22.10.2009

Tänud kõigile, kes meeles pidasid.
Kuidas pidada oma sünnipäeva kui oled võõras linnas võõraste seas? Tegelikult ju oleneb asi ikka sellest kui suureks asi mõelda. Sellel korral oli plaan võtta seda kui igat teistki päeva, kuid veidi pidulikumalt. Hommik peetud, esimesed õnnitlused käes, järgmiseks kimasin eelmisel päeval välja vaadatud kohvikusse, et seal siis omaette 27. pidada.
Uurisin teisel pool koogikeste vitriini sehkendava tõmmuka müüjanna käest, millised on traditsioonilised Hollandi koogikesed? Näitas siis üht ja teist ja mina iga koogi kohta kohe pärima, et millest kook tehtud on? Vastus oli pea iga koogi juures, see ja see ja see ja suhkur ning vahukoor. Kuna kõik Hollandi koogid olid jube kreemi ja suhkrused, siis mõtlesin, et võtan ühe traditsioonilise Hollandi kreemika käki ja midagi rahulikumat kõrvale...mmm õunakoogike tundus maitsev. Ok, I have desided, I will take that one and one of the applecakes. Tädi jube pettunult vastu: „Ou now you take Germany cakes.” Mina hakkasin kohe vabandama, et ei noh, et ma siin kaalusin ja üks on ju ikkagi Hollandi oma ja... Tädi hakkas naerma ja ütles, et ou I am jokeing ja pilgutas silma. Mis siin muud, punastasin ja naersin kaasa.

Sõin siis hoolikalt valitud koogikesi ja pidasin vaikselt oma sünnipäeva. Pealt näha nagu ongi tavaline päev, samas oli see hetk siiski pidulik ja igati 7 eurost kahte kooki ja piimaga teed väärt. Saksamaaga sain hakkama, kuid Holland osutus isegi minu jaoks liiga magusaks. Nautisin veel hetke ja hakkasin edasi liikuma. Möödudes koogivitriinist pilgutas tädi jällegi mulle silma, laususime viisakalt hüvastijätu repliigid ja sammusin oma ratta juurde. Olin igati rõõmsameelne ja omades mõtetes. Siis aga nägin tõmmukat naist minu poole tulemas. Mõtlesin veel, et mis see silmapilgutamine muud oli, nüüd tahab mu telefoni numbrit. Olin juba valmis piinlikule olukorrale kiire lõpu tegema, valmistusin ütlema, et mul on on juba kaaslane jne. Tädi jõudis minuni ja küsis, kas ma ikka oma arve tasusin? Ups! Vabandasin ja punastasin, lonkisin tädi järgi tagasi kohvikusse ja kergendasin oma rahakukrut. Ja kiirustasin sealt kohmetult minema.

Plaan oli linnas oma uue käulaga natuke ringi kimada. Nii tegingi. Plaan oli ka toredaid hetki üles täheldada. No mis sa teed kui fotomasin ei tööta? Eks omad vitsad ikka peksavad, kui pakkides korralikku nimekirja ees ei ole, siis nii tekivadki ebamugavused tühjade akudega. Ostsin poest uued akud ja uue laadija. Kõik paistis juskui hästi olevat. Akud laadijas ja pidi vaid ootama kui punane tuluke roheliseks muutub. Seda aga ei juhtunudki ja kui lõpuks oma akusid lähemalt uurisin, siis olid need mõistagi kuumad ja ka pisut deformeerunud. Õnneks mingi aeg ikka töötasid. Nii ei olegi saanud nii võluvat linna pildistada.