Täna tähistavad kõik gaidid üle maailma Heade Mõtete Päeva. Pikk taust sellel traditsioonil, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
1. Mu naaber hakkas täna öösel kell 2 kuulama diskot ja kuulab seda siiamaani. Oleks siis mingi hea muusika, aga ühtse jadana kostuv disko teiselt poolt seina ei ole just see, mida ühelt toredalt naabrilt ootad.
2. Täna terve päev on meil vihma sadanud. Ilm on hall ja tusane. Kohtumisele kiirustades ja oma ratast turvaseadmetega varustades, sõitis lihtsalt üks jobu autoga minust mööda nii, et olin üleni poriloiguveene.
3. Kohtumisel psühholoogia osakonna professoriga oma magistritööst rääkides arvas ta, et mu tööl ei ole väga tulevikku. No päris nii ta ei öelnud, kuid tema ei usu, et tantsuteraapia aitab ADHD-ga lapsi ehk siis pean oma töö teemat jällegi korrigeerima, seda juba siis 1 miljon korda. Varsti võin magistritöö sellest kirjutada, kuidas õpilased omale töö teema leiavad. Samuti laitis ta maha mu kodutöö teema, mille siin tegema pean. Ehk siis jällegi alustame nullist.
4. Mu keha ei tunnista enam muud asendit kui kõverdunud tooliasend, see juhtub siis kui istud oma arvuti taga 24 h ja õpid.
5. Tegeln juba 2 päeva koolitööga ja loen igast tekste ja vastan küsimustele. Tunne on, et olen Hiinas ja loen mõnda hiinakeelset ajakirja. Ehk siis uurimused, skaalad, numbrid, definitsioonid, tulemused, võrdlused ja kõik väga keerulises keeles.
6. Koju tagasi sõites tuli poolel teel mu rattal kett maha, seda juba 1 miljon korda. Pidin pool teed ilusa tiheda vihmaga koju kõmpima.
7. Poodi oma lemmik motivatsiooni koogikeste järgi minnes avastasin, et mu kohalikul kaardil ei ole ikka raha, kuigi ülekanne sai tehtud juba mõni päev tagasi. Selline olukord on seal kohvikus juhtunud juba 1 miljon korda.
Kust karu sülest need head mõtted peaks nüüd tulema?
Õnneks on mul vähemalt mu motivatsioonikoogid ja Diana King, mida kuulan ikka selleks, et oma diskopepust naabrit hea muusikaga harjutada.
Head Heade Mõtete Päeva teilegi!
Monday, February 22, 2010
Thursday, February 18, 2010
Mölakas varastas mu trenni
3 tundi rasket loengut selja taga, kärutan linna, et mõni vahva söögikoht leida.
Ja mida judinat, linn on mingeid punaste sallidega mölakaid täis. "No mida mätast sa möirgad?"
Söödud. Vaja trenni jõuda. Plaan on mitte minna rattaga, sest ilm jube vihmane ja veidi pikk maa, hellitan ennast täna ja lähen trammiga. Ratas lukustatud, veel on aega ja ootan trammi. Olen graafikus.
Linn on sireenides, peaväljakule koguneb kiivrite ja kilpidega kollaste vestikestega mehikesi, osad neist sõidavad motikatega, minust veidi eemal panevad kalopis kümmekond kiiverdatud mehikest hobustel. Trammiliiklus on häiritud, sest mehikesi viiakse ja tuuakse.
Ajakavatablool on näha minu trammi saabumise aega, see ikka siis liigub. Rahavs seisab, kõik on justkui väga rahulikud, aga mõtlevad endamisi: "Mida mätast sa möirgad?". Tramm ei tule.
Olen graafikust maas, mida teha. Otsustan metroo kasuks, sõidan jaamani, ratas turvaliselt posti küljes ja minek. No ei ole minu päev, ei ole...rämedalt möirgavate mölakate mass voolab metroojaama. Selgub, et mu transpordikaart on tühi, seisan udusilmsete ja haisvate mölakate vahel rahalaadimise masina sabas. Aeg läheb, ma ei ole juba ammu graafikus. Mõtlen: "No mida mätast sa möirgad?"
Olen lõpuks perroonil, metroo seisab ja juba väga udusilmsed ning tühiajud möirgavad mölakad jooksevad vastu metrood, neid on palju...liiga palju.
Tekib klaustofoobiline tunne, aga õnneks pääastab mind metroo nr 51. Tunglen metroole, ma ei ole juba väga ammu graafikus. Jõuan trenni 20 minutit hiljem, õnneks kestab trenn 1 tund 20 minutit.
Maha jalgpall, maha, maha, maha. Kes tuleb minu koduõuele praalima? Õnneks on täna vihmane ilm, kahjurõõm on ju ka rõõm.
Olen häiritud ega mõista päeval nähtud tegevuse mõtet.
Ja mida judinat, linn on mingeid punaste sallidega mölakaid täis. "No mida mätast sa möirgad?"
Söödud. Vaja trenni jõuda. Plaan on mitte minna rattaga, sest ilm jube vihmane ja veidi pikk maa, hellitan ennast täna ja lähen trammiga. Ratas lukustatud, veel on aega ja ootan trammi. Olen graafikus.
Linn on sireenides, peaväljakule koguneb kiivrite ja kilpidega kollaste vestikestega mehikesi, osad neist sõidavad motikatega, minust veidi eemal panevad kalopis kümmekond kiiverdatud mehikest hobustel. Trammiliiklus on häiritud, sest mehikesi viiakse ja tuuakse.
Ajakavatablool on näha minu trammi saabumise aega, see ikka siis liigub. Rahavs seisab, kõik on justkui väga rahulikud, aga mõtlevad endamisi: "Mida mätast sa möirgad?". Tramm ei tule.
Olen graafikust maas, mida teha. Otsustan metroo kasuks, sõidan jaamani, ratas turvaliselt posti küljes ja minek. No ei ole minu päev, ei ole...rämedalt möirgavate mölakate mass voolab metroojaama. Selgub, et mu transpordikaart on tühi, seisan udusilmsete ja haisvate mölakate vahel rahalaadimise masina sabas. Aeg läheb, ma ei ole juba ammu graafikus. Mõtlen: "No mida mätast sa möirgad?"
Olen lõpuks perroonil, metroo seisab ja juba väga udusilmsed ning tühiajud möirgavad mölakad jooksevad vastu metrood, neid on palju...liiga palju.
Tekib klaustofoobiline tunne, aga õnneks pääastab mind metroo nr 51. Tunglen metroole, ma ei ole juba väga ammu graafikus. Jõuan trenni 20 minutit hiljem, õnneks kestab trenn 1 tund 20 minutit.
Maha jalgpall, maha, maha, maha. Kes tuleb minu koduõuele praalima? Õnneks on täna vihmane ilm, kahjurõõm on ju ka rõõm.
Olen häiritud ega mõista päeval nähtud tegevuse mõtet.
Monday, February 15, 2010
Tulnukas
Täna kogesin tunnet, mida võib tunda tulnukas kui ta maale tuleb. Istun oma arvuti taga ja loen tülpinult oma materjale. Vahelduseks suhtlen oma kallitega ja siis järsku küsib Markus, kas ma vaatan Kristiina sõitu, tal läheb hästi? Mina vastu: "mis sõitu, mingi MM on või?" Ise mõtlen, et Markus, kes on super sporidihuviline, kes kindlasti lindistab igat Kristiina võistlust ja vaatab seda veel kümneid kordi, TÕESTI vaatab spordiuudiseid. Ja siis tuleb vastus, et ei olümpiamängud on. "Ah? On või? Ah jah!" Kiire paus...kõik käib nagu aegluubis...
Tunnen oma seljas surinat ja peas on väike võdin, käib kõva pauk ja juhtmed on jälle ühenduses. Jah, olümpiamängud tõesti. Pilt selgineb ja HEUREKA - sellepärast google taustki on muutunud. Uskumatu šokk, nagu metsas oleks elanud või taldrikuga tähtede vahel hõljunud. Siiani kerges uskumatuses.
Nüüd pean ennast koos oma hõbedase taldrikuga kuhugi külla sokutama või baari minema, et telkut näha, sest ülekannet ei näe neti vahendusel.
Tunnen oma seljas surinat ja peas on väike võdin, käib kõva pauk ja juhtmed on jälle ühenduses. Jah, olümpiamängud tõesti. Pilt selgineb ja HEUREKA - sellepärast google taustki on muutunud. Uskumatu šokk, nagu metsas oleks elanud või taldrikuga tähtede vahel hõljunud. Siiani kerges uskumatuses.
Nüüd pean ennast koos oma hõbedase taldrikuga kuhugi külla sokutama või baari minema, et telkut näha, sest ülekannet ei näe neti vahendusel.
Sunday, February 14, 2010
Laupaõhtak õues
No enne koju tagasi minemist tuleb ikka ka Amsterdami ööelu nautida. Sõbrapäeva eel on kõige õigem oma kohaliku sõbraga välja minna. Nii saigi tehtud. Minu kohalik moslemi sõbranna lubas näidata toredaid kohvikuid. Nii jõudsime õhtul Rembrantplainile Three sisters baar/kohvikusse, kus elasime õhtusse sisse. Amsterdamis on kaks kohta, kus laupäeva õhtut veeta: Rembrantplein ja Leidseplein. Ja nagu siin ikka ruumiga kitsas, siis nii jõudsimegi omadega väiksesse baar/klubisse, mis on nagu super laupaõhtase vabaaja veetmise koht, eriti veel kui on veidi tantsuisu. Muusika retro/reggae/RnB, seinal käib Tom ja Jerry multikas ja ei mingit karmi tümpsu ega diskokerasid ega ka tantsulavasid. Ostad joogi ja otsid varbajagu ruumi ja seal siis oma tantsu tantsidki. Ainuke naljakas miinus siinsete kohtadega, et neil on veetsudessse pääsemise tasu. Iga kord kui tahad väiksesse uberikku peldikku siseneda, siis pead loovutama 50 senti. Selleks on neil lausa eraldi tädid palgatud, kes kontrollivad, et sa ikka oma rahakotti kergendakisd. Muidugi on lisaks veetsumõnudele ka pulgakommid ja muud maiused, mis käib 50 sendi sisse. Õnneks oli muidugi sissepääs tasuta, loodan, et see ei olnud neil seotud sõbrapäevaga.
No peokaaslasteks olid kaks inglishmanist neurokirurgi. Uskumatu, aga tuleviku teema on see, et selgroo ja ajuga seotud operatsioone hakatakse tegema nii, et ei pea suuri katkilõikamisi tegema. No seda asja need mehed siin miskil konverentsil kuulamas/õppimas käisidki.
Minu moslemi sõbranna oli muidugi tähelepanu keskpunktis. Kuna pole kokkupuuteid olnud, siis ei tulnud selle pealegi, et moslemi tütarlapsed (peakattega ja puha) ei käi pidudel ja see oli siis siinsele rahvale väga suureks üllatuseks. Minu sõbranna aga on vabameelne moslem ja väga seltskondlik inimene, seega sai ka teiste pidulistega kiirelt tuttavakas,kes siis oma respekti tema suhtes avaldasid.
Vägev oli ja sain ka oma tanstuisu rahuldatud. Nüüd siis jälle asjalikuks koolilapseks.
ILUSAT SÕBRAPÄEVA KALLID SÕBRAD!
No peokaaslasteks olid kaks inglishmanist neurokirurgi. Uskumatu, aga tuleviku teema on see, et selgroo ja ajuga seotud operatsioone hakatakse tegema nii, et ei pea suuri katkilõikamisi tegema. No seda asja need mehed siin miskil konverentsil kuulamas/õppimas käisidki.
Minu moslemi sõbranna oli muidugi tähelepanu keskpunktis. Kuna pole kokkupuuteid olnud, siis ei tulnud selle pealegi, et moslemi tütarlapsed (peakattega ja puha) ei käi pidudel ja see oli siis siinsele rahvale väga suureks üllatuseks. Minu sõbranna aga on vabameelne moslem ja väga seltskondlik inimene, seega sai ka teiste pidulistega kiirelt tuttavakas,kes siis oma respekti tema suhtes avaldasid.
Vägev oli ja sain ka oma tanstuisu rahuldatud. Nüüd siis jälle asjalikuks koolilapseks.
ILUSAT SÕBRAPÄEVA KALLID SÕBRAD!
Friday, February 12, 2010
Tehnik
L: õpin
P: õpin
E: õpin
T: õpin
K: Peale nelja päeva ainult teadust lugenud on nüüd küll aeg ennast ilusaks teha ja linna teise otsa kohtumisele minna. Seelikuke seljas, kaelakeeke kaelas, kontssaabas varba otsas ja minek. Kiire, aga olen graafikus. Väntan oma armsal rattal, kiirus 120, kõrvad liibuva mütsi alt välja tõmmatud, et suure hooga lendu ei läheks, mu ilus silmatorkav nina üle lenksu serva ja siht silme ees...jõnks...kriiks...jälle! Rattakett on maas ja hoog endiselt 120, näen metsiku kiirusega lähenemas valgusfoori, mis vilgub rohelist, kerge ahastus, kõik liigub aegluubis, midagi pole teha võtan asendi sisse ja hüppan rattalt maha, lohisen veidi aega ratta taga ja mõtlen, et peaks ikka kiirust maandava langevarju muretsema, kukkumisi on juba liiga palju, lõpuks on õudus läbi.
Pusin keti kallal, samal ajal mõtlen, kuidas mu õlised käed kostüümiga kokku sobivad või kas ikka minna peale kohtumist kohvikusse??
Kiire, olen graafiku servalt maha kukkumas. Jätan ratta kanali äärde ja tõttan metroojaama.
...
Päike on kadunud, tuul on kuskilt majade vahelt lahti lastud. Kõmbin metroo pealt ratta juurde, võtan ratta ja jalutan edasi koju, mu õlised näpud on kanged või on mul üldse enam näppe?...tunda küll ei ole. Küürin kohviku tualetis külma veega tundetuid näppe, söön oma lemmik võikoogikesi...süda on liigsest maiustamisest paha, lõpuks olen soojas kodus.
...
Ilma rattata on siin suhteliselt kallis elada. Tuleb oma ustav teener terveks ravida, pakin poekotikesse kõik olemasolevad tööriistad - võinoa, toiduõli, kummikindad ja naabrinna roostetamise vastase rattale mõeldud vedeliku. 1 h ja rattakett on ketaste vahelt kätte saadud ja kaherattaline vurle ongi jälle sõiduvalmis.
Üks vahva lugu ka. Toimetan seal oma ratta kallal ja mõtlen endamisi, et ega keegi ju appi ei tule, siin nii tavaline, et ratas katki ja kui kõiki aitama hakkad, siis omade asjadega ei saagi tegeleda. On alles mõtlemine eks. Siis aga möödub minust üks noormees ja veidi eemal peatub ja küsib: "Do you have a light?" (kuulsin ainult sõna light) Wauw! Üks inimene ka muretseb tütarlapse pärast, kes üksi hämaras ratta kallal möllab. Olin viisakas ja ütlesin, et ei ei ma saan hakkama, mul ei ole valgust vaja. Noormees siis kohmetus ja küsis uuesti ning et sama olukord ei korduks vehkis oma sigaretiga. Ei, ei, ei mul ei ole tikku.
Pettumus missugune. Uhke sellegipoolest, sain oma rattaparandamisega ise hakkama ja vajalikud eurod ikka rahakotis soojas.
P: õpin
E: õpin
T: õpin
K: Peale nelja päeva ainult teadust lugenud on nüüd küll aeg ennast ilusaks teha ja linna teise otsa kohtumisele minna. Seelikuke seljas, kaelakeeke kaelas, kontssaabas varba otsas ja minek. Kiire, aga olen graafikus. Väntan oma armsal rattal, kiirus 120, kõrvad liibuva mütsi alt välja tõmmatud, et suure hooga lendu ei läheks, mu ilus silmatorkav nina üle lenksu serva ja siht silme ees...jõnks...kriiks...jälle! Rattakett on maas ja hoog endiselt 120, näen metsiku kiirusega lähenemas valgusfoori, mis vilgub rohelist, kerge ahastus, kõik liigub aegluubis, midagi pole teha võtan asendi sisse ja hüppan rattalt maha, lohisen veidi aega ratta taga ja mõtlen, et peaks ikka kiirust maandava langevarju muretsema, kukkumisi on juba liiga palju, lõpuks on õudus läbi.
Pusin keti kallal, samal ajal mõtlen, kuidas mu õlised käed kostüümiga kokku sobivad või kas ikka minna peale kohtumist kohvikusse??
Kiire, olen graafiku servalt maha kukkumas. Jätan ratta kanali äärde ja tõttan metroojaama.
...
Päike on kadunud, tuul on kuskilt majade vahelt lahti lastud. Kõmbin metroo pealt ratta juurde, võtan ratta ja jalutan edasi koju, mu õlised näpud on kanged või on mul üldse enam näppe?...tunda küll ei ole. Küürin kohviku tualetis külma veega tundetuid näppe, söön oma lemmik võikoogikesi...süda on liigsest maiustamisest paha, lõpuks olen soojas kodus.
...
Ilma rattata on siin suhteliselt kallis elada. Tuleb oma ustav teener terveks ravida, pakin poekotikesse kõik olemasolevad tööriistad - võinoa, toiduõli, kummikindad ja naabrinna roostetamise vastase rattale mõeldud vedeliku. 1 h ja rattakett on ketaste vahelt kätte saadud ja kaherattaline vurle ongi jälle sõiduvalmis.
Üks vahva lugu ka. Toimetan seal oma ratta kallal ja mõtlen endamisi, et ega keegi ju appi ei tule, siin nii tavaline, et ratas katki ja kui kõiki aitama hakkad, siis omade asjadega ei saagi tegeleda. On alles mõtlemine eks. Siis aga möödub minust üks noormees ja veidi eemal peatub ja küsib: "Do you have a light?" (kuulsin ainult sõna light) Wauw! Üks inimene ka muretseb tütarlapse pärast, kes üksi hämaras ratta kallal möllab. Olin viisakas ja ütlesin, et ei ei ma saan hakkama, mul ei ole valgust vaja. Noormees siis kohmetus ja küsis uuesti ning et sama olukord ei korduks vehkis oma sigaretiga. Ei, ei, ei mul ei ole tikku.
Pettumus missugune. Uhke sellegipoolest, sain oma rattaparandamisega ise hakkama ja vajalikud eurod ikka rahakotis soojas.
IFFR
RAHVUSVAHELINE FILIMIFESTIVAL ROTTERDAMIS
Käisin seal jaanuari lõpus ja nautisin festivali õhustikku tervelt kolm päeva. Filmide valikuga oli muidugi keeruline nagu alati. Mitmete filmide seast välja valida see kõige sobivam ja siis need veel oma graafikuga klappima panna on omaette ettevõtmine. Ühesõnaga ei olnud sellel korral minu valik just kõige kõige, kuid huvitav siiski.
Vaatasin filmi Sloveenia tudengist prostituudist. Filmi tutvustuses rääkis tegija, et kui ta Sloveenia valitsuseslt raha taotles selleks filmiks, siis öeldi talle, et ooo Slovenka on päris hea nimi ja ehk see film siis tutvustab maailmale ka Sloveeniat rohkem. Ha-ha.
Kavas oli ka kaks Aasia filmi. Üks neist dokumentaal, kus kosjasobitaja aitas noortel teineteist leida ja lõpuks abielluda. Väga naljakas film. Tundus, et noor autoripiiga oli ise suures armastuse puuduses ja elas seda kinoekraanil välja. Selline film, kus vaatajana hakkab kuidagi piinlik.
Kaks täiesti erinevat filmi, kuid mõlemas oli sama nüanss, et kui keegi oma õnnetust välja tahtis elada, siis ta läks karaoket laulma. See vist asiaatidel pop värk.
Antud kava lemmik oli film My Tehran for Sale, lugu konservatiivsest usust ja kultuurist ja vabameelsetest noortest. Ilusad inimesed ja värvid. Mõnus tempo. Kurb lugu. Teheranis elab noor naine, kes on teatrinäitleja ja vabameelne oma kodumaa kultuuri suhtes. Kuidas inimesi vabameelsuse pärast vangi pannakse, kuidas peresuhted katkevad kui traditsioonidest kinni ei pea, kuidas arstiabi ei ole võimalik saada kui oled vabameelne jne.
Parimad olid aga õhtud kui hea tuttava Theo juures tema sõpradega lauamänge mängisime. Armsad sõbrad, sain ka uue mängu selgeks, lähen poodi seda ka endale muretsema. Ludo (üks mängukaaslastest) tõlgib manuaali hollandi keelest inglise keelde ja siis saame pikki mänguõhtuid pidama hakata. Ehk siis pange aga vaim valmis.
***
Linnast endast. Rotterdam on nagu Hollandi New York. Neil on seal isegi Manhattani hotell olemas. :)
Rotterdam on palju moodsam ja klaasisem. Rongijaama juures nt kõrguvad kaks hiiglaslikku klaasist musta maja, mis öösel on nagu öine tähistaevas ehk väikesed tulukesed on üle maja ja vilguvad.
Ja põhiline vaatamisväärsus on kuubikmajad, kus saab siis näha, kuidas on võimalik kodu teha ruubikukuubiku sisse.
Sellegipoolest on aura seal ikka mõnus. Kompaktne ja sõbralik linnake.
Thursday, February 11, 2010
Tund enne loengut
Kes krt paneb cesari salati sisse mingit haisvat kala?
Istun kooli lähedal mõnusas kohvikus, et enne karmi loengut veel kõhtu hellitada ja no mida ... (loe mõttes kõige ropumad sõnad, mida tead) ma sain salati mingi juraga. Hämming.
Head saabuvat sõbrapäeva. No tõesti.
Istun kooli lähedal mõnusas kohvikus, et enne karmi loengut veel kõhtu hellitada ja no mida ... (loe mõttes kõige ropumad sõnad, mida tead) ma sain salati mingi juraga. Hämming.
Head saabuvat sõbrapäeva. No tõesti.
Subscribe to:
Posts (Atom)