Mida siis soovitan?
Kui tahad välismaale õppima minna, siis mine kindlasti aastaks. Esimesed kuud on rasked ja kui kolmandal, neljandal kuul oled süsteemid sisse sedanud ja tuttavaidki tekitanud, siis tuleb juba minna...Aastajagu peaks olema parajalt pikk aeg.
Kui saad Erasmuse stipendiumi, mille enamasti ikka kõik saavad, siis taotle kohe ka Kristjan Jaagu stipendiumi. Proovida ju alati võib.
Kui Kristjan Jaagu stipendiumile kandideerid, siis pane rõhku oma motivatsioonikirjale.
Ka sobiva ülikooli valikule kuluta piisavalt palju aega. Tegelikult on võimalik paljudes osakondades ka selliselt toimida, et kui neil ei ole sinu soovitud ülikooliga koostöölepingut, siis esitad soovi ja sinu osakonna toredad töötajad ajavad vastavad paberid korda, et just sellesse kooli võiksid minna. Sellepärast plaani oma välismaale minekut ikka pikalt ja võta esimesed sammud ette juba päris varakult.
Võta kindlasti ka kohaliku keele kursusi kui on võimalik, isegi siis kui sinu programm on ingliskeelne, siis on hea osata kohaliku rahva keelt, et siis hea asjades kaasa rääkida.
Friday, June 18, 2010
Monday, June 7, 2010
Viimane lugu Amsterdamist
No nii. Kott on peaaegu pakitud ja minu optimistlikud lootused on purunenud, mul on ilmselgelt liiga palju asju. Väike parandus, liiga palju kilosid. No nt juustu oli mul nii u 3-4 kg jagu kaasas jne.
Üks pakike on veel juba Eesti poole teele pandud. Sai ju sõpradele igasugu träni kaasa ostetud ja endalegi soetasin paar mõnnat asja (nt jube vinge rattakoti).
Päeval käisin veel turul head ja paremat ostmas (oliivid toorjuustuga, värsked mandariinid ja viinamarjad) ja muretsesin ka ilusa lillekese, mille plaanisin viia Nassirale tema külalislahkuse eest. Käisin ma ju ta pool ikka teetamas ja koogitams ja suurest lahkusest kinkis ta mulle marokolaste uhke kleidikese.
Käisin veel La Plazas viimast korda söömas, võtsin traditsiooniliselt õunakoogi ja rohelise tee. Läksin ka viimast korda jazztantantsu trenni. Hüppan ja kargan seal trennis ja tunnen, et ilgelt kehva on olla. Kõhus keerab ja iiveldama ajab. Ei ole hullu keskit, võtan vett ja kõik saab korda.
Koduteel trammis tuli paberilipik lehvikuks teha, sest ikka jube kehva oli olla. Ja eksole nii kui kodumaja nurgal maha läksin tuli ka kogu õunakook välja. Koju jõudes tühjendasin ennast veel ka köögi kraanikaussi. Kas oli see reisiärevus, õunakook või minu lemmik aasia toitude poest ostetud kuivatatud kirsid, aga pea käis ringi ja midagi sees ei püsinud. U. 5 tundi tõusmiseni, aga kotti tuli veel veidi pakkida ja lill ära viia jne. Hoidsin majade lähedale, et raskel hetkel toetuspinda oleks võtta ja jalutasin mõned kvartalid edasi sõbranna poole. Ta muidugi magas ja pidin lille oma naabrinnale jätma. Samuti jäid minu maitsev õhtusöök naabrinaisele ja tema mehele. Eks ma jätsin neile hea mulje.
No nii. Tõustes oli juba enam vähem olla. Kõik alles magasid, unest oli keha kange ja kartis hirmsasti külma. Tassisin oma 5 kotti välja ja suutsin need ka kuidagi rongijaama tarida. Vahepeal trammipeatuses avastasin, et olin väikese vale arvestuse teinud ja vist ikka 2 tundi varem ma sinna lennujaama ei jõua. Rongijaamas oli ka üllatus. Kuna Amsterdamis oli lund sadama hakanud ja nende jaoks on 1 cm paksune lumi juba suhteliselt karm ilmastikutingimus, siis liiklus seisis. Õnneks oli mul oma enesetundega nii palju tegemist, et ei suutnud isegi mitte närvi minna.
Lõpuks jõudsin kohale, küll mitte 2 h enne, kuid siiski piisavalt vara, et ei pidanud tormama. Ups mul on 15 kg ülekaalu. No tuleb osad asjad siis pakiga ära saata. Kus aga on vastav keskus, vastav firma või midagi? Nii ma siis 3x suuremas kui Tallinna Lennart Meri lennujaamas ringi sibasin ja seda õiget kohta otsisin. Samal ajal olin ka ühenduses Markusega, kes siis internetis seda õiget asja taga ajas ja telefoni otsas vastavate asutustega aru pidas.
Lugu lõppes sellega, et jooksin oma suure ja väga raske käruga ühest maja otsast teise, raisates sellega vaid aega. Kuskil ei olnud infot selle kohta kui palju maksab paki saatmine lennujaamast jne. Lõpuks selgus, et see on ikkagi liiga kallis ja tuli toppida nii palju riideid selga kui mahtus. Jalga sai 5 paari pükse, selga kampsun kampsuni peale, mantlitaskusse potsatasid žongleerimise pallid ja nii ma 6 kilo kokkuhoidsingi. Piletikontrolli tädi itsitas, kuid siiski aitas igati minu edule kaasa. Jooksis veel meenutama, et mul on nii ja naa palju aega, oleks ka kohvrite paigutamise putkasse kaasa jooksunud, kuid ei saanud oma tööpostilt lahkuda. Lõpuks jooksin kontrollväravasse, kus tädid ja onud naersid, sest riideid oli mul seljas tõesti palju. Tädi käskis mul mantli ära võtta, siis veel kampsuni ära võtta ja kui ta nägi, et viimase all veel nii oma 3 asja on, siis loobus ja lasi mul minna. Lennukile jõudsin 10 minutilise täpsusega ehk siis leidsin oma koha ja siis kohe lendasime.
Kuramuse palav oli ainult.
Ja nii jäigi 5 kuud seiklusi selja taha ja ees ootas pakasega kodumaa.
Üks pakike on veel juba Eesti poole teele pandud. Sai ju sõpradele igasugu träni kaasa ostetud ja endalegi soetasin paar mõnnat asja (nt jube vinge rattakoti).
Päeval käisin veel turul head ja paremat ostmas (oliivid toorjuustuga, värsked mandariinid ja viinamarjad) ja muretsesin ka ilusa lillekese, mille plaanisin viia Nassirale tema külalislahkuse eest. Käisin ma ju ta pool ikka teetamas ja koogitams ja suurest lahkusest kinkis ta mulle marokolaste uhke kleidikese.
Käisin veel La Plazas viimast korda söömas, võtsin traditsiooniliselt õunakoogi ja rohelise tee. Läksin ka viimast korda jazztantantsu trenni. Hüppan ja kargan seal trennis ja tunnen, et ilgelt kehva on olla. Kõhus keerab ja iiveldama ajab. Ei ole hullu keskit, võtan vett ja kõik saab korda.
Koduteel trammis tuli paberilipik lehvikuks teha, sest ikka jube kehva oli olla. Ja eksole nii kui kodumaja nurgal maha läksin tuli ka kogu õunakook välja. Koju jõudes tühjendasin ennast veel ka köögi kraanikaussi. Kas oli see reisiärevus, õunakook või minu lemmik aasia toitude poest ostetud kuivatatud kirsid, aga pea käis ringi ja midagi sees ei püsinud. U. 5 tundi tõusmiseni, aga kotti tuli veel veidi pakkida ja lill ära viia jne. Hoidsin majade lähedale, et raskel hetkel toetuspinda oleks võtta ja jalutasin mõned kvartalid edasi sõbranna poole. Ta muidugi magas ja pidin lille oma naabrinnale jätma. Samuti jäid minu maitsev õhtusöök naabrinaisele ja tema mehele. Eks ma jätsin neile hea mulje.
No nii. Tõustes oli juba enam vähem olla. Kõik alles magasid, unest oli keha kange ja kartis hirmsasti külma. Tassisin oma 5 kotti välja ja suutsin need ka kuidagi rongijaama tarida. Vahepeal trammipeatuses avastasin, et olin väikese vale arvestuse teinud ja vist ikka 2 tundi varem ma sinna lennujaama ei jõua. Rongijaamas oli ka üllatus. Kuna Amsterdamis oli lund sadama hakanud ja nende jaoks on 1 cm paksune lumi juba suhteliselt karm ilmastikutingimus, siis liiklus seisis. Õnneks oli mul oma enesetundega nii palju tegemist, et ei suutnud isegi mitte närvi minna.
Lõpuks jõudsin kohale, küll mitte 2 h enne, kuid siiski piisavalt vara, et ei pidanud tormama. Ups mul on 15 kg ülekaalu. No tuleb osad asjad siis pakiga ära saata. Kus aga on vastav keskus, vastav firma või midagi? Nii ma siis 3x suuremas kui Tallinna Lennart Meri lennujaamas ringi sibasin ja seda õiget kohta otsisin. Samal ajal olin ka ühenduses Markusega, kes siis internetis seda õiget asja taga ajas ja telefoni otsas vastavate asutustega aru pidas.
Lugu lõppes sellega, et jooksin oma suure ja väga raske käruga ühest maja otsast teise, raisates sellega vaid aega. Kuskil ei olnud infot selle kohta kui palju maksab paki saatmine lennujaamast jne. Lõpuks selgus, et see on ikkagi liiga kallis ja tuli toppida nii palju riideid selga kui mahtus. Jalga sai 5 paari pükse, selga kampsun kampsuni peale, mantlitaskusse potsatasid žongleerimise pallid ja nii ma 6 kilo kokkuhoidsingi. Piletikontrolli tädi itsitas, kuid siiski aitas igati minu edule kaasa. Jooksis veel meenutama, et mul on nii ja naa palju aega, oleks ka kohvrite paigutamise putkasse kaasa jooksunud, kuid ei saanud oma tööpostilt lahkuda. Lõpuks jooksin kontrollväravasse, kus tädid ja onud naersid, sest riideid oli mul seljas tõesti palju. Tädi käskis mul mantli ära võtta, siis veel kampsuni ära võtta ja kui ta nägi, et viimase all veel nii oma 3 asja on, siis loobus ja lasi mul minna. Lennukile jõudsin 10 minutilise täpsusega ehk siis leidsin oma koha ja siis kohe lendasime.
Kuramuse palav oli ainult.
Ja nii jäigi 5 kuud seiklusi selja taha ja ees ootas pakasega kodumaa.
Monday, March 15, 2010
Pakin
Mida mu naabrinna küll teeb ilma minuta. Käin korra köögis oma väikeste valgete kätega põranda ja tööpinnad üle ja ongi kõik jälle puhas. Nagu Tuhkatriinu ja kui nad nüüd kaksi siia jäävad, siis ei taha mõeldagi, millisena järgmine üüriline selle korteri leiab.
No kohver on koos. Istusin sellele selga ja tõmbasin luku kinni, nati peksin takka, ei taht va sinder hästi kinni minna. No ja nüüd näeb see kohver veidi selline deformeerunud välja. Tõmbasin rihmad peale ja kukkusin palvetama, et ma selle Eestis ikka kätte saaks.
Mul on muidugi oma strateegia. On alati olnud. Kõik uued asjad ja armsad asjad ja kingid tuleb üles lennukisse võtta. Kõik muu jura läheb alla. Miks küll see üles võtmise kott teisest suurem on?
Kahtlustan, et sellel korral läheb see asi käiku, et topin kõik ülekaalus asjad selga. Näen ehk veidi veider välja, aga Eestis on ju külm ja sellest põhjendusest täitsa peaks piisama. :)
Ei oskagi nagu kuidagi olla. See nagu eelviimane õhtu ja peaks pidulik tunne olema ja kuidagi midagi erilist tegema, aga kukub siin välja teisiti.
No kohver on koos. Istusin sellele selga ja tõmbasin luku kinni, nati peksin takka, ei taht va sinder hästi kinni minna. No ja nüüd näeb see kohver veidi selline deformeerunud välja. Tõmbasin rihmad peale ja kukkusin palvetama, et ma selle Eestis ikka kätte saaks.
Mul on muidugi oma strateegia. On alati olnud. Kõik uued asjad ja armsad asjad ja kingid tuleb üles lennukisse võtta. Kõik muu jura läheb alla. Miks küll see üles võtmise kott teisest suurem on?
Kahtlustan, et sellel korral läheb see asi käiku, et topin kõik ülekaalus asjad selga. Näen ehk veidi veider välja, aga Eestis on ju külm ja sellest põhjendusest täitsa peaks piisama. :)
Ei oskagi nagu kuidagi olla. See nagu eelviimane õhtu ja peaks pidulik tunne olema ja kuidagi midagi erilist tegema, aga kukub siin välja teisiti.
Olen venelanna
Vihma kallab ja ma käin järjekordselt uurimas, kas sobilikke rattatuutusid müüakse. Kui sai lubatud, et viin sõbrale tuutu, siis tuleb lubadusets kinni pidada.
No nii ma siis passin seal ühe putka juures ja siis teise. Ja nagu ikka jälle see leierdatud küsimus. Kust ma pärit olen? Kus see Eesti on? jne.
Made in India mees siis ütles, et ta arvas mind venelanna olema. Ma siis küsisin sellel korral, et miks? No mu nägu selline, silmad kohe venelanna omad. Et ta meelest venelannad on keskmisest säänsemad kui kõik teised üle maailma. No ei viitsi isegi enam meelituda. Ye ye, what ever.
No nii ma siis passin seal ühe putka juures ja siis teise. Ja nagu ikka jälle see leierdatud küsimus. Kust ma pärit olen? Kus see Eesti on? jne.
Made in India mees siis ütles, et ta arvas mind venelanna olema. Ma siis küsisin sellel korral, et miks? No mu nägu selline, silmad kohe venelanna omad. Et ta meelest venelannad on keskmisest säänsemad kui kõik teised üle maailma. No ei viitsi isegi enam meelituda. Ye ye, what ever.
Benny Hilliga trennis
Vihma sajab ja kõik hakkab hallina paistma. Meeleolu vajub sügavale musta auku ja keha veab alt.
Ainuke viis ennast kuidagi veel pika ja sirgena tunda on minna trenni. Mõeldud tehtud.
Vedasin oma raske keha saali, istusin maha nii krõnksu kui sai ja jäin treenerit ootama.
No ja siis alustasime trenniga. Tädil tuli poole pealt meelde, et meil läheb ka matte vaja ja siis tormas välja, meile ütles veel, et jätkake liigutust. Oli parajasti selline hoogne ja üpris jalgukoormav müttamine. Nii me siis kõik ootusrikkalt ukse poole vahtides jäime vehkima.
Lõpuks jõudis treener tagasi, suur mattidega järelkäru kaasas.
Minu ees treenis üks vanahärra, väga pikk, väga hall ja pekki kuidas ikka jätkub võhma. Kui sul on trennikaaslane veidi vanem inimene, siis ta on kohe kuidagi nagu motiveeriv nüanss, et pinguta veel veidi, tema ju suudab. Teen küll vanematele inimestele ülekohut praegu ehk ja kui ise üleni hall olen, siis räägin hoopis teistsugust juttu. Kuid nii on.
No vot ja siis tuli mulle meelde üke härra, kellega olin mõni aeg tagasi koos trennis. Kujutage ette Benny Hilli, kuid kõvasti pikemat kuju, pikkade hallide juustega, punase peapaela ja 80´ndate stiilis värviliste lühkaritega. Veidi suurema kõhuga ja naeratus pidevalt näol nagu Bennylgi. No vot, et siis proovi trenni teha ja tõsiseks jääda. Pead pingutama ja ennast kokku võtma, ei saa, sest silmad uitavad ringi ja hetkeks jääb pilk Bennyle ja tunned, kuidas lihased lõdvestuvad ja keha vappub.
Homme olen ühe lahedaima treeneri trennis. Mustanahaline musklis kena mees. Kõik osalejad muidugi naised.
Annab meile siis harjutuse kätte ja kõnnib ringi, et valesti tegijaid juhendada. Ja siis hakkab terve saal tema märguande peale kooris numbreid lugema ehk mitu korda veel kõhulihaseid teha või kätekõverdusi jne. Ja siis motiveerib ja möllab seal ees, hea energiaga tüüp. No muidugi ei ole sellise seltskonna ees vaja motiveerimiseks just palju karelda, sest naisterahvad juba ilusast treenerist lummatuna vajuvad maha ja et ikka paremini teda veel ja veel näha, siis hakkad automaatselt pead kergitama ja nii need kõhulihased tulevad.
Ühel korral pingutasin nii kõvasti, et terve nädal keha valutas. See on see imeilusate treenerite asi.
Ainuke viis ennast kuidagi veel pika ja sirgena tunda on minna trenni. Mõeldud tehtud.
Vedasin oma raske keha saali, istusin maha nii krõnksu kui sai ja jäin treenerit ootama.
No ja siis alustasime trenniga. Tädil tuli poole pealt meelde, et meil läheb ka matte vaja ja siis tormas välja, meile ütles veel, et jätkake liigutust. Oli parajasti selline hoogne ja üpris jalgukoormav müttamine. Nii me siis kõik ootusrikkalt ukse poole vahtides jäime vehkima.
Lõpuks jõudis treener tagasi, suur mattidega järelkäru kaasas.
Minu ees treenis üks vanahärra, väga pikk, väga hall ja pekki kuidas ikka jätkub võhma. Kui sul on trennikaaslane veidi vanem inimene, siis ta on kohe kuidagi nagu motiveeriv nüanss, et pinguta veel veidi, tema ju suudab. Teen küll vanematele inimestele ülekohut praegu ehk ja kui ise üleni hall olen, siis räägin hoopis teistsugust juttu. Kuid nii on.
No vot ja siis tuli mulle meelde üke härra, kellega olin mõni aeg tagasi koos trennis. Kujutage ette Benny Hilli, kuid kõvasti pikemat kuju, pikkade hallide juustega, punase peapaela ja 80´ndate stiilis värviliste lühkaritega. Veidi suurema kõhuga ja naeratus pidevalt näol nagu Bennylgi. No vot, et siis proovi trenni teha ja tõsiseks jääda. Pead pingutama ja ennast kokku võtma, ei saa, sest silmad uitavad ringi ja hetkeks jääb pilk Bennyle ja tunned, kuidas lihased lõdvestuvad ja keha vappub.
Homme olen ühe lahedaima treeneri trennis. Mustanahaline musklis kena mees. Kõik osalejad muidugi naised.
Annab meile siis harjutuse kätte ja kõnnib ringi, et valesti tegijaid juhendada. Ja siis hakkab terve saal tema märguande peale kooris numbreid lugema ehk mitu korda veel kõhulihaseid teha või kätekõverdusi jne. Ja siis motiveerib ja möllab seal ees, hea energiaga tüüp. No muidugi ei ole sellise seltskonna ees vaja motiveerimiseks just palju karelda, sest naisterahvad juba ilusast treenerist lummatuna vajuvad maha ja et ikka paremini teda veel ja veel näha, siis hakkad automaatselt pead kergitama ja nii need kõhulihased tulevad.
Ühel korral pingutasin nii kõvasti, et terve nädal keha valutas. See on see imeilusate treenerite asi.
Sunday, March 14, 2010
Külas linnas, linnas külas
Täna on siis see kurb päev, kus jätan hüvasti oma hea sõbra Robertaga. Ta peab minema nädalaks kuhugi Utrechti lähedale metsa winter schooli, seega ei olegi meil enam võimalust kohtuda.
Hüvastijätuks läksin tema poole, nägin jälle ühte tüüpilist Amsterdami koduplaneeringut. Roberta valmistas traditsioonilist itaalia toitu, nime jällegi ei mäleta, aga väga kiire ja lihtne pastaroog. Väga maitsev.
Ja kui oled itaalia sõbral külas, siis arvesta ühe korraliku kohviga. Kuigi eelistan alati kohvile teed, siis mõtlesin, et ei oleks viisakas keelduda ja pealegi on ikkagi tegemest tüüpilise itaallannaga, kes oskab kohvi teha. Ja see oli imehea. Väike traditsiooniline hollandlaste vahvel kõrvale ja juttu jätkus kauemaks.
Vot siis pika jutu peale tuleb ka veetsu külastada. Ja mis nad ütlevadki, et kui tahad saada linnast ülevaadet, siis külasta turgu, kui kellegi kodust, siis külasta veetsu. Oleme kõik näinud nõukaajal ehitatud väga müstiliste planeeringutega kodusid, sama siin.
Mõttetud pikad koridorid ja väiksed köögid. Aga ülekõige on muidugi veetsu veesüsteem. Esiteks ei mahu sa väga sinna ära, tuleb oma asjad ära ajada põlved kurgu all. Ja mõelge nüüd kui pikk olen mina, pealegi hollandlased pidavat ühed pikemad tüübid maailmas olema. Teiseks, tõmbad nöörist ja tuli kustub ära, oi vale pael. Kuidas siis seda vett tõmmata? Ei mõtle välja. Piinlik küll, aga peab perenaiselt küsima. Selgub, et tuleb lihtsalt tõmmata pikka toru, mis veekasti hoiab. Maailma 7 imet.
Viisin Robertale päästetud toalille. Ta oli väga õnnelik, et selle endale sai ja minul on ka süda rahul, vähemalt sai taim endale hea omaniku. Tegin veel juurde kaardikese, et olen Õie ja palun peavarju.
Kui Roberta ära saadetud, siis läksin Nassira juurde. Ostsin kaasa veidi õunakooki ja türgi pistaatsiamaiust. Nassiral oli meile plaan olemas, vaatame filmi ja joome teed. Film naiivselt naistekas, kuid sobis ilusti pühapäeva õhtusse. Väga piinlikult tundsin ennast siis kui ta kingitusega lagedale tuli. Et ma teda ikka mäletaks, siis kinkis ta mulle maroko kultruurile omase öösärk/kleidi. Veidi ehk suur on, aga sellest pole miskit, ei saa arugi.
Enne külaskäike mõtlesin pikalt, mida teha mälestuseks oma headele kaaslastele, ega mõelnudki välja, sest kõik kodumaine on ära söödud. Õnneks on olemas postiteenus ja sünnipäevaks on alati tore pakikesi saada.
Igatsen juba oma kahte kaaslast.
Mõtlen salamisi, kuidas lennukist maha jääda või äkki ostaks uue pileti. Siis aga jälle tulevad meelde juba tehtud kokkulepped ja kohtumised Eestis. Nii on, et alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama.
Nüüd aga kahte viimast päeva nautima.
Hüvastijätuks läksin tema poole, nägin jälle ühte tüüpilist Amsterdami koduplaneeringut. Roberta valmistas traditsioonilist itaalia toitu, nime jällegi ei mäleta, aga väga kiire ja lihtne pastaroog. Väga maitsev.
Ja kui oled itaalia sõbral külas, siis arvesta ühe korraliku kohviga. Kuigi eelistan alati kohvile teed, siis mõtlesin, et ei oleks viisakas keelduda ja pealegi on ikkagi tegemest tüüpilise itaallannaga, kes oskab kohvi teha. Ja see oli imehea. Väike traditsiooniline hollandlaste vahvel kõrvale ja juttu jätkus kauemaks.
Vot siis pika jutu peale tuleb ka veetsu külastada. Ja mis nad ütlevadki, et kui tahad saada linnast ülevaadet, siis külasta turgu, kui kellegi kodust, siis külasta veetsu. Oleme kõik näinud nõukaajal ehitatud väga müstiliste planeeringutega kodusid, sama siin.
Mõttetud pikad koridorid ja väiksed köögid. Aga ülekõige on muidugi veetsu veesüsteem. Esiteks ei mahu sa väga sinna ära, tuleb oma asjad ära ajada põlved kurgu all. Ja mõelge nüüd kui pikk olen mina, pealegi hollandlased pidavat ühed pikemad tüübid maailmas olema. Teiseks, tõmbad nöörist ja tuli kustub ära, oi vale pael. Kuidas siis seda vett tõmmata? Ei mõtle välja. Piinlik küll, aga peab perenaiselt küsima. Selgub, et tuleb lihtsalt tõmmata pikka toru, mis veekasti hoiab. Maailma 7 imet.
Viisin Robertale päästetud toalille. Ta oli väga õnnelik, et selle endale sai ja minul on ka süda rahul, vähemalt sai taim endale hea omaniku. Tegin veel juurde kaardikese, et olen Õie ja palun peavarju.
Kui Roberta ära saadetud, siis läksin Nassira juurde. Ostsin kaasa veidi õunakooki ja türgi pistaatsiamaiust. Nassiral oli meile plaan olemas, vaatame filmi ja joome teed. Film naiivselt naistekas, kuid sobis ilusti pühapäeva õhtusse. Väga piinlikult tundsin ennast siis kui ta kingitusega lagedale tuli. Et ma teda ikka mäletaks, siis kinkis ta mulle maroko kultruurile omase öösärk/kleidi. Veidi ehk suur on, aga sellest pole miskit, ei saa arugi.
Enne külaskäike mõtlesin pikalt, mida teha mälestuseks oma headele kaaslastele, ega mõelnudki välja, sest kõik kodumaine on ära söödud. Õnneks on olemas postiteenus ja sünnipäevaks on alati tore pakikesi saada.
Igatsen juba oma kahte kaaslast.
Mõtlen salamisi, kuidas lennukist maha jääda või äkki ostaks uue pileti. Siis aga jälle tulevad meelde juba tehtud kokkulepped ja kohtumised Eestis. Nii on, et alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama.
Nüüd aga kahte viimast päeva nautima.
Saturday, March 13, 2010
Soovi vaid!
Muidugi ei käi need asjad nii, et soovin täna endale uhket läikivat tranduletti ja hommikul ärgates on see mu ukse ees. Samas jälle, miks mitte?
Ühel ilusal päeval tatsasin linnas ringi tähtsaid asjatoimetusi tehes. Mõtlesin siis, et astun turult ka läbi. Otsin juba pikemat aega endale ja sõbrale rattakotti. Unistame mõlemad retro stiilis kottide kotist. Ja kae kae, ühe laua all lausa kottide koti kott ja tema poeg. Väikese rahalise tehinguga sain need enda käsutusse. Ja vastas putkast sain endale ammu unistatud lambavilla second hand saapad, ilged tegijad loomanahast ja puha. See päev oli minu päev, sest sain need 40 euri asemel 20-ga.
Rõõmsalt kaks kohvrit sõrmede otsas ja trammiga läbi linna koju.
Juuksuriteenus on siin liiga kallis (40-50 euri), pealegi on mul Eestis omad tegijad, kes muudavad su mõne hetkega vastupandamatuks. No vot, et siis juuksed on karvas ega oska nendega midagi peale hakata. Juuksekummi ka ei ole, ei taha osta ka, sest tavaliselt ostad terve hunniku 2 euri eest (no mida värki, see on juba üks klaas teed) ja kasutad ainult 1 ju. Lähen trenni ja leian maast juuksekummi.
Vastupidi võib ka juhtuda. Mõtled, et pead pika tee rattaga sõitma ja mine pekki kui nüüd peaks kett jälle maha tulema. Ja see tulebki. :)
Sellised positiivsed asjad juhtuvad kogu aeg. Otsid sõbrannale õiget kinki ja leiad just selle, mida oled soovinud.
Mõnna!
Tahaks nüüd juustu. Valget, suus sulavat. Oot, lähen vaatan külmkappi.
....3 min.
....5 min.
....7,5 min. hiljem.
Ja näe, seal see OLI. Uskumatu. ;)
Proovige järgi, ausalt, see toimib.
Ühel ilusal päeval tatsasin linnas ringi tähtsaid asjatoimetusi tehes. Mõtlesin siis, et astun turult ka läbi. Otsin juba pikemat aega endale ja sõbrale rattakotti. Unistame mõlemad retro stiilis kottide kotist. Ja kae kae, ühe laua all lausa kottide koti kott ja tema poeg. Väikese rahalise tehinguga sain need enda käsutusse. Ja vastas putkast sain endale ammu unistatud lambavilla second hand saapad, ilged tegijad loomanahast ja puha. See päev oli minu päev, sest sain need 40 euri asemel 20-ga.
Rõõmsalt kaks kohvrit sõrmede otsas ja trammiga läbi linna koju.
Juuksuriteenus on siin liiga kallis (40-50 euri), pealegi on mul Eestis omad tegijad, kes muudavad su mõne hetkega vastupandamatuks. No vot, et siis juuksed on karvas ega oska nendega midagi peale hakata. Juuksekummi ka ei ole, ei taha osta ka, sest tavaliselt ostad terve hunniku 2 euri eest (no mida värki, see on juba üks klaas teed) ja kasutad ainult 1 ju. Lähen trenni ja leian maast juuksekummi.
Vastupidi võib ka juhtuda. Mõtled, et pead pika tee rattaga sõitma ja mine pekki kui nüüd peaks kett jälle maha tulema. Ja see tulebki. :)
Sellised positiivsed asjad juhtuvad kogu aeg. Otsid sõbrannale õiget kinki ja leiad just selle, mida oled soovinud.
Mõnna!
Tahaks nüüd juustu. Valget, suus sulavat. Oot, lähen vaatan külmkappi.
....3 min.
....5 min.
....7,5 min. hiljem.
Ja näe, seal see OLI. Uskumatu. ;)
Proovige järgi, ausalt, see toimib.
Ei olegi ju sellest pajatanud
Jah. Elame siin kolmekesi.
Ühel õhtul saabus noormees koju enne naabrinnat. Andsin mõned päevad juba alla (valged rätikud varre otsas püsti :) ), kui ei taha suhelda, siis on ka nii ok.
Ja milline üllatus, noormees küsib, kas ma žonglöörida oskan? Nägi laual mu palle. Ei oska. Harjutan alles. Ja tuli välja, et tema on ding, dong PRO kong. Ehk siis õppimise vahele väike tunnine tsirkusetund. Ja ta on küll karvane, suur ja õllehaisune, aga väga armas. Mõnna!
Tema õppis seda oma ülikoolis Iirimaal, kus neil oli klubi, praktiliselt kõik tegelesid sellega.
Ühel õhtul saabus noormees koju enne naabrinnat. Andsin mõned päevad juba alla (valged rätikud varre otsas püsti :) ), kui ei taha suhelda, siis on ka nii ok.
Ja milline üllatus, noormees küsib, kas ma žonglöörida oskan? Nägi laual mu palle. Ei oska. Harjutan alles. Ja tuli välja, et tema on ding, dong PRO kong. Ehk siis õppimise vahele väike tunnine tsirkusetund. Ja ta on küll karvane, suur ja õllehaisune, aga väga armas. Mõnna!
Tema õppis seda oma ülikoolis Iirimaal, kus neil oli klubi, praktiliselt kõik tegelesid sellega.
Kaua oodatud kaunikene - laupa
Nagu endale lubatud, siis laupa sushibaari ja all you can eat. Oleme Robertaga mõlemad täielikud sõltlased.
Sõime 4 käiku. Nautisime täiel kõhul.
Ehk siis maksad 17.50 ja sööd palju tahad. Kui midagi järgi jätad, siis maksad ekstra. Ja ka jook oli eraldi hinnaga ehk siis suurem osa rahast läheb joogi peale, sest soolasest toidust on tunne nagu pea ja keha vahel on lihvpaberi vabrik. Mis elu küll aafriklased seal saastatud veega piirkonnas elavad...vesi on, aga juua ei saa, sest järgmisel päeval oled ehk surnd. Siingi, vesi on, aga juua ei saa, sest järgmisel päeval sured rahapuudusse. :):):)
Ja nii mõnus tunne on koos rattaga koju sõita ja poolel teel juttu rääkida ja siis arutada, millise tee võtame jne. Algusest peale igatsesin seda, et oleks mul vaid sõber, kellega nii saaks teha.
Täna on eriline päev, mu armas ema võtab vastu uut aastat ja kõik sugulased on seda sündmust kaema läinud. Seega, ema uue aasta rõõmsa saabumise nimel tuleb lihtsalt ka täna piule minna. Helistan veel kodustele ja saadan tervitusi.
Sättima!!!
Sõime 4 käiku. Nautisime täiel kõhul.
Ehk siis maksad 17.50 ja sööd palju tahad. Kui midagi järgi jätad, siis maksad ekstra. Ja ka jook oli eraldi hinnaga ehk siis suurem osa rahast läheb joogi peale, sest soolasest toidust on tunne nagu pea ja keha vahel on lihvpaberi vabrik. Mis elu küll aafriklased seal saastatud veega piirkonnas elavad...vesi on, aga juua ei saa, sest järgmisel päeval oled ehk surnd. Siingi, vesi on, aga juua ei saa, sest järgmisel päeval sured rahapuudusse. :):):)
Ja nii mõnus tunne on koos rattaga koju sõita ja poolel teel juttu rääkida ja siis arutada, millise tee võtame jne. Algusest peale igatsesin seda, et oleks mul vaid sõber, kellega nii saaks teha.
Täna on eriline päev, mu armas ema võtab vastu uut aastat ja kõik sugulased on seda sündmust kaema läinud. Seega, ema uue aasta rõõmsa saabumise nimel tuleb lihtsalt ka täna piule minna. Helistan veel kodustele ja saadan tervitusi.
Sättima!!!
Reede
Tõuse ja sära! Täna on reede, milline päev! Fantastilised värvid ja muusika.
Rituaalne toas hüplemine, et Une van Mati oma kodinatega kotto kobiks.
POODI! Lähen turult läbi, sest üks seelik osutus siiski liialt suureks ja vahetan selle millegi muu vastu.
Turule sõbrale tuutusid vaatama, kahjuks ei ole sobivaid.
Panka, kaart vaja sulgeda. Sümpaatne vanem meesterahvas teenindamas, juba vana tuttav. Lootsingi teda näha, sest tal väga tore huumorisoon. Viskame paar kildu. Teeb ettepaneku, et kas ta laseb kaardil alles jäänud raha tema kontole kanda. Mõtlen veidi ja viskan mõne killu vastu.
Nii armas onu. Igatsen juba teda.
Tsirkusepoodi, tädi seal tutvustab mulle ühte jaapanlaste mängu, mis on kontsentratsioonile väga hea. Ei, liiga kallis. Ostan oma žonglöörimise pallid ja teen minekut.
Poodlemistänavale. Ups, nüüd juhtusin veidi järgi andma. Istun mõtlikult kohviku laua taga ja võitlen endaga, et ei vii seda ilusat halli pusa tagasi, olgugi, et olin arvestanud teise hinnaga, kuid 10 euri võeti ainult mingitelt nõmedatelt pluusidelt maha. Sellepärast on vaja osata kohalikku keelt. Hea küll, Eestis nii ehk naa poodi ei lähe.
Poodlemine võib periooditi mu nõrkus olla. Või mis me siin koonerdame, tuleb kõik ausalt lahtistele kaartidele potsatada. See on lausa mõnel perioodil rituaalne tegevus. Mis teha? Kuidas ravida? Mett ja kuuma teed? Ei, ei. Ainuke ravi on, tuleb oma probleemiga silmitsi seista. No ja seda siis käingi poes tegemas ja proovin oma poodlemise sõltuvust ravida. Pole parata, see on pikaajaline ravi ja enda heaolu nimel ei ole ju mõnest eurost kahju.
Tuleb poodi minna :) Just. Tundub, et ravi mõjub.
Nii, nüüd olen oma kooli tänaval (Rueterstraat) ja istun vahvas kohvikus, mille avastasin eila (Kriterion - kino ja kohvik). Rahvast palju ja natuke veel pealegi. Jutuvada mullitab mööda seinu üles ja paneb lambid võbisema.
Kirjutan oma kõige armsamatele kahele väikesele kullatükile vastuseid. Istun suure laua taga ja minu ümber on veel palju teisi. Proovin olla kitsas!
Lauast möödub mees, jätab oma krõpsude vaagna minu lauale ja teeb lahkudes šesti, et söö kui tahad. Mõne hetke pärast näen, kuidas minu lauanaaber noormees üritab salaja ühte sealt napsata. Häbeneb koos oma sõbraga veidi. Lasen neil seda teha, jätan siiski pilgu nende peale. Kui nad juba veidi nihelema hakkasid, siis rääkisin loo mehest ja ütlesin, et sööge, minule need ei meeldi.
Ja nagu ikka jätkatakse selliseid vestlusi: "Where are you from?" "From Estonia." "Kuidas sul läheb?" "Kuidas sa eesti keelt oskad?" Tema vend töötab Eestis ja sai eestlannaga lapsed. Ja peale nende mõne sõna ei osanud ta enam rohkemat. Viisakad paar lauset ja jätkame kõik oma tegevust. Veidi aja pärast noormehed lahkuvad.
Ja hops see sama venda omav noormees tagasi. Ja intrigeerib jällegi šokeeriva küsimusega, et miks ma ei ole tüüpiline eestlane. No ma ei hakka igale ka seletama, et no mis ma teen, ei ole suuri rindu, silmad on ka rohelised ja blond ei sobi mulle (olen katsetanud).
Ah hoopis see lugu, et eestlannad ei pidavat naeratama. Vedas, et oma seletusega välja ei tulnud.
Nii jäimegi rääkima. Noormees on kohalik tüüpiline hollandlane ja õpib psühholoogiat. Väga põnev oli just sellepärast, et oli palju, millest rääkida, mida arutada. Nagu ikka, naeris minu tantsuteraapia huvi üle, ega ma kehvem ei olnud, norisin siis teda traditsiooniliste kõiketeadjate ja eitavate psühholoogide aspektist.
Huvitav lugu jälle, tema pidi tegema koolis ettekande teemal multipersonality disorder ja seda siis aspektist, et seda häiret ei eksisteeri. Rääkisime sellest pikalt. See on kõik RHK-10 sees ja puha, aga kunagi keegi psühhiaater mõtles selle lihtsalt välja ja nüüd siis on tõestatud, et seda ei ole olemas. Testiti seda nii, et paluti persooni ühel isiksusel mingid sõnad ära õppida ja siis paluti tema teisel isiksusel teine nimekiri selgeks õppida ja kui näidati sõnu I-le, siis pidi ta ära märkima, milliseid sõnu ta on näinud jne.
Mu meelest veidi liiga lihtne nipp, et midagi väga keerulist tõestada, kuigi kõike keerulist saabki väga lihtsalt tõestada. Siiski. Pakkusin, et miks mitte proovida seda teha kehamäluga, millega ei anna suure usuga teadlast ninapidi vedada. Ehk siis sõnadega võime valetada palju tahame, keha valetama panna on juba kunst ja seda õpivad inimesed aastaid teatrikoolis. Tõin žonglöörimise näiteks (millega ta muidugi oli mind juba enne seda pidevalt norinud), kui oled selle ära õppinud, siis ei ole lihtne jätta muljet, et sa seda ei oska. Meie lihastel on fantastiline mälu. Lõpuks jõudsime ikkagi Pavlovi koerani, jah ja ka see on põhimõtteliselt sama asi.
Üritas ikka meelitusi jällegi jagada nagu ikka kombeks, et ma võiks arengupsühholoogiks hakata, veensin, et mul ei ole matemaatilist mõtlemist kahjuks ja kui ma järjekordseks traditsioonilise psühholoogia esindajaks hakkaks, kes siis seda alternatiivset tööd teeb? Kes maailma avastab?
Kui olime lähikonnas kõik baarid läbi käinud, siis kell 3 öösel jätsime hüvasti. Jälle üks veider kogemus. Ja tema näol tõestus, et psühholoog on psühholoog ka vabal ajal. Oh jah. Diagnoos - prof. kretinism.
Rituaalne toas hüplemine, et Une van Mati oma kodinatega kotto kobiks.
POODI! Lähen turult läbi, sest üks seelik osutus siiski liialt suureks ja vahetan selle millegi muu vastu.
Turule sõbrale tuutusid vaatama, kahjuks ei ole sobivaid.
Panka, kaart vaja sulgeda. Sümpaatne vanem meesterahvas teenindamas, juba vana tuttav. Lootsingi teda näha, sest tal väga tore huumorisoon. Viskame paar kildu. Teeb ettepaneku, et kas ta laseb kaardil alles jäänud raha tema kontole kanda. Mõtlen veidi ja viskan mõne killu vastu.
Nii armas onu. Igatsen juba teda.
Tsirkusepoodi, tädi seal tutvustab mulle ühte jaapanlaste mängu, mis on kontsentratsioonile väga hea. Ei, liiga kallis. Ostan oma žonglöörimise pallid ja teen minekut.
Poodlemistänavale. Ups, nüüd juhtusin veidi järgi andma. Istun mõtlikult kohviku laua taga ja võitlen endaga, et ei vii seda ilusat halli pusa tagasi, olgugi, et olin arvestanud teise hinnaga, kuid 10 euri võeti ainult mingitelt nõmedatelt pluusidelt maha. Sellepärast on vaja osata kohalikku keelt. Hea küll, Eestis nii ehk naa poodi ei lähe.
Poodlemine võib periooditi mu nõrkus olla. Või mis me siin koonerdame, tuleb kõik ausalt lahtistele kaartidele potsatada. See on lausa mõnel perioodil rituaalne tegevus. Mis teha? Kuidas ravida? Mett ja kuuma teed? Ei, ei. Ainuke ravi on, tuleb oma probleemiga silmitsi seista. No ja seda siis käingi poes tegemas ja proovin oma poodlemise sõltuvust ravida. Pole parata, see on pikaajaline ravi ja enda heaolu nimel ei ole ju mõnest eurost kahju.
Tuleb poodi minna :) Just. Tundub, et ravi mõjub.
Nii, nüüd olen oma kooli tänaval (Rueterstraat) ja istun vahvas kohvikus, mille avastasin eila (Kriterion - kino ja kohvik). Rahvast palju ja natuke veel pealegi. Jutuvada mullitab mööda seinu üles ja paneb lambid võbisema.
Kirjutan oma kõige armsamatele kahele väikesele kullatükile vastuseid. Istun suure laua taga ja minu ümber on veel palju teisi. Proovin olla kitsas!
Lauast möödub mees, jätab oma krõpsude vaagna minu lauale ja teeb lahkudes šesti, et söö kui tahad. Mõne hetke pärast näen, kuidas minu lauanaaber noormees üritab salaja ühte sealt napsata. Häbeneb koos oma sõbraga veidi. Lasen neil seda teha, jätan siiski pilgu nende peale. Kui nad juba veidi nihelema hakkasid, siis rääkisin loo mehest ja ütlesin, et sööge, minule need ei meeldi.
Ja nagu ikka jätkatakse selliseid vestlusi: "Where are you from?" "From Estonia." "Kuidas sul läheb?" "Kuidas sa eesti keelt oskad?" Tema vend töötab Eestis ja sai eestlannaga lapsed. Ja peale nende mõne sõna ei osanud ta enam rohkemat. Viisakad paar lauset ja jätkame kõik oma tegevust. Veidi aja pärast noormehed lahkuvad.
Ja hops see sama venda omav noormees tagasi. Ja intrigeerib jällegi šokeeriva küsimusega, et miks ma ei ole tüüpiline eestlane. No ma ei hakka igale ka seletama, et no mis ma teen, ei ole suuri rindu, silmad on ka rohelised ja blond ei sobi mulle (olen katsetanud).
Ah hoopis see lugu, et eestlannad ei pidavat naeratama. Vedas, et oma seletusega välja ei tulnud.
Nii jäimegi rääkima. Noormees on kohalik tüüpiline hollandlane ja õpib psühholoogiat. Väga põnev oli just sellepärast, et oli palju, millest rääkida, mida arutada. Nagu ikka, naeris minu tantsuteraapia huvi üle, ega ma kehvem ei olnud, norisin siis teda traditsiooniliste kõiketeadjate ja eitavate psühholoogide aspektist.
Huvitav lugu jälle, tema pidi tegema koolis ettekande teemal multipersonality disorder ja seda siis aspektist, et seda häiret ei eksisteeri. Rääkisime sellest pikalt. See on kõik RHK-10 sees ja puha, aga kunagi keegi psühhiaater mõtles selle lihtsalt välja ja nüüd siis on tõestatud, et seda ei ole olemas. Testiti seda nii, et paluti persooni ühel isiksusel mingid sõnad ära õppida ja siis paluti tema teisel isiksusel teine nimekiri selgeks õppida ja kui näidati sõnu I-le, siis pidi ta ära märkima, milliseid sõnu ta on näinud jne.
Mu meelest veidi liiga lihtne nipp, et midagi väga keerulist tõestada, kuigi kõike keerulist saabki väga lihtsalt tõestada. Siiski. Pakkusin, et miks mitte proovida seda teha kehamäluga, millega ei anna suure usuga teadlast ninapidi vedada. Ehk siis sõnadega võime valetada palju tahame, keha valetama panna on juba kunst ja seda õpivad inimesed aastaid teatrikoolis. Tõin žonglöörimise näiteks (millega ta muidugi oli mind juba enne seda pidevalt norinud), kui oled selle ära õppinud, siis ei ole lihtne jätta muljet, et sa seda ei oska. Meie lihastel on fantastiline mälu. Lõpuks jõudsime ikkagi Pavlovi koerani, jah ja ka see on põhimõtteliselt sama asi.
Üritas ikka meelitusi jällegi jagada nagu ikka kombeks, et ma võiks arengupsühholoogiks hakata, veensin, et mul ei ole matemaatilist mõtlemist kahjuks ja kui ma järjekordseks traditsioonilise psühholoogia esindajaks hakkaks, kes siis seda alternatiivset tööd teeb? Kes maailma avastab?
Kui olime lähikonnas kõik baarid läbi käinud, siis kell 3 öösel jätsime hüvasti. Jälle üks veider kogemus. Ja tema näol tõestus, et psühholoog on psühholoog ka vabal ajal. Oh jah. Diagnoos - prof. kretinism.
Nelja (Nirvana) päev
Läksin magama kell 04:00. Olen viimased päevad kodus passinud ja ainult õppinud. Täna pean ette kandma oma hüpoteetilise doktoritöö projekti, mis on üsna suur ettevõtmine.
Ärkan kell 08:00. Kõrvalt toast on kosta: "ih, uh, ou jesus!"
Who would know, that Jesus is in town? And in our area. And in my appartment.
Panen mängima oma mustlasmuusika, millega on mind Oki kenasti varustanud. Hüppan toas veidi ringi, et und ära peletada, söön ja valmistun kohtumisele minekuks.
Ja olgugi, et päev on alanud kenasti (Jeesuse külastusega ja puha), metroojaama jõudes avastasin, et pean piletikaardile raha juurde kandma. Selgub aga, et masin on katki. Töötaja onu seal siis seletab, et ta laseb mu perroonile ja mine teisele poole, oota seal kui keegi sind läbi laseb ja kasuta sealset masinat. Onu ei saanud siis mitmel korral oma kaardiga väravat lahti ja kui lõpuks teisel pool olin, siis ei tulnud mitte kedagi. Ja nüüd kui lõpuks masina juurde pääsesin, siis ei töötanud selle puutetundlik ekraan jne. Lõpuks olin tagasi alguspunktis ja minu seljataga olid 20 väga tähtsat minutit, mille olin kaotanud. Jäin kohtumisele hiljaks, õnneks jäi ka mu kohtumise partner.
Mitte keegi siin ei salli seda piletisüsteemi.
Miks nii on, sind ei vaja keegi enam nüüd.
Ja kas on kõiges selles sinul üldse süüd,
et meil kõik masinate abil tehtud saab?
Olen koolis. Minu ees istuvad 5 doktoranti ja väga lugupeetud õppejõud oma järjekordse saiakotiga, mida ta ettekandeid kuulates tühjendama hakkas.
Käed värisevad, kurk kuivab ja üritan ettekujutada, et kõik ruumis viibijad on alasti. Jube kole pilt, panen nad siis jälle riidesse tagasi, siis hakkavad jälle käed värisema.
Minu teema oli ADHD ja neurofeedback ehk kuidas aitab neurofeedback parandada ADHD-ga laste eneseregulaatsiooni.
Lõpuks läks kõik väga hästi ja päevast sai ühe hetkega rõõmuküllane hetk.
Lähme kursusekaaslasega teepoti kohvikusse juustukooki sööma (lubasin endale, et kui see kõik läbi on, siis lähen sinna oma lemmikut kooki pugima).
Muljetasime siis Marjoleiniga veidi kursuse käiku üldiselt, arutasine ettekannete kommentaaride üle, mõõtsime õppejõude, süsteemi, unistasime, mida me edasi teha tahame, rääkisime üksteise uurimustöödest, andsime nõu jne. Leidsime, et UVA on küll tore kool, aga meie teaduskonnas ollakse ehk liiga teaduses kinni ja tegelikult ei teata asjade prktilist poolt.
Mina aga jään jätkuvalt enda juurde, et Marjolein oleks väga hea doktorant. No on kohe selline tüüp. Eks saab näha, mis ta otsustab.
Ja kes ütles, et hollandlased on kitsid? Nii iseeneset mõistetavalt nõudis ta, et teeb tee ja koogi välja. Nagu eestlasele kombeks, vaidlesin veidi vastu ja andsin alla.
Kuhjasime üksteist komplimentidega üle ja jätsime hüvasti. Marjolein hõikas veel väga armsalt, et 5 aasta pärast kuuleb ta Eesti kuulsaimast tantsuterapeudist. Nii armas liialdus.
Süda oli soe, ilm oli kena, jalad olid 2 meetrit maast, tiibade suled sätendasid ja pea kohal keerles kuldselt läikiv võru.
Sõitsin sinna, kuhu rattad viisid. Suunurgad ei läinud isegi vastupunniva tuulega alla. Nirvana! :) Õnnemolekulid sibavad varbais, sõrmis, rinnus ja mujalgi. Jõudsin täitsa sihitult suurele turule. See oli isegi uhkem turg kui Waterlooplaini turg (ehk siis kesklinna turg). Millised poed, milline kaubavalik, värske toit. Mmmm. Ja lõppu ei ole näha. Amsterdamis on väga palju huvitavate rõivaste poode ja sealt leidsin jällegi ühe sellise. Täpselt minu maitse - värviline ja naiivne. Õnneks ei olnud mu hing nii naiivne, arvates, et suudan midagi endale sealt ka lubada. Isegi kõrvarõngastest loobusin. Hinnad u mu nädala toidu maksumuse suurusjärgus.
Mõtlesin veel, et mis päevast veel puudu on. Kõik on lihtsalt nii vapustav ja siis seal see oli. Kirik, torni otsas palvetav ingel ja puha, astun sisse ja vola restoran hoopis. Väga viks, vahin seal suu ammuli kui jälle kuulen küsimust, where are you from? From ESTONIA. I live with one Estonian girl, she is not my girglfriend, but I live with her. Aha, ye, ye. And here works also one Estonian girl. Nüüd siis tulevad igasugused tutvused. Loobusin siiski tema veenvast ettepanekust, et vajan kohtumist Teele ja Evaga, sest pidin trenni kiirustama. Siiski sain jälle komplimente, et eestlannad on ikka ilusad ja toredad jne. Kuidas ma need ilusad komplimendid eesti naistele edasi toimetan?
Trenn läks hästi, õpime moderjazzis väga vahvat tantsu. Ja olengi kodus oma idutanud kartulitega. Laupa lähen ju sushit sööma, seega tuleb kokku hoida, ei mingit ekstart juurde, aitab kardulast ja hapukoorest küll.
Ja nüüd jutu lõpus siis mõtlete kindlasti, et ostsin sealt turult hirmus palju asju. Ei, ma ei ostnud mitte midagi. Päriselt.
Hea küll, tunnistan, et ei suutnud vastu panna kahele hapukurgile. AGA, need ei olnud üldsegi nii head kui minu armsa ema tehtud.
Ma loodan, et mu ema nüüd seda kohta siin loeb. Et siis need hapukurgid Eestis maitsevad ikka imehästi. ;)
Ärkan kell 08:00. Kõrvalt toast on kosta: "ih, uh, ou jesus!"
Who would know, that Jesus is in town? And in our area. And in my appartment.
Panen mängima oma mustlasmuusika, millega on mind Oki kenasti varustanud. Hüppan toas veidi ringi, et und ära peletada, söön ja valmistun kohtumisele minekuks.
Ja olgugi, et päev on alanud kenasti (Jeesuse külastusega ja puha), metroojaama jõudes avastasin, et pean piletikaardile raha juurde kandma. Selgub aga, et masin on katki. Töötaja onu seal siis seletab, et ta laseb mu perroonile ja mine teisele poole, oota seal kui keegi sind läbi laseb ja kasuta sealset masinat. Onu ei saanud siis mitmel korral oma kaardiga väravat lahti ja kui lõpuks teisel pool olin, siis ei tulnud mitte kedagi. Ja nüüd kui lõpuks masina juurde pääsesin, siis ei töötanud selle puutetundlik ekraan jne. Lõpuks olin tagasi alguspunktis ja minu seljataga olid 20 väga tähtsat minutit, mille olin kaotanud. Jäin kohtumisele hiljaks, õnneks jäi ka mu kohtumise partner.
Mitte keegi siin ei salli seda piletisüsteemi.
Miks nii on, sind ei vaja keegi enam nüüd.
Ja kas on kõiges selles sinul üldse süüd,
et meil kõik masinate abil tehtud saab?
Olen koolis. Minu ees istuvad 5 doktoranti ja väga lugupeetud õppejõud oma järjekordse saiakotiga, mida ta ettekandeid kuulates tühjendama hakkas.
Käed värisevad, kurk kuivab ja üritan ettekujutada, et kõik ruumis viibijad on alasti. Jube kole pilt, panen nad siis jälle riidesse tagasi, siis hakkavad jälle käed värisema.
Minu teema oli ADHD ja neurofeedback ehk kuidas aitab neurofeedback parandada ADHD-ga laste eneseregulaatsiooni.
Lõpuks läks kõik väga hästi ja päevast sai ühe hetkega rõõmuküllane hetk.
Lähme kursusekaaslasega teepoti kohvikusse juustukooki sööma (lubasin endale, et kui see kõik läbi on, siis lähen sinna oma lemmikut kooki pugima).
Muljetasime siis Marjoleiniga veidi kursuse käiku üldiselt, arutasine ettekannete kommentaaride üle, mõõtsime õppejõude, süsteemi, unistasime, mida me edasi teha tahame, rääkisime üksteise uurimustöödest, andsime nõu jne. Leidsime, et UVA on küll tore kool, aga meie teaduskonnas ollakse ehk liiga teaduses kinni ja tegelikult ei teata asjade prktilist poolt.
Mina aga jään jätkuvalt enda juurde, et Marjolein oleks väga hea doktorant. No on kohe selline tüüp. Eks saab näha, mis ta otsustab.
Ja kes ütles, et hollandlased on kitsid? Nii iseeneset mõistetavalt nõudis ta, et teeb tee ja koogi välja. Nagu eestlasele kombeks, vaidlesin veidi vastu ja andsin alla.
Kuhjasime üksteist komplimentidega üle ja jätsime hüvasti. Marjolein hõikas veel väga armsalt, et 5 aasta pärast kuuleb ta Eesti kuulsaimast tantsuterapeudist. Nii armas liialdus.
Süda oli soe, ilm oli kena, jalad olid 2 meetrit maast, tiibade suled sätendasid ja pea kohal keerles kuldselt läikiv võru.
Sõitsin sinna, kuhu rattad viisid. Suunurgad ei läinud isegi vastupunniva tuulega alla. Nirvana! :) Õnnemolekulid sibavad varbais, sõrmis, rinnus ja mujalgi. Jõudsin täitsa sihitult suurele turule. See oli isegi uhkem turg kui Waterlooplaini turg (ehk siis kesklinna turg). Millised poed, milline kaubavalik, värske toit. Mmmm. Ja lõppu ei ole näha. Amsterdamis on väga palju huvitavate rõivaste poode ja sealt leidsin jällegi ühe sellise. Täpselt minu maitse - värviline ja naiivne. Õnneks ei olnud mu hing nii naiivne, arvates, et suudan midagi endale sealt ka lubada. Isegi kõrvarõngastest loobusin. Hinnad u mu nädala toidu maksumuse suurusjärgus.
Mõtlesin veel, et mis päevast veel puudu on. Kõik on lihtsalt nii vapustav ja siis seal see oli. Kirik, torni otsas palvetav ingel ja puha, astun sisse ja vola restoran hoopis. Väga viks, vahin seal suu ammuli kui jälle kuulen küsimust, where are you from? From ESTONIA. I live with one Estonian girl, she is not my girglfriend, but I live with her. Aha, ye, ye. And here works also one Estonian girl. Nüüd siis tulevad igasugused tutvused. Loobusin siiski tema veenvast ettepanekust, et vajan kohtumist Teele ja Evaga, sest pidin trenni kiirustama. Siiski sain jälle komplimente, et eestlannad on ikka ilusad ja toredad jne. Kuidas ma need ilusad komplimendid eesti naistele edasi toimetan?
Trenn läks hästi, õpime moderjazzis väga vahvat tantsu. Ja olengi kodus oma idutanud kartulitega. Laupa lähen ju sushit sööma, seega tuleb kokku hoida, ei mingit ekstart juurde, aitab kardulast ja hapukoorest küll.
Ja nüüd jutu lõpus siis mõtlete kindlasti, et ostsin sealt turult hirmus palju asju. Ei, ma ei ostnud mitte midagi. Päriselt.
Hea küll, tunnistan, et ei suutnud vastu panna kahele hapukurgile. AGA, need ei olnud üldsegi nii head kui minu armsa ema tehtud.
Ma loodan, et mu ema nüüd seda kohta siin loeb. Et siis need hapukurgid Eestis maitsevad ikka imehästi. ;)
Tuesday, March 9, 2010
Meil on kevad ja päike
Kuulen ja loen ikka iga päev, et eestlastel on lumest ja külmast kõrini. Kujutan juba ette stressis ja pahuraid inimesi tänaval kühmus ringi tatsamas.
Minul siin on aga kevad. Linnulaulu saatel vajun unne, hommikul ärkan sooja päikese kaisus ja päeval jalutan värviliste õide puhkevate lillede vahel.
Nii ilus!
Sunday, March 7, 2010
Eksklusiivne õhtu
Amsterdami ööelu uuringu järjekordne kogutud andmete kokkuvõte.
Eile käisime siis Roberta kreeklasest sõbra Costasega veidi nooblemaid kohti külastamas.
Esimene koht oli väga põnev. Tänaval ei ole üldse arugi saada, et seal peaks mingi väga peen koht olema. Mustade akendage, kriiksuva uksega maja ja ei kippu ega kõppu. Kui oled ennast sinna eelnevalt kirja pannud ja nüüd ukse taga koputad, siis avaneb uks, ütled salasõna ehk oma broneeringu nime ja oledki sees. Ehk siis Amsterdami kõige nooblim kokteilibaar. Ilus sisustus, kenad inimesed ja milline teenindus!!! Kokteile võid tellida siis menüüst või kirjeldad kenale kelnerile, millist maitseelamust soovid ja mõne aja pärast on sinu ees ahvatlev nõiajook. Jah, see on siis üle väga pika aja esimene kord,kus kanget alkoholi manustan. Kui ei oleks tegemist eksklusiivsete kokteilidega, siis ega väga seda uimast tunnet taga ei igatse.
No nii ja siis kui sulle kokteil ei sobi ükskõik, mis põhjusel - liiga kange, liiga magus, liiga tsitruseline, siis väljendad oma arvamust armsale kelnerile ja sulle tuuakse uus ning mis põhiline, selle eelmise eest ei võeta raha. Vot selline koht. Kelner on noor turske mees, kes käib siis ikka pidevalt uurimas,kas sulle jook meeldib, mis sulle selles meeldib, siis arutate veidi järgmise joogi soovi ja tunned ennast lihtsalt taevalikult hästi. Mina võtsin viinaga tsitruselise väga värske kokteili, mis oli hõrgult roosakas punane ja kaunistatud laimi peene krussis koorega, Roberta mekkis kreemjast viina/kohvi koksi, mis nägi välja veidi nagu kamavaht ilusasti klaasi sätitud ja Custas jäi oma lemmiku viski juurde, mida serveeriti tükikese apelsiniga ja mis ühtekokku nägi välja nii võrratult ilus. Ja peab ütlema, kuigi viski ei ole mulle kunagi meeldinud, siis nüüd arvan teisiti. Tema esimene kokteil oli väga vana mahedalt suitsune viskijook, mis oli küll sigakange, aga suitsune järelmaitse mekkis jube hästi. Ka väga unikaalne viskikokteil oli hea, eriline siis selle poolest, et seda konkreetset viski sorti on siis maailmas väga vähe, ainult mõned 10 tuhanded pudelid. Ja veel selline salajane koht on see, et kui suitsetada seal tahad, siis pead välja minema ja mitte ukse ette, vaid palutakse eemalse jalutada, et ei tekitaks möödujates huvi, miks selle ukse taga suitsu tehakse. Ja kui veetsu külastad, siis saad oma käekesed eraldi rätikuga ära kuivatada ja isegi miskit jaapani rohelise tee ja mindi kreemi kätele määrida. JA SA EI PEA MAKSMA OMA VAJADUSTE RAULDAMISE EEST! Mis on Amsterdamis väga haruldane.
Edasi läksime ekspressot/ minditeed jooma, mis oli jällegi väga õdusas ja nooblis kohas. Käisime läbi ka järgmise kokteilibaari, kust sellel korral siiski jooki ei tellinud, kiikasime lihtsalt sisse ja lõpuks maandusime Rain klubisse. Mis on Rembrandtpleini üks nooblemaid kohti. Stiilne sisustus, EI SUITSETATA, ei ole ülerahvastatud ja väga hea muusika. Sellel korral oli siis 80 ja 90 stiilis meloodiad.
Kenad baarimehed, kellega siis leti tagant klendi aegajalt ühes rütmis koos kõikusid ehk siis tantsisid koos baarmaniga seni kuni viimane jooki kallas. Ka mõni vanem daam oli sellel peol ehk siis nii 60-70 vahel blondide pikkade juustega, erepunaste huultega läikivais rõivais tädi. Kas mitte ei ole nii, et igas nooblis klubis peab olema vähemalt üks gay ja vähemalt üks vanem väljapaistvalt ere daam?
Kokkuvõttes oli väga tore õhtu ja lõpuks ometi sai siis muretult tantsida ja ennast tõeliselt vabalt tunda.
Eile käisime siis Roberta kreeklasest sõbra Costasega veidi nooblemaid kohti külastamas.
Esimene koht oli väga põnev. Tänaval ei ole üldse arugi saada, et seal peaks mingi väga peen koht olema. Mustade akendage, kriiksuva uksega maja ja ei kippu ega kõppu. Kui oled ennast sinna eelnevalt kirja pannud ja nüüd ukse taga koputad, siis avaneb uks, ütled salasõna ehk oma broneeringu nime ja oledki sees. Ehk siis Amsterdami kõige nooblim kokteilibaar. Ilus sisustus, kenad inimesed ja milline teenindus!!! Kokteile võid tellida siis menüüst või kirjeldad kenale kelnerile, millist maitseelamust soovid ja mõne aja pärast on sinu ees ahvatlev nõiajook. Jah, see on siis üle väga pika aja esimene kord,kus kanget alkoholi manustan. Kui ei oleks tegemist eksklusiivsete kokteilidega, siis ega väga seda uimast tunnet taga ei igatse.
No nii ja siis kui sulle kokteil ei sobi ükskõik, mis põhjusel - liiga kange, liiga magus, liiga tsitruseline, siis väljendad oma arvamust armsale kelnerile ja sulle tuuakse uus ning mis põhiline, selle eelmise eest ei võeta raha. Vot selline koht. Kelner on noor turske mees, kes käib siis ikka pidevalt uurimas,kas sulle jook meeldib, mis sulle selles meeldib, siis arutate veidi järgmise joogi soovi ja tunned ennast lihtsalt taevalikult hästi. Mina võtsin viinaga tsitruselise väga värske kokteili, mis oli hõrgult roosakas punane ja kaunistatud laimi peene krussis koorega, Roberta mekkis kreemjast viina/kohvi koksi, mis nägi välja veidi nagu kamavaht ilusasti klaasi sätitud ja Custas jäi oma lemmiku viski juurde, mida serveeriti tükikese apelsiniga ja mis ühtekokku nägi välja nii võrratult ilus. Ja peab ütlema, kuigi viski ei ole mulle kunagi meeldinud, siis nüüd arvan teisiti. Tema esimene kokteil oli väga vana mahedalt suitsune viskijook, mis oli küll sigakange, aga suitsune järelmaitse mekkis jube hästi. Ka väga unikaalne viskikokteil oli hea, eriline siis selle poolest, et seda konkreetset viski sorti on siis maailmas väga vähe, ainult mõned 10 tuhanded pudelid. Ja veel selline salajane koht on see, et kui suitsetada seal tahad, siis pead välja minema ja mitte ukse ette, vaid palutakse eemalse jalutada, et ei tekitaks möödujates huvi, miks selle ukse taga suitsu tehakse. Ja kui veetsu külastad, siis saad oma käekesed eraldi rätikuga ära kuivatada ja isegi miskit jaapani rohelise tee ja mindi kreemi kätele määrida. JA SA EI PEA MAKSMA OMA VAJADUSTE RAULDAMISE EEST! Mis on Amsterdamis väga haruldane.
Edasi läksime ekspressot/ minditeed jooma, mis oli jällegi väga õdusas ja nooblis kohas. Käisime läbi ka järgmise kokteilibaari, kust sellel korral siiski jooki ei tellinud, kiikasime lihtsalt sisse ja lõpuks maandusime Rain klubisse. Mis on Rembrandtpleini üks nooblemaid kohti. Stiilne sisustus, EI SUITSETATA, ei ole ülerahvastatud ja väga hea muusika. Sellel korral oli siis 80 ja 90 stiilis meloodiad.
Kenad baarimehed, kellega siis leti tagant klendi aegajalt ühes rütmis koos kõikusid ehk siis tantsisid koos baarmaniga seni kuni viimane jooki kallas. Ka mõni vanem daam oli sellel peol ehk siis nii 60-70 vahel blondide pikkade juustega, erepunaste huultega läikivais rõivais tädi. Kas mitte ei ole nii, et igas nooblis klubis peab olema vähemalt üks gay ja vähemalt üks vanem väljapaistvalt ere daam?
Kokkuvõttes oli väga tore õhtu ja lõpuks ometi sai siis muretult tantsida ja ennast tõeliselt vabalt tunda.
Saturday, March 6, 2010
Meeste Paradiis
Eile algas jällegi nädalavahetus, minule ja Robertale tähendas see jällegi peole minekut.
Sellel korral hoidsime raha kokku (ööbuss maksab ikkagi 3,5 euri) ja läksime piule rattaga. Sihikul uus pidude ala ehk Laidseplein. Klubide ehk baar/kohvikute ustel ootasid sind mesimagusad noormehed, kes üritasid sind siis tasuta alkoholiga sisse meelitada. Kuna siin on tantsukohad alles kell 24:00 täiesti tühjad, siis tuleb klubidel igasugu nippe kasutada, et endale rahvast koguda.
Lõpuks jõudsime klubisse, kus oli ühe seina ääres baarilett ja teise seina ääres väike lavake ja nende kahe asja vahel oli siis pisuke tantsuala. Ruum ise oli ristkülik ja kõik jalakeerutajad pidid ennast kahte lehte hoidma, et sisenejatel ja veetsu külastajatel oleks liikumise ruumi. JA SEAL EI SUITSETATUD!
Me sattusime vallaliste naiste Paradiisi, kuid väga vähesed naised olid selle imedemaa enda jaoks avastanud. Ehk siis ühel hetkel avastad, et sa oled pea ainuke naine klubis. Ja ei see ei olnud gayklubi.
Ja järgmisel hetkel avastad, et sa oled selle imelise maailma printsess. Kõik mehed vahivad sind põlevate silmadega ja keeled ripakil. Paremal pommitab üks Indiast pärit majandusmees igasugu küsimustega. Tundus, et ta oli seda kõike lausa harjutanud, 3 minuti jooksul jõudis ta ära küsida: "Kust sa pärit oled? Mis sa siin teed? Miks sa just Amsterdami valisid? Mida sa õpid? Kelleks sa saada tahad? Mis sulle Eesti juures kõige enam meeldib? Kui vana sa oled? Mis su nimi on? Kus sa elad? jne."
Noored hispaanlased tahavad sulle ragatoni tantsustiili õpetada, kuid ei oska nagu meiega siis jälle midagi peale hakata ja kui me pika lunimise peale oma vanused teatasime, siis oli ka huvi kadunud.
Järgmisel hetkel on su ees kohalikud noormehed, kes siis imetoredalt vestlust arendavad ja isegi täitsa vahvad olid. Eesti reklaamimise eest muidugi peaksin juba varsti tasu hakkama saama, siin on väga sage küsimus kui ehk mitte ainus küsimus, millega vestlust alustatakse - Kust sa pärit oled? Ja vastused on nagu ikka libe-libe-libedad: "Mmm...mulle meeldib Eesti!" "Jah, kas sa oled seal käinud?" "Ei ole, aga mulle meeldib, mida ma näen ja sellepõhjal on see väga ilus maa!"
Järgmisel hetkel kuuled selja tagant küsimust: "Kas see on gayklubi, miks siin ainult mehed on?" "Ei, kulla noormees, see ei ole gayklubi, see on sinu Paradiis."
Öösel Robertaga kodupoole kihutades muljetasime ja leidsime, et klubi kõige kenam mees oli baarmen.
Muusika oli siiski hea ja saime ennast jällegi isutuks tantsida.
Täna Roberta kreeklasest sõbra ja sõbra sõpradega kohalike lemmikpaikadesse.
Ja järgmisel nädalal Utrechti tudengitega nende linna jämmima.
Sellel korral hoidsime raha kokku (ööbuss maksab ikkagi 3,5 euri) ja läksime piule rattaga. Sihikul uus pidude ala ehk Laidseplein. Klubide ehk baar/kohvikute ustel ootasid sind mesimagusad noormehed, kes üritasid sind siis tasuta alkoholiga sisse meelitada. Kuna siin on tantsukohad alles kell 24:00 täiesti tühjad, siis tuleb klubidel igasugu nippe kasutada, et endale rahvast koguda.
Lõpuks jõudsime klubisse, kus oli ühe seina ääres baarilett ja teise seina ääres väike lavake ja nende kahe asja vahel oli siis pisuke tantsuala. Ruum ise oli ristkülik ja kõik jalakeerutajad pidid ennast kahte lehte hoidma, et sisenejatel ja veetsu külastajatel oleks liikumise ruumi. JA SEAL EI SUITSETATUD!
Me sattusime vallaliste naiste Paradiisi, kuid väga vähesed naised olid selle imedemaa enda jaoks avastanud. Ehk siis ühel hetkel avastad, et sa oled pea ainuke naine klubis. Ja ei see ei olnud gayklubi.
Ja järgmisel hetkel avastad, et sa oled selle imelise maailma printsess. Kõik mehed vahivad sind põlevate silmadega ja keeled ripakil. Paremal pommitab üks Indiast pärit majandusmees igasugu küsimustega. Tundus, et ta oli seda kõike lausa harjutanud, 3 minuti jooksul jõudis ta ära küsida: "Kust sa pärit oled? Mis sa siin teed? Miks sa just Amsterdami valisid? Mida sa õpid? Kelleks sa saada tahad? Mis sulle Eesti juures kõige enam meeldib? Kui vana sa oled? Mis su nimi on? Kus sa elad? jne."
Noored hispaanlased tahavad sulle ragatoni tantsustiili õpetada, kuid ei oska nagu meiega siis jälle midagi peale hakata ja kui me pika lunimise peale oma vanused teatasime, siis oli ka huvi kadunud.
Järgmisel hetkel on su ees kohalikud noormehed, kes siis imetoredalt vestlust arendavad ja isegi täitsa vahvad olid. Eesti reklaamimise eest muidugi peaksin juba varsti tasu hakkama saama, siin on väga sage küsimus kui ehk mitte ainus küsimus, millega vestlust alustatakse - Kust sa pärit oled? Ja vastused on nagu ikka libe-libe-libedad: "Mmm...mulle meeldib Eesti!" "Jah, kas sa oled seal käinud?" "Ei ole, aga mulle meeldib, mida ma näen ja sellepõhjal on see väga ilus maa!"
Järgmisel hetkel kuuled selja tagant küsimust: "Kas see on gayklubi, miks siin ainult mehed on?" "Ei, kulla noormees, see ei ole gayklubi, see on sinu Paradiis."
Öösel Robertaga kodupoole kihutades muljetasime ja leidsime, et klubi kõige kenam mees oli baarmen.
Muusika oli siiski hea ja saime ennast jällegi isutuks tantsida.
Täna Roberta kreeklasest sõbra ja sõbra sõpradega kohalike lemmikpaikadesse.
Ja järgmisel nädalal Utrechti tudengitega nende linna jämmima.
Thursday, March 4, 2010
Naabinnal on mees
Et siis ühel ilusal päeval, peale 1 kuud kui ei olnud oma naabinnat näinud, kolis ta oma mehega meie väiksesse elamusse sisse. Ei mingit läbirääkimist ega midagi, lihtsalt tema oli otsustanud nii ja kõik. Ja mis ma hakkan ka siin ütlema? Esiteks olen tagasihoidlik eestlane ja teiseks käisid mul sõbrad siin, kellega naabrinna rahu rikkusime, sams olime meie väga viisakad ja sõbralikud. Ütles isegi pärast, et peale seda kui me teda toitma hakkasime, siis oli väga õnnelik ja rahul. Heh, tudengi värk noh, kõht täis, siis hea olla.
No meie suhe naabrinnaga on üldiselt selline, et mina üritan väga tore olla, aga temal on vist juba viiendast naabrist kõrini ega suhtle väga vastu. Küsimustele siiski vastab ilusti. Ehk siis selline 1182 suhe. Kui mul mingi häda in Dutch tõlkimisega või odava rattapoe leidmisega, siis tean, kellelt küsida. Mõistan ja aktsepteerin kui keegi ei taha suhelda. Hommikul üldiselt siiski teretame või siis teeskleme, et teretame.
Elu meil siis sama nagu enne, ainult segaduse tekitajaid kaks. Ja kui jube see tuba nüüd välja näeb, seda ei hakka kirjeldama. AGA respekt minu vastu siiski on, köök on meil enamasti puhas, sest noormehel on hoolimata kõigest hea lastetuba olnud, ta peseb nõusid. Juhuu! Täna kuulsin, et nad isegi tõmbasid põrandalt oma toidusodi tolmukaga ära.
Ja nüüd saan ka aru, mis elu sõber Oki elas oma kommuunis. Ehk siis köögipõrandal meil kedagi siiski ei maga, aga igasugu vajadusi siiski rahuldatakse mõnuga. Ih ih uh uh uh! No mis seal ikka, vähemalt elu keeb ja õnneks on mul kõlar ja palju head muusikat. :)
Ka minul on uus elanik. Siin saadakse väga hästi aru, mis tähendab naiseks olemine. Ehk siis naine on korilane. Ja kui vajadustest juba räägitud, siis naine peab ikka aeg ajalt midagi korjamas käima. Seepärast on neil naistele spetsiaalne päev nädalas, kus kõik võivad oma kodust üht ja teist üleliigset prügikasti juurde viia, et siis naised (ja ka korilastest mehed) kõik saaks oma loomusele omase tegevusega tegeleda.
Nii ka mina käisin oma järjekordsel koriluse rännakul ja leidsingi omale kaaslase. Ta seisis seal prügikasti kõrval jube õnnetult, Võtsin ta siis lenksu külge ja tassisin koju. Nüüd siis otsin talle uut perenaist, kes ta adopteeriks, sest kui ära lähen, siis kahjuks ei jää talle enam kedagi.
No meie suhe naabrinnaga on üldiselt selline, et mina üritan väga tore olla, aga temal on vist juba viiendast naabrist kõrini ega suhtle väga vastu. Küsimustele siiski vastab ilusti. Ehk siis selline 1182 suhe. Kui mul mingi häda in Dutch tõlkimisega või odava rattapoe leidmisega, siis tean, kellelt küsida. Mõistan ja aktsepteerin kui keegi ei taha suhelda. Hommikul üldiselt siiski teretame või siis teeskleme, et teretame.
Elu meil siis sama nagu enne, ainult segaduse tekitajaid kaks. Ja kui jube see tuba nüüd välja näeb, seda ei hakka kirjeldama. AGA respekt minu vastu siiski on, köök on meil enamasti puhas, sest noormehel on hoolimata kõigest hea lastetuba olnud, ta peseb nõusid. Juhuu! Täna kuulsin, et nad isegi tõmbasid põrandalt oma toidusodi tolmukaga ära.
Ja nüüd saan ka aru, mis elu sõber Oki elas oma kommuunis. Ehk siis köögipõrandal meil kedagi siiski ei maga, aga igasugu vajadusi siiski rahuldatakse mõnuga. Ih ih uh uh uh! No mis seal ikka, vähemalt elu keeb ja õnneks on mul kõlar ja palju head muusikat. :)
Ka minul on uus elanik. Siin saadakse väga hästi aru, mis tähendab naiseks olemine. Ehk siis naine on korilane. Ja kui vajadustest juba räägitud, siis naine peab ikka aeg ajalt midagi korjamas käima. Seepärast on neil naistele spetsiaalne päev nädalas, kus kõik võivad oma kodust üht ja teist üleliigset prügikasti juurde viia, et siis naised (ja ka korilastest mehed) kõik saaks oma loomusele omase tegevusega tegeleda.
Nii ka mina käisin oma järjekordsel koriluse rännakul ja leidsingi omale kaaslase. Ta seisis seal prügikasti kõrval jube õnnetult, Võtsin ta siis lenksu külge ja tassisin koju. Nüüd siis otsin talle uut perenaist, kes ta adopteeriks, sest kui ära lähen, siis kahjuks ei jää talle enam kedagi.
Endless songs of silence
Nüüd siis alles tuli meelde, et käisin esmaspäeval teatris. Jällegi üks tanstuetendus. Alfaisane ja betaemane. Yng ja yang. Tühi ruum ja valguse mäng. Lihaseline keha ja napp riietus, kuid mitte midagi siivutut.
Huvitav perfomance oli saali sisenedes. Mööda seina äärt läbi kahe korruse kuni saali ukseni seisid ülakeha paljana naised ja mehed, kelle seljale oli hõbedase värviga muster maalitud. Seal nad siis seisid sirge seljaga ja kõvera seljaga, selgroo defektiga ja ülihea rühiga, puusa sangadega ja ilusa pihaga...ja kõik oli liikumises.
Huvitav perfomance oli saali sisenedes. Mööda seina äärt läbi kahe korruse kuni saali ukseni seisid ülakeha paljana naised ja mehed, kelle seljale oli hõbedase värviga muster maalitud. Seal nad siis seisid sirge seljaga ja kõvera seljaga, selgroo defektiga ja ülihea rühiga, puusa sangadega ja ilusa pihaga...ja kõik oli liikumises.
Kuldhammas
Osadel mustadel naistel, olenemata vanusest, on moes kuldhammas. Selline tunne nagu oleks Kohtla-Järve rongis, ainult inimesed on pruunimad. Minu sugulane tädi Salme Narvast tuleb meelde. Nii kodune tunne.
Wednesday, March 3, 2010
Veider kohvik
Täna oli kohtumise ja trenni vahel veidi vaba aega ja nii siis otsustasin oma kooli asju minna lugema ühte veidrasse kohvikusse. Seal on sisustuses vist kõiki värve kasutatud, igal laual on martsipanist tort, mis on nende nö firmamärk. Kõrged, madalad, värvilised, viguritega, ilma viguriteta, veidrad ja vähem veidrad tordid on ka vitriinidel. Väsinud tammepuidust põrand, rasked kootud lauakatted, vana mööbel, veidi tolmu ja mis põhiline, imehead koogid.
See on selline koht, kust saab enda ürituse jaoks torte tellida. Üks abielupaar just oli seal tellimas ja nii silma nurgast nägin ka pilte erinevatest pakutavatest tortidest. Mõni nägi täitsa selline välja nagu ei oleks üldse tort, vaid mingi veider kunstitudengi vussi läinud kompositsioon. :)
Mõned pildid ka:
See on selline koht, kust saab enda ürituse jaoks torte tellida. Üks abielupaar just oli seal tellimas ja nii silma nurgast nägin ka pilte erinevatest pakutavatest tortidest. Mõni nägi täitsa selline välja nagu ei oleks üldse tort, vaid mingi veider kunstitudengi vussi läinud kompositsioon. :)
Mõned pildid ka:
Tuesday, March 2, 2010
Itaalia seltskond
Nüüd kui enamvähem pühapäevasest insitendist üle olen saanud, siis on hea meenutada, kõike ülejäänut, mis nädalavahetusel juhtus. Kusjuures nüüd kui olen siin ja seal oma šokeerivat kogemust kirjeldanud, siis jah, see pidavat siin täitsa tavaline olema, et inimesed just sedasi oma elu lõpetavad. Üks tüdruk rääkis, et tema kodukohas, väikeses linnakeses, on aastas u. 5 inimest, kes sedasi talitavad.
No nii. Nädalavahetusel käisin siis Leidenis, mis on armas linnake Amsterdami ja Haagi vahel. Käisin seal oma hea tuttava Robertaga tema sõprade juures korteripeol. Ja see korter oli üle 100 ruudu, läbi kolme korruse koduke. Noormees oli just sisse kolinud ehk sisekujundajale jube magus koht.:)
Seltskonnas olid enamasti kõik itaallased, mõned venetsueelalased :) ja mõni üksik kohalik. No vot, et siis Hollandis saan veel Itaalia kogemuse ka.
Roberta on pärit Napolist ja ega ta väga hästi sellest kohast räägi. Pidi romantiline ja ilus kohake olema, aga väga paljude probleemidega. Nt. on seal väga suur kuritegevus (üldse terves Itaalias), võrdles, et siin ei karda ta õhtul välja minna ja üksi pimedal tänaval käia, seal on see aga ohtlik ja pealegi ei käi seal noored naised üksi õhtuti tänaval, kasvatus selline. Roberta imestab ka hollandlaste kompleksitust ehk siis kardinate vastumeelsust. Neil on siin kõik kõigile näha. Hea näide sellest kui läksime tema sõbra poole Leidenis, siis otsisime mõnda aega seda kohta ja ekslesime seal. Ja ennäe üks mees vaatas esimesel korrusel suurest plasmatelekast seksfilmi. Ehk siis inimesed ei põe millegi pärast, ka kogu nende vara on aknast näha. Ei mingeid saladusi. :)
Itaalias Roberta kodus, mis on Napolis väga toredas piirkonnas, kuid siiski on nendel 5 korrusel trellid ees, et keegi ei saaks katuselt nende kodusse sisse tungida. Samuti on neil ikka väga suur probleem gomorraga (ehk maffiaga), kohalikke nad teavad ega puutu neid, kuid kohalikud ärimehed peavad siiski neile ka makse maksma. Roberta rääkis ka oma kogemusest kui ta rikaste piirkonnas, aga vaiksemas tänavas oma sõpradega autos istus ja juttu rääkis kui äkki nende autot rünnati ehk siis pätid hakkasid autot raputama ja sihtisid juhti püstoliga ja varastasid nende rahakotid ära. Väga vahva Itaalia elu. :)
Roberta ütleb, et siin on elu nii rahulik ja lihtne, aga kohalikud ei saa sellest aru. Nii nagu ühe belglasest noormehe türklasest naine pidavat kogu aeg kurtma siinse ilma üle, et ikka nii külm on. Mina siis küsin imestunult, et kas see talv siin oli külm või??? Te peaksite Eestisse tulema, siis saate aru, mis on külm, see siin on ainult nohu. Ja nad väidavad, et sellel aastal oli nendel ikka üle 12 aasta üks külmemaid talvesid. Häh!
Seltskonnal oli veel üks ühine joon, peale selle, et nad kõik kuumaverelised olid, nad on kõik töötanud või töötavad Euroopa NASA-s (ei mäleta selle täpset nime, aga põhimõte on sama). No ja terve laupa õhta siis jutustasime ühe noormehega kosmosest. Tema töötab näiteks laboris ja töötab välja sateliite, mis siis Venetsueelast või Hiinast kosmosesse saadetakse. Väga põnev.
Astronautidel pidi kosmoses, kui nad oma raketist välja lähevad, tekkima suur uudishimu ja nad hakkavad oma raketist eemalduma, et minna tumedat avarust avastama. Mõnedel astronautidel pidi veel selline olukord tekkima, et nad tahavad ainutl akna juures istuda, sest vaade maale lummab neid niivõrd, et neil tekib armumise seisund ning nad ainult vahivadki maad. Seega on jälle üks astronaut raisus kui ta seal üleval oma tööd ei tee. Psühholoogid pidid seda asja veel uurima, miks see nii on ehk siis seletust ei ole. Rääkisime ka keskkonna saastest ehk siis kosmoseprügi ja merepõhjas pidi olema nö mahajäetud tanke või tanklaid, mis on jällegi vajalikud raketi õhku saatmiseks.
Ühesõnaga olin sattunud minu jaoks totaalselt teise maailma. Räägitakse elektroonikast, kiipide tegemisest ja kosmosest jne. Peab ütlema, et siiski väga põnev.
Muidugi rääkisime ka toidust, itaallaste oma "köögi" suurest armastusest, düsleksiast, ajust, soojast ja sõbralikust musitamisest ehk tervitusest ja hüvastijätmisest jne.
No nii. Nädalavahetusel käisin siis Leidenis, mis on armas linnake Amsterdami ja Haagi vahel. Käisin seal oma hea tuttava Robertaga tema sõprade juures korteripeol. Ja see korter oli üle 100 ruudu, läbi kolme korruse koduke. Noormees oli just sisse kolinud ehk sisekujundajale jube magus koht.:)
Seltskonnas olid enamasti kõik itaallased, mõned venetsueelalased :) ja mõni üksik kohalik. No vot, et siis Hollandis saan veel Itaalia kogemuse ka.
Roberta on pärit Napolist ja ega ta väga hästi sellest kohast räägi. Pidi romantiline ja ilus kohake olema, aga väga paljude probleemidega. Nt. on seal väga suur kuritegevus (üldse terves Itaalias), võrdles, et siin ei karda ta õhtul välja minna ja üksi pimedal tänaval käia, seal on see aga ohtlik ja pealegi ei käi seal noored naised üksi õhtuti tänaval, kasvatus selline. Roberta imestab ka hollandlaste kompleksitust ehk siis kardinate vastumeelsust. Neil on siin kõik kõigile näha. Hea näide sellest kui läksime tema sõbra poole Leidenis, siis otsisime mõnda aega seda kohta ja ekslesime seal. Ja ennäe üks mees vaatas esimesel korrusel suurest plasmatelekast seksfilmi. Ehk siis inimesed ei põe millegi pärast, ka kogu nende vara on aknast näha. Ei mingeid saladusi. :)
Itaalias Roberta kodus, mis on Napolis väga toredas piirkonnas, kuid siiski on nendel 5 korrusel trellid ees, et keegi ei saaks katuselt nende kodusse sisse tungida. Samuti on neil ikka väga suur probleem gomorraga (ehk maffiaga), kohalikke nad teavad ega puutu neid, kuid kohalikud ärimehed peavad siiski neile ka makse maksma. Roberta rääkis ka oma kogemusest kui ta rikaste piirkonnas, aga vaiksemas tänavas oma sõpradega autos istus ja juttu rääkis kui äkki nende autot rünnati ehk siis pätid hakkasid autot raputama ja sihtisid juhti püstoliga ja varastasid nende rahakotid ära. Väga vahva Itaalia elu. :)
Roberta ütleb, et siin on elu nii rahulik ja lihtne, aga kohalikud ei saa sellest aru. Nii nagu ühe belglasest noormehe türklasest naine pidavat kogu aeg kurtma siinse ilma üle, et ikka nii külm on. Mina siis küsin imestunult, et kas see talv siin oli külm või??? Te peaksite Eestisse tulema, siis saate aru, mis on külm, see siin on ainult nohu. Ja nad väidavad, et sellel aastal oli nendel ikka üle 12 aasta üks külmemaid talvesid. Häh!
Seltskonnal oli veel üks ühine joon, peale selle, et nad kõik kuumaverelised olid, nad on kõik töötanud või töötavad Euroopa NASA-s (ei mäleta selle täpset nime, aga põhimõte on sama). No ja terve laupa õhta siis jutustasime ühe noormehega kosmosest. Tema töötab näiteks laboris ja töötab välja sateliite, mis siis Venetsueelast või Hiinast kosmosesse saadetakse. Väga põnev.
Astronautidel pidi kosmoses, kui nad oma raketist välja lähevad, tekkima suur uudishimu ja nad hakkavad oma raketist eemalduma, et minna tumedat avarust avastama. Mõnedel astronautidel pidi veel selline olukord tekkima, et nad tahavad ainutl akna juures istuda, sest vaade maale lummab neid niivõrd, et neil tekib armumise seisund ning nad ainult vahivadki maad. Seega on jälle üks astronaut raisus kui ta seal üleval oma tööd ei tee. Psühholoogid pidid seda asja veel uurima, miks see nii on ehk siis seletust ei ole. Rääkisime ka keskkonna saastest ehk siis kosmoseprügi ja merepõhjas pidi olema nö mahajäetud tanke või tanklaid, mis on jällegi vajalikud raketi õhku saatmiseks.
Ühesõnaga olin sattunud minu jaoks totaalselt teise maailma. Räägitakse elektroonikast, kiipide tegemisest ja kosmosest jne. Peab ütlema, et siiski väga põnev.
Muidugi rääkisime ka toidust, itaallaste oma "köögi" suurest armastusest, düsleksiast, ajust, soojast ja sõbralikust musitamisest ehk tervitusest ja hüvastijätmisest jne.
Sunday, February 28, 2010
Kõik pühapäeva hommikud ei ole ilusad
On täiskuu öö, vihma tibab. Oleme Robertaga rongis, tuleme Leidenist ja suundume Amsterdami.
Mõni päev tagasi unesegaselt panin arvutis käima seriaali "Minu pere" järgmise episoodi, et kergemini üles ärkaksin. Uinusin siiski jälle ja järgmine ärkamine oli lause peale "we are from Estonia". Kas näen und või on see päriselt? Lugu siis selles, et perekond jäi metroosse kinni, sest tekkis mingi tehniline rike. Inimesed ühes vagunis hakkasid siis suhtlema ja nii tuligi välja, et kaks noormeest olid Eestist, muidugi ei näinud nad üldse eestlaste moodi välja. Mõtlesin veel kui veider situatsioon niiviisi metroosse kinni jääda.
Oleme mõlemad Robertaga unne suikunud. Peatus, ärkan väga äkki. Oleme mõlemad segaduses, mis peatuses me oleme. Läheme igaks juhuks vahekäiku, et täpsustada olukorda ja selgusele jõuda. Roberta ütleb, et me peaks siin maha minema, see vist on õige koht, mina kõhklen ja ütlen, et võiksime ikka uurida kelleltki, mis peatuses oleme (kuna Roberta ei orienteeru väga hästi, siis ei olnud tema arvamuses väga kindel). Pooleldi unesegaselt tatsusime seal rongi ja perrooni vahel. Lõpuks küsisin kelleltki, kus oleme, uksed meie selja taga sulgusid ja vastajalt kostus, et oleme Amsterdami rongijaamas. Enam ei anna midagi teha, rong juba liikus. Passime siis seal vahekäigus, kujutan ette, mida Roberta võis sellel hetkel mõelda, õnneks mõtles itaalia keeles, seega ei ole ka kujutlusest kasu, sest aru nii ehk naa ei saaks. Meie muret tulid kuulama kaks vahvat noormeest, kes meid siis ka terve tee Utrechtini välja lõbustasid. Saime teada, et Utrecht on Hollandi suurim ülikoolilinn ja kutsuti ka meid lahkesti piule, eks kunagi ka lähme. Õnneks tuli järgmist rongi koduni vaid mõnikümmend minutit oodata ja olemegi jälle rongis. Vabandan Roberta ees ja naeran veel, et no nüüd on mul mida jälle blogisse kirjutada ja muljetan talle oma Saksamaa seiklustest. Tema jääb magama, mina mõtlen kui tore võib ikka elu olla. Teed väikese vale otsuse ja kohtud jälle uute inimestega, kes on niidiotsaks järgmisteks seiklusteks. Siis aga käib kõva pauk ja sõidame millestki üle, rong rappub päris korralikult. Selline tunne on nagu oleksime autos ja sõidame millestki suurest üle. Peatume. Alateadvuses teadsin juba, mis juhtunud on, ei uskunud. Keegi onu rääkis midagi mikrofoni, siis tuli keegi onu isiklikult meie vagunisse, olime ju täiesti esimeses, rääkis pikalt midagi in Dutch ja lahkus. Kaasreisijad tõlkisid siis, et "it was a person, it was suicide". Ikka ei uskunud.
Onu, kes meile lahkelt kõike tõlkis ütles, et see on suhteliselt sage siin maal. Mõni aeg tagasi kui Rotterdamis ja Amsterdamis käisime, siis pidime ka rongi kaua ootama, sest keegi oli eelmisele rongile ette hüpanud. Aga ise selles rongis istuda on ikka midagi muud.
...
Roberta toksib mingit sõnumit ja arvan, et need on pisarad, mis on tema silmade nurgas. Minu vastas tüdruk hakkas suhtlema enda kõrval istuva noormehega, tundub, et neil klapib, tüdruk punastab ja kohendab pidevalt juukseid. Kõrvalt lahke tõlkija mees joob mingit gaasilist limonaadi moodi asja ja kergitab ennast pidevalt, et salaja peeretada, arvates, et me ei märka. Mõnel korral tal siiski ei õnnestu nii salajas oma haisvat saladust hoida. Minu selja taga mängivad noored kaarte. Meie oleme vait, vaatame üksteisele otsa ega oska seisukohta võtta. Oleme ehmunud. Proovin kõik selle peast minema pühkida, mängin telefoniga ussimängu. Teatatakse, et u. tunni pärast peaksime liikuma hakkama, sest politsei peab uurima, mis toimus jne. Kell on 06:23.
Jutuvada ja naeru on vagun täis. Õnneks on pime, õnneks istume rongi ülemisel korrusel. Mõtted keerlevad peas, kes see olla võis, mida politseinukud hetkel nägema peavad, vaene juht... Õnnetu hing ripub veel meie kohal, kellelgi näkkab ja keegi üritab oma kõhugaase reguleerida. Pauk, muljutud keha jääb maha, ainult üks hetk ja kõik on ikka sama, inimesed võtavad kotist välja oma võilevad ja jutustavad emotsionaalselt oma lugusid, helistavad, et teatada rongi hilinemisest ja uurivad, mis õues toimub.
Vahepeal liigutatakse rongi ja käivad metallsed põmakad, vast oli see rongi kapotilaadne uks.
Uinun. Ärkan, kell on 09:00. Lõpuks Amsterdamis. Oleme bussis ja sõidame Robertaga koju. Peatuses vihma käes enne lahkuminemist veel peatume viivuks. Vahetame kogemust, oleme nõutud, kirjeldame tundeid ja proovime oma segadusest aru saada. Nendime fakte: õnneks oli pime, õnneks olime teisel korrusel...Ütlen, et see tunne kui me millegagi kokku sõitsime ja sellest millestki üle sõitsime on nii ehe veel. Roberta noogutab. Oleme mõlemad ehmunud ja kügeleme vihma käes, kuigi on väga külm. Roberta seletab, et veider juhuste mäng, miks see situatsioon hetkel pidi juhtuma jne. Mina siis avaldan arvamust, et ju meile oli seda kogemust vaja jne. Üritan positiivselt asjale läheneda ja veidi lohutust koledasse hommikusse tuua. Arutame veel, mida nüüd tegema peaks, koju magama minema, sest praktiliselt üks öö on vahelt ära jäänud, trenni minema või ... Lõpuks jätame hüvasti. Kõnnin vihmas ja pisarad voolavad mööda põski, mõtlen, et kodutee võiks pikem olla, tahaks lihtsalt kõndida.
Mõni päev tagasi unesegaselt panin arvutis käima seriaali "Minu pere" järgmise episoodi, et kergemini üles ärkaksin. Uinusin siiski jälle ja järgmine ärkamine oli lause peale "we are from Estonia". Kas näen und või on see päriselt? Lugu siis selles, et perekond jäi metroosse kinni, sest tekkis mingi tehniline rike. Inimesed ühes vagunis hakkasid siis suhtlema ja nii tuligi välja, et kaks noormeest olid Eestist, muidugi ei näinud nad üldse eestlaste moodi välja. Mõtlesin veel kui veider situatsioon niiviisi metroosse kinni jääda.
Oleme mõlemad Robertaga unne suikunud. Peatus, ärkan väga äkki. Oleme mõlemad segaduses, mis peatuses me oleme. Läheme igaks juhuks vahekäiku, et täpsustada olukorda ja selgusele jõuda. Roberta ütleb, et me peaks siin maha minema, see vist on õige koht, mina kõhklen ja ütlen, et võiksime ikka uurida kelleltki, mis peatuses oleme (kuna Roberta ei orienteeru väga hästi, siis ei olnud tema arvamuses väga kindel). Pooleldi unesegaselt tatsusime seal rongi ja perrooni vahel. Lõpuks küsisin kelleltki, kus oleme, uksed meie selja taga sulgusid ja vastajalt kostus, et oleme Amsterdami rongijaamas. Enam ei anna midagi teha, rong juba liikus. Passime siis seal vahekäigus, kujutan ette, mida Roberta võis sellel hetkel mõelda, õnneks mõtles itaalia keeles, seega ei ole ka kujutlusest kasu, sest aru nii ehk naa ei saaks. Meie muret tulid kuulama kaks vahvat noormeest, kes meid siis ka terve tee Utrechtini välja lõbustasid. Saime teada, et Utrecht on Hollandi suurim ülikoolilinn ja kutsuti ka meid lahkesti piule, eks kunagi ka lähme. Õnneks tuli järgmist rongi koduni vaid mõnikümmend minutit oodata ja olemegi jälle rongis. Vabandan Roberta ees ja naeran veel, et no nüüd on mul mida jälle blogisse kirjutada ja muljetan talle oma Saksamaa seiklustest. Tema jääb magama, mina mõtlen kui tore võib ikka elu olla. Teed väikese vale otsuse ja kohtud jälle uute inimestega, kes on niidiotsaks järgmisteks seiklusteks. Siis aga käib kõva pauk ja sõidame millestki üle, rong rappub päris korralikult. Selline tunne on nagu oleksime autos ja sõidame millestki suurest üle. Peatume. Alateadvuses teadsin juba, mis juhtunud on, ei uskunud. Keegi onu rääkis midagi mikrofoni, siis tuli keegi onu isiklikult meie vagunisse, olime ju täiesti esimeses, rääkis pikalt midagi in Dutch ja lahkus. Kaasreisijad tõlkisid siis, et "it was a person, it was suicide". Ikka ei uskunud.
Onu, kes meile lahkelt kõike tõlkis ütles, et see on suhteliselt sage siin maal. Mõni aeg tagasi kui Rotterdamis ja Amsterdamis käisime, siis pidime ka rongi kaua ootama, sest keegi oli eelmisele rongile ette hüpanud. Aga ise selles rongis istuda on ikka midagi muud.
...
Roberta toksib mingit sõnumit ja arvan, et need on pisarad, mis on tema silmade nurgas. Minu vastas tüdruk hakkas suhtlema enda kõrval istuva noormehega, tundub, et neil klapib, tüdruk punastab ja kohendab pidevalt juukseid. Kõrvalt lahke tõlkija mees joob mingit gaasilist limonaadi moodi asja ja kergitab ennast pidevalt, et salaja peeretada, arvates, et me ei märka. Mõnel korral tal siiski ei õnnestu nii salajas oma haisvat saladust hoida. Minu selja taga mängivad noored kaarte. Meie oleme vait, vaatame üksteisele otsa ega oska seisukohta võtta. Oleme ehmunud. Proovin kõik selle peast minema pühkida, mängin telefoniga ussimängu. Teatatakse, et u. tunni pärast peaksime liikuma hakkama, sest politsei peab uurima, mis toimus jne. Kell on 06:23.
Jutuvada ja naeru on vagun täis. Õnneks on pime, õnneks istume rongi ülemisel korrusel. Mõtted keerlevad peas, kes see olla võis, mida politseinukud hetkel nägema peavad, vaene juht... Õnnetu hing ripub veel meie kohal, kellelgi näkkab ja keegi üritab oma kõhugaase reguleerida. Pauk, muljutud keha jääb maha, ainult üks hetk ja kõik on ikka sama, inimesed võtavad kotist välja oma võilevad ja jutustavad emotsionaalselt oma lugusid, helistavad, et teatada rongi hilinemisest ja uurivad, mis õues toimub.
Vahepeal liigutatakse rongi ja käivad metallsed põmakad, vast oli see rongi kapotilaadne uks.
Uinun. Ärkan, kell on 09:00. Lõpuks Amsterdamis. Oleme bussis ja sõidame Robertaga koju. Peatuses vihma käes enne lahkuminemist veel peatume viivuks. Vahetame kogemust, oleme nõutud, kirjeldame tundeid ja proovime oma segadusest aru saada. Nendime fakte: õnneks oli pime, õnneks olime teisel korrusel...Ütlen, et see tunne kui me millegagi kokku sõitsime ja sellest millestki üle sõitsime on nii ehe veel. Roberta noogutab. Oleme mõlemad ehmunud ja kügeleme vihma käes, kuigi on väga külm. Roberta seletab, et veider juhuste mäng, miks see situatsioon hetkel pidi juhtuma jne. Mina siis avaldan arvamust, et ju meile oli seda kogemust vaja jne. Üritan positiivselt asjale läheneda ja veidi lohutust koledasse hommikusse tuua. Arutame veel, mida nüüd tegema peaks, koju magama minema, sest praktiliselt üks öö on vahelt ära jäänud, trenni minema või ... Lõpuks jätame hüvasti. Kõnnin vihmas ja pisarad voolavad mööda põski, mõtlen, et kodutee võiks pikem olla, tahaks lihtsalt kõndida.
Subscribe to:
Posts (Atom)