Eile teatris

Nagu öeldud käin pragu ühe tantsufestivali raames etendusi kaemas. Eile õnnestus näha ühte Iraagi ja Iraani noormeeste tükki. Fantastiline.
Iraani mees tegi noortega etenduse, kus räägiti lapsepõlvest, armastusest ja paljust muust. Lavakujundus oli lahe, maas oli ruuduline linoleum ja lava tagumises seinas olid kaarjalt püsti puust keerlevad seinad, mille taha sai ennast ära peita ja mis olid nii ukse eest kui ka järgmisel hetkel täitsid tahvli funktsiooni. Milline sünkroonsus ja rütm ja millised lihased.

Iraagist pärit noormees tegi aga etenduse 10 Iraagi naisega, kes kandsid kõik nende kultuurile omast musta rüüd. Saal oli hämar ja taustaks kõlas meeshääl, kes luges koraani. Hämaras vilkusid ainult valged labajalad ja peopesad. Etendus oli tehtud inspireerituna Iraagi matusetseremooniast. Päris lõpus kõlas nutva naise palved, kes luges luuletust ja kes oli kaotanud oma poja(päriselt nagu). Kui noormehelt küsiti, miks ta sellise kurva asja tegi, et Iraagis on ju ka rõõmu palju, siis vastas ta, et kui ta oli noor poisike, siis kaotas ta oma isa ja eks ta tunneb koduigatsust ja siis hakkasidki sellised pildid jooksma. Väga võimas ja sünge lavastus.

Tegijatega oli pärast etendusi ka väike arutelu. Väga veider tunne oli kohata inimesi, kes on sõja eest pagenduses. Küsimusele, kas te tahaksite oma töid näidata ka oma kodumaal, vastas üks meestest, et ta ei saa kuidagi, sest ta on mustas nimekirjas ega pääse oma kodumaale.