Koolitus Saksamaal-kuskil pärapõrgus

Nagu juba öeldud, siis võtsin 23. nov ette reisi Saksamaale. Ärkasin kell 3, et kell 4 rongijaamas olla, et siis lennujaama sõita. Võtsin kaasa oma tavalise linnaskäimise kotikese ja panin ajama. Muidugi just siis kui nina uksest välja pistsin hakkas vihma kallama. Rongijaama jõudes olin ligamärg. Siin on see tavaline ja õnneks olen harjunud. :)
Rongi peale, lennukile...maandumine Münhenis. Minu kahe lennu vahel oli aega ainult 30 minutit. Ja nagu ikka, minu esimene lend hilines 15 minutit. Münheni jõudes siiski sain kiirelt järgmisesse väravasse, kust juba käis lennule viimane kutsung. Mind viidi ekstra eraldi bussiga väga väikesesse lennukisse, kus kõik juba ootasid. 10 minutit enne väljumist olin lennukis ja turvavööga aheldatud. Ma ei salli lennukeid, eriti selliseid väikeseid mudellennuki moodi asju. Õnneks oli väga vara hommik ja jäin enesekaitseks magama. Erfrutis sain aru, et inglise keelega kaugele ei jõua, isegi lennujaamast ei osatud mulle öelda, kus on rongijaam. Sain siis tänaval ühe noormehe kätte, kellele pantomiimis ilusti selgitasin, mida otsin. Situatsioon oli koomiline, tema siis tegi pantomiimi vastu, et kas ta ikka asjast õigest aru sai. Tema vabandas, et ta oskab ainult saksa, araabia ja prantsuse keelt, kuid mitte inglise keelt. Viis mu siis trammi peatusesse ja tegi joonise peal puust ja punaseks ka veel, kuhu minema pean. Jõudsin rongijaama ja õigele rongile. Huvitav, kuidas siis sellel korral kõik nii ilusti sujub? Mhmm. Juhendis, kuidas koolituse toimumise kohta kohale jõuda oli kõik ilusti kirjas, et u. 30 min pean sõitma ja olengi kohal. Sõitsin siis ja ikka üritasin silmi lahti hoida. Aknast välja vaadates olin kuskil Tapa või Võru vms kohas. No kui olin kella järgi juba u 1 h sõitnud, siis raputasin une maha ja hakkasin küsima või siis pigem näitasin piletit, et pean sellisesse kohta jõudma. Tädi tegi siis pantomiimis jällegi selgeks, et see jäi mulle selja taha. Aha...vat kus lops. Üritasin siis maha minna, uksed ei avanenud. Olgu...sõidan siis edasi ja üritan unesegadusest välja rabeleda. Tädi vaatab mind jube kurvalt. Aknast näen ainult tühermaad ja kui mõtlen eelmistele peatustele, kus oli healjuhul väike majake või varemed, siis tuli nukrus peale. No läksin siis järgmises peatuses maha. Tühi suur maja ühel pool ja teisel pool mahajäetud vana hoone. Õnneks oli seal üks onu, kes aeg ajalt oma soojast kambrist välja ronis ja rongidele lehvitas. Uurisin siis, et pean minema Ganglofsömmernisse, mis ma tegema pean? Ta siis lahkelt aitas mul spetsiaalsest masinast uue pileti osta. Aega uue rongini pea 2 h. Õues on külm ja nagu ikka kõige ebasobivamal ajal, mul oli kagesti vaja veetsu minna. No nii ma siis kõndisin seal perroonil edasi ja tagasi motiveerides ennast, et ma ei taha urineerimis majja minna ja tegelikult tahaks hoopis klaasikese mahla või midagi. Uskumatu, aga see õnnestus. Peale 2 tundi kannatlikult ühest otsast teise kõndides ja aeg ajalt tantsusamme harjutades, jõudsin rongi ja kas teate, et siin on rongid pea sama mugavad nagu lennukid.

Tikud silmade vahel ja sõit tagasi Erfruti poole, et poolel teel maha hüpata ja õigesse kohta jõuda. No ime pole, et ma sellest enne mööda sõitsin, see oli postipeatus. Hea, et ikka silt oli, mis kohaga tegu.

Loosung: Veetsud kõikidesse peatustesse!