillal seisva ratta juurde tagasi jõudsin, hakkasin oma rattaluku võtmeid otsima. Läinud. Siga! Seda veel vaja. Nüüd pean maksma trammi eest, et koju saada. Sabinas otsides ja sobrades avastasin need siiski oma ratta luku küljest. Muuseas, teise üle ei ole ilus naerda.
*Minu kõige suuremaks hirmuks on see, et unustan oma koduvõtmed koju. See tähendaks aga seda, et kui saabuksin koju tagasi hilja õhtul, siis ei saaks ma ühenduda ka oma korteri haldajaga ja peaksin ööbima...? No vot. Ja siis ühel hommikul kodust väljudes pakin oma võtmed spetsiaalsesse kotikesse ja avastan, et välisukse (alt koridori oma) võtit ei ole. Kõik kohad läbi vaadatud otsustasin siiski välja minna. Saan ju naabritele kella lasta, et need siis mind sisse laseks. Õnneks lebas üks õnnetu võtmeke all koridori põrandal ja ootas niuksudes oma peremeest.
*Neljapäeval peale jazztantsu mõtlesin ka professionaalseid tantsijaid vaatama minna. Pileti ostsin juba eelmisel päeval ära. Olin siis ühes teatris, kus on ka 50% allhinnatud piletite punkt, tuleb vaid samal päeval kell 12:00 kohale minna ja vaadata, millistele etendustele poole hinnaga on. Tavaliselt on nii 4-6 etendusele erinevates teatrites. Sealt aga öeldi, et oi sellele etendusele saab pileti vaid sellest teatrist, kus etendus toimub. Sõistisn siis läbi linna ja sain oma pileti. Plaanisin seda minekut ikka hoolega, kuidas kõige paremini riidesse panna, et enne etendust eraldi koju ei peaks tulema, kuidas oma suurest kotist lahti võiks saada jne. Trenn läks aga pikemalt kui kirjas. Käppelt riiete vahetus ja linna poole punuma. Jõudsin täpselt 5 minutit enne teatrisse ja üleriidedki antud. Läksin suures õnnes siis piletitädi juurde ja mõtlesin veel, et küsin nii jutujätkuks, kas olen ikka õiges teatris. Tädi vaatas piletit ja hakkas nohisema, ei ei ei. See ei ole see teater. Siga! Oh mind jobu küll! Ei ole jah see teater, sellest teatrist saadeti mind ju eile ka teise kohta piletit ostma. Apppiiii! Ratta selga ja uuesti punuma.
Et siis mis seal teha kui inimene ei õpi oma vigadest? Tuleb lihtsalt olla andestav ja üritada järgmine kord ikka parimat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment