Sõber Oki

Ühel päeval imestasid Indigolapsed paljude asjade üle. Miks inimesed ei julge üksteist kallistada ja üksteisele naeratada, kuigi nad tegelikult soovivad? Miks on nõnda paljudel üksteisest ükskõik, kuigi elame ühes kõiksuses, kus kõik on ühendatud? Kui paljudest sõpradest me oleme ilma jäänud, sest me pole julgenud võõrale inimesele tänaval tere öelda, isegi siis kui silma vaadates tekib eriline äratundmise tunne? Miks vanemad sunnivad lastele peale oma arusaamu reaalsusest, kui reaalsus ja arusaamad muutuvad ajas ja ruumis? Miks paljud arvavad, et just neil peab olema õigus selles ja tolles? Miks kõik religioonid usuvad, et just nende jumal on see ainuke ning teised on kõik asjast valesti aru saanud? Miks nõnda paljud ei ole rahul oma eluga, ent neil pole julgust seda muuta? Miks mõned teevad iga päev asju, mida nad ei taha teha, tuues vabanduseks, et nad peavad ja see on nende töö? Kas on tõesti vaja järgida näpuga pühakirju, kus seal peituvad tõed on kirjutatud iga inimese südamesse? Kuidas me saame mõista teisi hukka, kui on ilmselge, et iga inimene oskab ja suudab käituda ning tegutseda just nõnda nagu ta on siiani õppinud ja aru saanud? Miks kakeldakse ja riieldakse kallite inimestega tühiste asjade üle, kui kahesaja aasta pärast pole sellel üldse vahet? (Indigolapsed)

Jah, miks küll?

Kallis Oki, aitäh armsa üllatuse eet. Sain plaadi kätte ja olen seda juba ka mitmeid kordi läbi kuulanud. Väga tore laulude kogumik on neil. Toovad kohe päikese taeva.